Heiki Valner lemmikuga koos veedetud viimasest päevast: vaatas mulle vaikides otsa, aga mulle tundus, et teda pole enam
«Sa võid ju mõistust kasutada ja oma arust valmis olla, aga surm tuleb alati ootamatult. Isegi väga vana koera puhul, kuigi peaks ju igati teada olema, et ta elunatuke ei saa lõpmatuseni kesta,» kirjutab loomakaitsja Heiki Valner, kes pidi hiljuti hüvasti jätma oma lemmiku Nõpsiga.
Vikatimehe tulekuks su ellu polegi tegelikult õiget aega kui asi puudutab lähedasi, olgu selleks siis inimene või lemmikloom. Nõpsik, mu ustav sõbrake, oli kohe eriti osav härra Surma tüssamises. Eks ta sai ka Sõle loomakliiniku arstidelt märkimisväärset abi nagu mu eelminegi päästetud vanur Aadu. Hakkasin juba uskuma ja lootma, et Nõpsik suudab tõesti igavesti elada. Vähemalt iga päev võimalik eesseisev lahkuminek mind nüüd küll ei kummitanud.
Üleeilne hommik Itaalia tipus imeilusa sinise mere kaldal. Kõik märgid näitasid, et tuleb tore ja hea päev. Valasin parasjagu endale teist kohvitassi, kui koerad hakkasid juba õue nõudma. Nõpsik oli eriti ülemeelikus meeleolus ja hüppas nagu kutsikas mu peale. Näksas õrnalt kättki. Nii ta ikka teeb, kui tuju väga hea on. Nagu väike laps, kes suure õhinaga midagi soovib või sulle selgitada tahab. «No minge siis,» ütlesin neid välja lastes.
Õues trall jätkus ja sedapuhku ajas Nõps juba Ruudit taga. Kohe hommikul võtame reeglina arstirohud ka ära ja sedapuhku Nõpsik lausa hingas need koos singitükiga sisse. Vedas, sest vahest on sellist jantimist, et anna kannatust. Kui juba koerad nii hakkajad on, siis ega ma saanud alla jääda ja ajasin eneselegi riided selga. Läksime järgmist kohta avastama, mis maakeeli tähendab küll seda, et mina tuuseldan kuskil varemete vahel või muuseumis ringi ja nemad valvavad masinat.
Kohe sõidu alguses viskas Nõps kahe istme vahele sirakile ja lasi silma looja. Ei midagi erilist ja vanake magabki hästi palju. Ta ju rahmeldas ka mitme eest hommikul. Eelmistel aastatel oli tema lemmikkohaks kõrvaliste, kus ta siis valdavalt istus ja kui enam ümbrust jälgida ei viitsinud ka magas. Tänavu ta sinna enam alati hüpata ei jõudnud, aga uueks lemmikkohaks sai siis kõrvalistuja istme esine või vahekäik. Ruudi oli püstihädas, sest see on ju tema koht, aga ajapikku õppisid nad mõlemad sinna ära mahtuma. Korra jäi Nõpsik Rutsi käpale magama. Vaene Ruudi ei julgenud hingata ega liigutada. Täpselt sama olukord, kui kallim su kaissu poeb ja käe peal uinakut teeb – verevarustus ja närvisüsteem on lakanud juba toimimast ning selle jäseme võiks ilma narkoosita rahulikult otsast saagida, aga ikka ei taha teist äratada.
Mükeene iidsest linnast naastes vaatas mulle aknast vastu ainult Ruudi. Paha märk, sest enamasti oli põhitervitaja ikka Nõps, kes alati juhiistmele hüppas ja mind lapseliku õhinaga vastu võttis, justkui poleks pool aastat kohtunud. Nõps ei sallinud miilustamist, aga neil puhkudel lubas ta erandit ja tõmbas keelega põgusalt ka üle näo. Nüüd ta vaid lamas ja vaatas ainiti otsa.
Ruudi trampis ja haukus juba õues ringi, aga Nõps ei liitunud. Mida värki? Siis lasi ka silmad ilma vastu puiklemata ära puhastada. See nüüd küll enam õige asi olla ei saanud, sest seda tegevust ta lausa nii jälestas, et tegu oli alati korraliku mõõduvõtuga, enne kui nägemine taas puhtaks sai. Aitasin ta püsti ja jäin kõhu alt toetama. Mõne aja pärast võtsin käed ära ja ta punnitas oma viis minutit seista, enne kui esikäpad ära vajusid ning taguots upakil lamama jäi. Häirekellad mu peas veel ei helisenud, aga otsisin juba varakult ühe Ateena ööpäev läbi lahti oleva kliiniku üles ning otsustasin selle lähistel ankrusse visata. Äkki ikka läheb tohtrite abi vaja ja siin kolkas poleks seda kuskilt võtta olnud.
