ÜLESTÕUSMISPÜHA-ERI ⟩ Naine, kes tegi oma sõdivast mehest rahuarmastaja ja muutis puukepi viinamarjaväädiks
/nginx/o/2023/06/07/15373886t1h2799.jpg)
31. märts 2024, 12:00
Vähe leiab neid teoseid, mis jäävad sind saatma pikaks ajaks. Just Kristel Kaaberi Itaalia inimesi ja elu käsitlev «Iga teekond saab alguse südamest» on olnud minu jaoks see raamat, mille haaran igal aastal vähemalt korra kätte, et lugeda seda ühte peatükki, mis on minu jaoks nii erakordne ja müstiline – millest ma ammutan teatud mõttes suursugust ja pühalikku energiat, rahulolu erinevates küsimustes, mis meil elus ikka tekivad. Lugu pühast Margheritast kinnitab kõikvõimatut, mida tihti peale kipume ära unustama või millesse kaldume ebakindla kahtlusega suhtuma. Lugu pühast Margheritast kinnitab ka Itaalia erilisust.
Olen elanud oma elus ühe perioodi Roomas, verivärske tudengi ja seiklusi sisseahmiva noorena, kelle jaoks kokkupuude Itaalia ja Rooma ajalooga oli seni olnud vaid ajalooõpikute läbituhnimine koos eluaegse ajalooõpetajast vanaemaga. Viis aastat tagasi suundusin Rooma, et õppida seal vahetussemestriks ülikoolis.
/nginx/o/2024/03/12/15941401t1h0949.jpg)
Ühel hetkel seisan Piazza Venezial asuva hiigelsuure itaallaste seas küllaltki vastuolulise Victor Emmanuel II-le pühendatud Altare della Patria rõdul – minu ees avanes miljonivaade tervele Roomale ja veel kaugemalegi. «Näe, seal on kogu Rooma foorum oma täies hiilguses koos kolosseumiga! Kas Piazza del Popolot oma võimsa Vana-Egiptuse ajast pärineva obeliskiga märkad,» küsin prantslannast korterikaaslase käest. Vaatan päikese poole ja mõtlen… Kui vaid vanaema näeks, et ma olengi päriselt siin kapsaks lehitsetud ajalooõpikust tuttava pildi sees. Tunnen Mamma lähedust sooja päikesekiirena oma ihul. Küllap ongi ta koos minuga siin… jõuan südames veendumiseni.
Vähe on neid hetki, kus me tunneme midagi kindlalt ära. Olgu selleks armumine, parim toiduelamus või oma lemmiklaulu kuulamine, need hetked on nii erilised ja neid ei juhtu tihti. Aga kui need juhtuvad, leiame end mõtlemast, et ju siis see on see õige, tõene. Nii seistes tol hetkel seal samal monumendil armusin ma Itaaliasse. (Ja vanaema oli pilvepiirilt selle tunnistajaks.)
...ei ole teist riiki nagu Itaalia, mis suisa kiirgab suursugust, kuid alandlikku pühalikkust ning sügavust.
Hiljem olen korduvalt külastanud oma armsat Roomat ning Itaalia eripaiku, mis on kõik nii omanäolised – riik riigis nagu itaallased ise ütlevad. Olen kohtunud inimestega, kes on minu Itaalia teekonnal teinud pesa mu südamesse või jätnud lihtsalt toreda jälje mälestustekeerisesse. Olen väikesemal või suuremal viisil osa saanud Itaalia kultuuri sügavalt sisse juurdunud traditsioonidest ja lugudest. Ikka ja jälle veendun, et ei ole teist riiki nagu Itaalia, mis suisa kiirgab suursugust, kuid alandlikku pühalikkust ning sügavust. Küllap just järgnev Kristel Kaaberi peatükk Pühast Margheritast aitab mul seda igal korral lugedes jälle meelde tuletada, olenemata sellest, kus ma paiknen.
Müstika võib ühe ratsionaalse ateisti ellu tulla üsna äkki. Nii umbes kella 14 paiku ühel suvealguse ebatavaliselt kuumal päeval. Kui päikeselõõma eest hetkeks jahedat peavarju otsid ja mõtled, et kirikutel on siiski oma otstarve.
Näiteks ühel suvalisel 22. mail, kui seletamatu hulk roosiõisi, millega inimesed kirikust välja tulevad, äratab su uudishimu. Miks need roosid? Miks just täna? Milline on nende tähendus? Milline on nende lugu? Küsimused, millele vastuseid otsides avaneb järjekordne maailm ja viib sind kättpidi erakordse naiseni, suure müstikuni, kes sündis nimega Margherita Lotti ja kes on õnneks siiamaani tuletab meelde, et «võimatu» on ainus mõistlik elamise viis. Margherita tuli ilmale Umbrias, Roccaporena külas aastal 1381, teiste allikate kohaselt aga 1370-1371. Selle tõttu on liikvel erinevaid aastaarve. Arvatakse, et oktoobrikuus. On see siis legend või mitte, aga räägitakse, et ema Amata olevat enne saanud ettekuulutuse unenäos. Pidavat sündima tüdruklaps. Ka nimi oli ette määratud.
Vaid mõne päeva vanuselt tekitas Margherita ümbruskonnas kõneainet. Kui ta õues oma hällis lebas, nähti tema suhu ja suust lendamas mesilasi, ilma beebile mingit probleemi tekitamata. Üks talumees, kes põllul endale sirbiga kätte oli lõiganud ning oma haava ravitsema tõttas, peatus hälli juures, et mesilasi lapse näo juurest eemale peletada. Nad lendasidki minema, aga kui mees käe tagasi tõmbas, oli ta sügav veritsev haav juba kinni kasvanud. See esimene ebatavaline juhtum Margherita elus pandi hiljem hagiograafide kaudu kirja kui ettekuulutus tema pühast loomusest, mis, tõsi küll, alles paljude aastate pärast täielikult avaldus.
