Kahe eestlanna pöörane seiklus Maroko kõrbes: vaatasime veel pikalt selja taha, ega nad meil kannul ei ole
/nginx/o/2023/06/07/15373886t1h2799.jpg)
5. märts 2024, 20:18
Eestlanna Karina Kirs (27) läks oma sõbrannaga erikülgset Marokot avastama. Reis kujunes ootamatusi täis seikluseks, võib ehk isegi öelda, et põnevusfilmiks! «Ja nii me seal seisime – kaks põhjamaa tüdrukut keset kõrbe, ennenägemata lahke Zamunda printsi ja tema teenijaskonnaga.» Loe, kuidas tüdrukud üldse sattusid sellisesse olukorda.
Eelmise aasta oktoobrikuus oli vaja korraks tööjuhe seinast välja tõmmata ning lubada endale puhkust. Sõbranna oli mul juba üle poole aasta erinevates kohtades ringi rännanud ning tundus hea võimalus seda ära kasutada. Selle aja jooksul kohtusime aeg-ajalt teineteisega erinevates riikides, et kogeda koos meie jaoks uusi kultuuriruume.
Tol sügisel plaanisime kohtuda alustuseks Itaalias ning minna koos juba Aafrika mandri poole edasi. Kaalukausile olid jäänud Egiptus ja Maroko. Otsustasime viimase kasuks. Mina ei olnud kordagi otseselt tundnud, et see oleks üks mu unistuste sihtkohtasid, kuid maailmarändurist sõbranna jaoks, kel on passis templeid rohkem kui siilil okkaid, see-eest oli. Mulle aga meeldib näha ja kogeda elust võimalikult palju ehk enamasti otsustan alati ka spontaanselt kaasa minna. Pere teeb tihtipeale nalja selle üle, et kui mulle helistada, siis esimese asjana tasuks küsida, kus riigis ma üldse parasjagu olen.
Aga Maroko – minul oli sellest riigist ettekujutus kui kohast, kus on sume õhk, mis on punasest liivast paks ja niiske. Palavuses kõlab muusika ja tuultes kostub müstiline luule. Kirjud plaadid seintel ning suured värvilised nikerdustega uksed kaunistavad linna. Puude heidetud varjud mängivad varjuteatrit, mis väikestel kitsastel, hämaratel tupiktänavatel võivad ka õrnast närvikõdist õlale koputada. Teadmine Põhja-Aafrikast kui mandri osast, mille suures osas katab kõrb, tekitas ihaluse veeta öö tähistaeva all, kus tekiks hoomamatu tunne maailma suurusest ning iseenda väiksusest. Väikesest mutrikesest selles suures süsteemis. Laias laastus aga kaoses peitub rahu ja aeg peatub.
...oma parimat sõbrannat ei olnud ma ka nõus söödaks jätma.
Sel hetkel, kui lennujaamas maandusime, ei osanud isegi arvata, et saame meeleoluka ja ühtlasi ka väga õpetliku seikluse osaliseks keset Marrakeshi lähedal asuvat kõrbe ning et kohtume seal ei kellegi muuga kui naljaga pooleks öeldult Maroko kohaliku printsiga Zamundast. Tegelikult oli loomulikult tegu kohaliku mustanahalise ärimehega, kes ajas Agafay kõrbes oma sõubisnist.
Eelnimetatud kõrb on tehislik ning Marrakeshist kahetunnise autosõidu kaugusel. Minul isiklikult oli eeltöö tegemata ehk nuriseda nüüd ka otseselt millegi üle ei saanud, aga kes soovib autentset kõrbe kogemust, mis hõlmab endas lõpmatus koguses liiva, siis seda sealt ei saa. Seal on pigem kuumaastiku-taoline kivine pind, mis ajab tähistaeva kogemuse saamiseks asja ära küll.
Kohalejõudmine oli iseenesest tehtud väga mugavaks – minikaubik tuli majutuskohale kõige lähimasse võimalikku punkti järgi ning sõidutas Agafay lähedusse. Edasi jaotati meid džiipidesse ning jätkus retk ööbimiskohta. Sõit oli meeleolukas, täis autos olijate kilkeid, sest kuumaastik loksutas nii ühele kui ka teisele poole ning meenutas lõbustuspargis olevaid Ameerika mägesid.
Kujutage ette – milline privileeg! Kohalik Zamunda prints muudab meie pärast rongiaegu!
Tee peal nägime mitut glämpingu pakkujat ehk hakkasime vaikselt aimu saama, kuidas süsteem seal toimib – on loodud tehislik kõrb, kus ettevõtjad saavad rentida endale pinna, panna oma telgikesed püsti ja pakkuda teenust, mis on turistimagnet – piisavalt lähedal linnale, kuid annab aimduse siiski kätte. Kõik kohad nägid oma olemuselt täpselt ühesugused välja ning laias laastus pakuvad ka sama programmi.
Meie, eestlaste jaoks, kes ei ole kunagi liivakõrbes käinud, pakkus see kogemus juba väga suurt elevust. Autost välja astudes võeti meid traditsioonilisel viisil väga soojalt vastu. Jagati teed, mida valatakse Marokos kõrge joana klaasidesse. Mida rohkem vahutama hakkab, seda parem. Tegu on piparmünditeega, millele on lisatud tükk suhkrut ning seda pakutakse peaaegu kõikjal, kuhu sisened. Ja seal ta siis on – prints Zamundast, kes esimesel silmapilgul, käepigistuse ajal, armus mu reisikaaslase sinistesse silmadesse ning pakkus, et kõik, kes täna on valinud ööbimisega kõrbe külastuse, saavad oma telkidele upgrade'i.