Õhtul kõik kordus – Ruudi õues ja Nõps, kuigi elavalt kõigele pilguga kaasa elamas, põrandal lamamas. Viisin ta õue lootuses, et äkki lõhnad muudavad erksamaks ja tõmbavad taas käima. Tühjagi, suutsime käia vaid mõned meetrid, siis seisis taas käppade värisedes omal jalul umbes viis-kuus minutit, kuniks maha varises. Tegin talle ühe korraliku ülekeha massaaži, et lamamisest väsinud lihastes veri taas käima hakkaks. Kuna ta polnud omi hädasid teinud, üritasin ka kõhtu masseerides ja põit pigistades jäägid voolama saada. Ka see ponnistus läks aia taha.
Vastu ööd läks suur kaeblemine lahti. Mitte valu pärast kiunumine, aga selle olukorraga polnud ta kohe üldse rahul. Kui silitasin, jäi laksust kuss ja nii istusingi põrandale ta juurde mitmeks tunniks. Enne kella kolme hakkas ta aga üsna valjult häälitsema. Vaat seda ma ei kannata ja pole ükski mu lemmik piina taluma pidanud. Äkki on ikkagi kuskilt valus? Sättisin kliiniku juurde sõitma. Lootus polnud veel kadunud, aga hakkas ääri-veeri kohale jõudma kahtlus, et ehk tiksub kell me koosolemisele viimaseid tunde.
Lootus polnud veel kadunud, aga hakkas ääri-veeri kohale jõudma kahtlus, et ehk tiksub kell me koosolemisele viimaseid tunde.
«Mismoodi see võimalik on? Hommikul olid ju kõige tervem, õnnelikum ja energilisem koer! Insult? No pole ju insuldi sümptomeid! Lihtsalt jõud kadus ära ja kohe korraga!»
Kliinikusse ma teda kindlasti jätnud poleks. Kui eutanaasia, siis eutanaasia, aga minu süles ja kohe, et ta enne lõppu veel hirmu ja stressi võõras kohas tundma ei peaks. Vältimaks Nõpsiku väntsutamist ja «miljoni» euro eest tehtavaid uusi võimalikke uuringuid, mis kuhugi ei viiks, tõlkisin kogu ta elu- ja haigusloo programmi abil kreeka keelde. Nõpsik enam ei kaevelnud, aga lõõtsutas metsikult ning ta süda lõi sama kiiresti nagu sprinteril. Ei see vana süda jõua kaua sellise tempoga lüüa ja olin rohkem kui kindel, et infarkt on kohe käes.
«Ära piinle kullake ja head teed sulle. Jää parem ise ruttu tuttu ja säästa mind eutanaasiast – see lausa tapaks mind sisemiselt!»
Justkui aru saades ja soovides mulle mitte piina valmistada, Nõpsiku hingamine rahunes ja ta jäigi magama. Ongi lõpp või? Aga ei, ja popsides nagu tilluke aurukatel nägi ta lihtsalt õiglase und. Oi, see oli armas heli, mida ta teha suutis. Ei mingit kliinikut ja viskasin n-ö suurde tuppa diivanile magama. Nihutasin ta põrandal endale lähemale ja panin käe peale. Vähemalt ei tunne end üksi.
Ei see öö rahulikult kulgenud ja iga natukese aja pärast ärkasin, et vaadata, kas ta ikka hingab. Hingas, ja sellest andis märku üles-alla õõtsuv rindkere. Hommikul avastasin suure-suure pissiloigu. Jumal tänatud, et nüüd ka see vaev kaelast ära sai. Loomal palju kergem olla. Imelik, kui palju võib üks pissiloik kõige puhtamat rõõmu valmistada. Haige värk!
Järgnes juba tavapäraseks saanud masseerimine, aga enam ta omal jalal seista ei jõudnud. Pilk oli aga selge ja mõistus kodus. Lõin autole hääled sisse ja tiirutasime Ateena vahel täiesti sihitult. Nõpsile mootorimüra meeldib ja see hoiab teda rahulikuna. Endal polnud aga mingit tuju – ei ma tahtnud kedagi ega midagi rohkem näha.
