TASUB TEADA ⟩ Üllatavad põhjused, miks kasside hambad korrast ära on

Egeli Kirkloomaarst

29. veebruar 2024, 15:30

Millised on peamised probleemid, mida kasside suuõõne ülevaatusel kohata võib ning kuidas neid ennetada, aitab selgitada Pesaleidja loomakliiniku ja Tartu väikeloomakliiniku loomaarst Egeli Kirk.

Miks esinevad kassidel sageli hambaprobleemid?

Hambaprobleeme esineb kõikidel loomadel, kellel on hambad ning kassid ei ole selles suhtes erandiks. Ei saa öelda, et ühel või teisel loomaliigil esineb probleeme rohkem või vähem, kuid võib olla mõningaid spetsiifilisi aspekte, mistõttu mõnda probleemi esineb ühel liigil rohkem kui teisel.

Näiteks on teada, et kassidel esineb rohkem hammaste resorptsiooni kui koertel. Samas esineb kassidel haruharva kaariest, kuna neil ei ole selliseid hambaid, mille närimispinnad kattuksid üksteisega – seevastu koertel on need olemas (nii nagu inimesel).

Foto: Shutterstock

Hammaste tervis ei sõltu vaid ühest faktorist, vaid hõlmab endas palju erinevat – keskkond, dieet, viirushaigused, elustiil, ennetustegevus, muud haiguslikud seisundid ja ka tõulised eripärad.

Millest see tuleneb ja kuidas neid ennetada saaks?

Olenevalt probleemist on erinev ka probleemi tekkepõhjus. Toon välja mõningad probleemid, mida suuõõne ülevaatusel kohata võib:

1. Murdunud hambad – hamba murd võib olla lihtne või komplitseeritud. Komplitseeritud murru korral on hamba pulp avatud ning see tähendab ühendust väliskeskkonna ja hamba sisemuse (pulp, närvid, veresooned) vahel. Uuringute põhjal surevad 60–70 protsenti sellistest hammastest mingil elu etapil ja võivad põhjustada ka põletikku juure ümber. Hamba murrud kassidel võivad tekkida omavaheliste kakluste tagajärjel või traumade tagajärjel. Enamasti on ennetada võimatu.

2. Resorptsioon – endiselt ei ole teada, miks selline protsess tekkima hakkab, kuid üheks põhjuseks loetakse üldist põletikulist seisu suus ja peridontiiti. Siiski näeme ka resorptsiooni aeg-ajalt suus, kus ei ole üldiselt tugeva põletiku jälgi. Resorptsiooni tüüpe on erinevaid, kuid üldiselt kirjeldab see olukorda, kus struktuurid hakkavad hävinema. Kui selline kahjustus esineb hambakroonil, loetakse seda valulikuks ja nende hammaste saatus on eemaldus. Kuna tekkepõhjust täiesti kindlalt ei tea, siis ennetada võib olla keeruline, kuid hea suuhügieeni hoidmine (hambapesu ja vajadusel raviprotseduurid kliinikus) võiks olla üheks võimalikuks ennetusmeetmeks.

Tugev gingiviit. Foto: Pesaleidja

3. Gingiviit – ehk igemepõletik. Ige on punetav ja mõningatel juhtudel ka turses, suurenenud või veritsev. Igemepõletikku põhjustavad suus elavad bakterid ning põletik on tingitud looma organismi reaktsioonist bakteritele ja bakterite elutegevusel toodetud jääkainetele. Gingiviit on tagasipööratav ja kontrollitav protsess ning raviks on igapäevane hammaste pesemine. Kui on tugev igeme vohamine, vajab see juba hambaarsti sekkumist lisaks igapäevasele pesule.

4. Periodontiit – kontrollimata gingiviit jõuab sageli ühel hetkel periodontiidini ehk lisaks igemele on põletik liikunud edasi hamba kinnitusmehhanismidele. Tihti on näha igeme taandumist, luu taandumist. Põletikulist protsessi ja juurte ümber ja juure tipu ümber. Iseloomulik on tugev aroom (halitoos) ning sageli ka tugevam hambakivi ladestumine. Võimalik on, et esineb ka käitumuses muutusi – toidu vältimine, toidukausi kartmine, hammaste krigistamine, järsk toidu juurest põgenemine. Ennetav tegevus hakkab siis, kui märkame esimesi märke gingiviidist ning käime regulaarselt (nt ühe korra aastas) looma hambaid ka arstile ette näitamas.

5. Gingivostomatiit on olukord, kus põletikku on haaratud igemed, suu limaskest ja ka suu kaudaalne osa (neelu lähedal asuv piirkond täitsa neeluni välja). Tegu on väga valusa haigusliku seisundiga. Põhjused ei ole täielikult teada, kuid arvatakse, et oma osa on viiruslikel haigustel (FIV, herpesviirus, kalitsiviirus) ning teiselt poolt on tegu looma ebaproportsionaalselt tugeva immuunreaktsiooniga suuõõne mikrofloorale. Kahjuks ei saa me ennetuseks midagi teha. Selline seisund vajab kohe ravi, mis võib osutuda ka eluaegseks.

Mille järgi peaks loomaomanik aru saama, et lemmikul pole suus kõik korras ja oleks aeg kliinikusse pöörduda?

Väga tihti ei näita loomad käitumuslikult välja, et neil on suuõõne piirkonnas ebamugavus või valu. Sageli kuuleme arstidena omanikke ütlemas, et aga ta ju sööb. Paraku ei ole loomal väga palju muud võimalust, sest ellu peab ju jääma ning samuti ei tea loomad, et võimalik oleks külastada hambaarsti ja valu eemaldada. Käitumuslikud eripärad võivad olla käpaga suu hõõrumine ja esikäppade määrdumine, söögist loobumine, äkiline hüppamine / põgenemine süües, äkitselt kuivtoidust loobumine.

Tihti näeme suurenenud süljeeritust, tugevat punetust või isegi veritsust igemetel, suupiirkonna määrdumist, tugevat hambakivi kogunemist, näopiirkonna turset. Ka ebameeldiv lõhn suust võib viidata suuõõne probleemile. Kõik murdunud hambad tuleb alati lasta arstil üle vaadata.

Kuidas käituda siis, kui kassil tulebki hambad eemaldada – millega sel juhul arvestama peaks?

Heas seisus looma suu. Minimaalne hambakivi, hästi kerge punetus igeme serval. Foto: Pesaleidja

Inimestena on meil hammastega hoopis teistmoodi suhe – hammaste puudumine võib meile tähendada esteetilist probleemi, sotsiaalset probleemi, kõne häirumist ning hammastel on oluline funktsioon toidu peenestamisel ja mälumisel.

Kassidel on selles suhtes pisut kergem –vastastikuste närimispindade puudumine tähendab, et kassidel (olles karnivoorid ehk lihatoidulised), ei ole oluline toidu peenestamine enne selle alla neelamist. Hammaste ülesandeks on saagi püüdmine, tapmine ja suuremast palast väiksema tüki rebimine. Kuna kodukassidele me tükeldame ja «püüame» toidu ise, ei ole neil mingit probleemi, kui puudu on üks, kaks või kõik hambad. Oluline on, et loom oleks valuvaba ning suuõõne tervis korras.