Kohale jõudsime vahetult enne päikeseloojangut ehk peale tee joomist ja enne õhtusöögi aega oli ette nähtud ajaauk, kus saame ronida künka otsa ning nautida päikeseloojangut, mis kaob kaugusesse kaamelite jalutuskäigu saatel. Majutuskohta tagasi jõudes oli teerada juba valgustatud küünaldega, mis suunas õhtusöögi platsile. Pakuti veini, kolmekäigulist õhtusööki ning vägagi meelt lahutavat programmi – tantsijad, muusikud, etüüdid. Publikut kaasati igal hetkel ning sõud oli täie raha eest.
Peale nelja tundi tantsu ja tralli hakati otsi kokku tõmbama ning siis tuli printsi pakkumine: «Tüdrukukesed, ma kutsun teid endaga paleesse peole kaasa!» Mainin ka ära, et kell oli lähenemas südaööle ning Marrakeshi, paleesse oleks sõitnud ligi kaks tundi. «Kui te soovite, võite ka jääda veel üheks ööks – kõik minu kulul,» kõlasid suursugused pakkumised veelgi suursugusema printsi suust. Ta tahtis meid viia ümbruses olevasse külakesse, et näidata kohalikku elu ning viia istandustesse.
Vaatasime sõbrannaga üksteisele otsa: «Mida teha? Kas minna või mitte?» Isegi, kui me kaaluks seda varianti, siis meil olid juba rongipiletid järgmisesse kohta ära ostetud. Kuid prints ei jätnud jonni, ta tuli lagedale ideega, et viib meid ise meie järgmisesse sihtkohta Fezi või helistab rongijaama, et rongiaega muudetaks. Kujutage ette – milline privileeg! Kohalik Zamunda prints muudab meie pärast rongiaegu! Ja nii me seal seisime – kaks põhjamaa tüdrukut keset kõrbe, ennenägemata lahke printsi ja tema teenijaskonnaga.
Kuult maale langev valgus tekitas tunde, nagu oleksime rambivalguses peategelased, kellele tahetakse kõik ette ja taha ära teha. Tollel hetkel see kõik oli väga tore ja tekitas rõõmu, et meid nii soojalt vastu võeti, kuid ühel hetkel tekkis mul küll tunne, et tahaksin esimesel võimalusel sealt ära põgeneda. Erinevad mõtted keerlesid peas: «Kas tema ülevoolavusel on ka mingit sorti tagamõte? Millised on variandid ära minemiseks? Kas peaksime sellest teavitama koduseid?» Isegi kui ta minu tähelepanu saamisest ei olnud kuidagi huvitatud, siis oma parimat sõbrannat ei olnud ma ka nõus söödaks jätma.
Pidime selgitamisel üsna palju vaeva nägema, miks me ikka ei soovi paleesse peole minna ning kuidas meil on edaspidiseks kindlad plaanid tehtud.
Pean tõdema, et too parajalt pöörane kõrbeöö, koos hommikuse lummava päikesetõusuga, oli lihtsalt imeline. Ise olime tundmises, et on «uus päev ja uus hingamine», kuid kui hommikusöögilauda jõudsime, oli prints teinud meile juba uued plaanid – seekord minna sõitma ATVga. Prints ise ei olnud veel kohale jõudnud, kuid tema üks (nimetagem neid sõbralikult) teenijatest, tuli meie juurde ja küsis, kas me oleme juba mõelnud bossi pakkumisele ning mis kellaks nad masinad valmis panevad. Me vaatame nõutute nägudega üksteisele otsa ja küsisime: «Oot, kes meie boss?» Tahaks isegi teada, kes meie boss siin on. Tegime veel nalja selle üle, kuniks saime aru, et pole praegu vist õige aeg ja koht itsitamiseks. Meie ainus soov oli see, et me koos teistega auto peale saaksime, et kõrbest vehkat teha.
Õnneks oli meiega koos sinna jäänud veel üks Lõuna-Aafrika noormees, kes ütles, et jääb meiega, kuniks asi laheneb. Ühel hetkel, kui hakkasime auto peale minema, selgus, et seal on kohti vaid kahele. «Mis mõttes?!» Meile toeks olnud tore noormees Kevin jäi tol hetkel sinna maha. Süda tagus ning adrenaliin oli laes. Autos istudes ja ära sõites oli küll ainult tunne, et jõuaks lihtsalt turvaliselt oma majutuskohta ning saaks sellest olukorrast välja. Päris mitmel korral instinktist vaatasin ikkagi seljataha ka, ega keegi meil kannul ei ole ning seda suhteliselt viimse hetkeni sellel teekonnal. Ei jäänud Kevingi maha kõrbesse, ka temale mindi viimaks ikka järele.
Vaata, kuidas kõlas Eesti hümn öises Maroko kõrbes!
See reis andis küll selle kogemuse ja õppetunni, et seiklused ja elamused on tervitatavad ja mugavustsoonist väljaastumine on kasvatav, kuid alati tasub suhtuda olukordadesse ettevaatlikult. Ja olgu öeldud, siis ei – me ei olnud kuidagi väljakutsuvalt riides või liigset tähelepanu püüdvad. Täiesti tavalised kaks tüdrukut, kes ilmselt õhkasid nende jaoks lihtsalt veidi eksootilisemat hõngu kui teised tol õhtul. Igatahes pakkus Maroko meile kõike, millest oskasime unistada, ning ka muud, mis oli vajalik elus kasvamiseks.