Korraga jõudis pähe teadmine, et olemas on ainult üks koht, kuhu tahan jõuda, ja see on kodu. Kindel siht silme ees muutis ka tuju palju-palju paremaks – kõik on ju endine, kolm matkaselli on jätkuvalt elus ja me lihtsalt reisime. Täpselt samasugune asi juhtus ju möödunud sügisel, kui Nõpsikul taas halb oli ja talle n-ö viimast lahkumistrippi tegin.
Korraga jõudis pähe teadmine, et olemas on ainult üks koht, kuhu tahan jõuda, ja see on kodu.
Äkki ajalugu kordub, lootsin, kuigi sedapuhku ma sellesse enam üle protsendi panustanud poleks. Hea kui niigi palju. Liigutasin Nõpsi istmete vahele, et ta mind ikka näeks, kui pead keerab ja kummardudes saan ka pai teha, et ta end ikka osalisena tunneks.
Andsin kiirteedel masinale korralikult piitsa ja kullakallis koduke jõudis aina lähemale. Nõpsik tegi ikka häält ka, kuigi valdavalt ta lihtsalt lamas. Iga mõne tunni tagant vahetasin karvakeral külge, aga näis, et ega ta sellest suurt hoolinudki. Raadiot üldse käima ei pannudki ja lihtsalt rääkisin, sest see mõjus talle sama rahustavalt nagu silitusedki.
Umbes kella neljast alates ei teinud Nõpsik enam piiksugi, kuigi oli täiesti elus. Tšekkasin teda iga väikese aja tagant ja sellest sai juba uus tava. Pimedas ja lakkamatus vihmas Sofiasse jõudes oli spidomeetril 881 läbitud kilomeetrit. Pooleteist tuhandest jäi ikka väga palju puudu ja hindasin enda võimeid korralikult üle, kuigi paarsada oleks vast suutnud rahulikult läbida veel küll. Paraku ei näidanud kaart sealkandis meile ühtki sobivat kliinikut.
«Natuke veel kannata ja kohe saad paremasse paika. See on veel vägevam reis, mis sulle kindlasti meeldib. Seal näed mu eelmisi sõpru Royd ja Petrat, Bellat ja Ronjat, Maxi ja Aadut. Trobikond mu kiisusid võtab sind ka vastu. Vaata, et sa ei haugu nende peale ja taga ajama ei hakka. Ühel päeval tulete mulle kõik väravasse vastu ja siis alles hakkab pulli saama. Selleni läheb aga veel natuke aega.»
Nõpsik vaatas mulle vaikides otsa, keeleots totakas naljakalt suust väljas nagu ikka, aga mulle tundus, et teda pole enam seal. Loodetavasti eksin ja loodan, et ta kuulis ikka kogu mu jutu ära. Kakskümmend minutit enne südaööd tegi Nõpsu viimase hingetõmbe, mis kõlas küll nagu üks suur sügav ohe. Imelik, aga ei tundnud mingit kurbust. Vaid suurt tänutunnet, et ta mu ellu üleüldse sattus ja et see, mida kogu aeg kartsin, on lõpuks möödas. Peaaegu viis aastat. Vaat see oli alles üks vägev matk ja koosolemine, millesse mitte keegi alul ei uskunud. Ka ise olin vägagi ettevaatlik ning mõtlesin, kas tema päästmine poleks mitte loomapiinamine. Ei, ma selleni poleks lasknud asjal minna. Nii palju kõva mees olen ikka küll.
See pole kurb lugu, vaid Nõpsik on elav tõestus, et ei vanu inimesi ega loomigi tohiks niisama kasututena kõrvale heita, nagu me pahatihti teeme. Valu on saatanast ja seda ei pea keegi kannatama, aga kui meil õnnestub see ära võtta, siis on ju kõik hästi. Kuigi tulemus pole kunagi ette teada, siis vähemalt proovida ju ikka võiks. Nõpsiku endine elu oli täielik põrgu. Mitte napsulembeliste omanike, kesise ninaesise ja räpase kodu pärast, vaid see selgroohäda tegi meeletult haiget. Nägin oma silmaga pealt ja seda läbilõikavat kiljumist oli absoluutselt talumatu kuulata. Taoline asi ei teki üleöö ja ta pidi seda ikka pikki aastaid taluma. Loe siit, kuidas Nõps Heiki Valneri juurde sattus.
Loe Heiki ja Nõpsi viimasest teekonnast pikemalt Loomaveebist.