Margherita Lotti kohta ei ole järele jäänud väga palju ajaloolisi dokumente, mis võimaldaksid täpselt määratleda tema eluseikasid ning täie kindlusega eristada fakte legendidest. Tal ei olnud ühtegi kaasaegset biograafi. Esimene täielikum kirjeldus Margherita elu kohta oli augustiinide ordusse kuuluva Agostiono Cavallucci kirjutatud kogumik «Documentazione ritiana antica», mis avaldati Sienas 1610 ja mis põhines suurelt jaolt väga tugevale suusõnalisele traditsioonile.
Aga võib-olla polegi ühe pühaku puhul niivõrd oluline faktide täpsust näpuga taga ajada, kuivõrd lasta ennast kaasa haarata sel omapärasel kõiksusetunnetusel, mis tema elu on nii ebatavaliseks teinud, ning saada tema läbi osa nähtamatute jõudude käegakatsutavaks muutunud väest, mis inimeste hingi on aastasadu ülendanud.
Pisike Margherita sündis rahulikku, usutavasti jõukasse peresse.
Väga eakate vanemate ainukese lapsena kasvatati teda suure hoolitsusega kristlikus vaimus, Suure tõenäosusega sai ta oma vanematelt ka lugemisoskuse. Ääretult harv juhus 14. sajandi naisterahva puhul, kuigi selle fakti suhtes lähevad eri ajaloolaste arvamused lahku. Arhiivimaterjalidest on ilmnenud, et Lottid kuulusid notarite suguvõsasse ning tegutsesid aktiivselt rahuvahendajatena. Nende ülesandeks oli leida võimalikult rahumeelne lepitus keerulistes ning väga tihti vägivallani minevates arveteõiendamistes, olgu siis linnade, feoodide, perekondade või eraisikute vahel. seega oli kindlasti tegemist haritud perega.
Et mõista paremini Margherita loo erakordsust, tuleb teha väike sügavam kõrvalepõige tema ajastusse.
Roccaporena, kus praegu on vaid sadakond elanikku, asub Cascia, umbes 3200 hingega asula, ligidal. 14. sajandi lõpus oli Cascia aga õitsev vabariik umbes 20 000 kodanikuga. Arvestagem, et näiteks Torinos oli samal perioodil vaid 4200 elanikku.
Kogu Euroopat oli lõhestamas Suur skisma. Paavstitrooni jagasid Urbanus VI Roomas ja Clemens VII Avignonis, kummalgi oma pooldajad, vastastikku konfliktides. Sellest ei jäänud puutumata tugeva müstikatraditsiooniga piirkonnas nagu Toscana ning Umbria, kus usuküsimustes võidi tihti nugadeni minna. Piisab, et meenutada augustiinlasest jutlustaja frate Andrea ja frantsiskaanide vahelist tüli aastal 1426 Kristuse kahe loomuse, jumaliku ning inimliku, pärast.
...teismeealise elujõuga Rita võttis perekonnaelu ja sensuaalset armastust kui Elu pühitsemist.
Kuigi Cascia oli eemal suurtest keskustest, toimus seal siiski aktiivne äri-, sotsiaal-, kultuuri- ja poliitiline elu, kuna läbi Cascia vabariigi viis tee, mis ühendas Napolit Firenze, Milano ja Bolognaga. Ja seda pulbitsevat tegevust ei käristanud mitte ainult religioossed, vaid ka poliitilised lõhed – käis verine võitlus paavstile ustavate gvelfide ja keisrimeelsete gibelliinide vahel. Pidevas arveteklaarimise atmosfääris sõdisid perekonnad, huvigrupid ning tsunftid omavahel, kaitstes oma mõjuvõimu ja majanduslikke huvisid. Rüüstamised, sotsiaalsed rahutused, intriigid ning mõrvad kuulusid igapäevaellu. Tülid lõppesid väga kergesti vägivallas, mis laienes kõikidele pereliikmetele ja lähedastele ning võis kättemaksude ahelana kesta põlvkondade kaupa.
Ometigi polnud Cascia mingi metslaste maa. Pigem vastupidi.
Kirjanik Franco Cuomo ajaloolistest uurimustest teame, et Cascia Vabariigil oli kompleksne ning range põhikiri. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim olid lahutatud. Cascia kodanikud haldasid seadusandlust, aga valitsus ja kohtuasjad anti välismaalastest spetsialistide admoinistreerida, kes kes ei olnud seotud kohalike intriigidega. Nende tasu oli hea, et ei tekiks altkäemaksude kiusatust, nign mandaat kestis kuus kuud mille jooksul ei tohtinud nad Casciast lahkuda. Mandaadi lõppedes pidid nad enesekriitiliselt oma tegevusest aru andma. Need spetsialistid võisid olla ükskõik, millisest piirkonnast, mis jäi Casciast vähemalt 30 km kaugusele, aga mitte Roomast või Napoli kuningriigist.
Inimesed muutuvad enam Armastuse kui süüdistustega.
Parlament koosnes aastaks valitud 24 esindajast. Iga kahe kuu tagant vahetusid neli konsulit, kellest kaks kaitsesid linlaste ja kaks talupoegade huvisid. Oli ka n-ö senat, kuhu kuulusid 24 õigusnõunikku, 24 salanõunikku ja 70 boni homines, kes kontrollisid kohalike ametnike määramist.
Ära hoidmaks võimumänge kahekuise mandaadiga nelja konsuli valimisel, kirjutati nende nimed pärgamendile, mis hiljem vahapallidesse peideti ja mida hoiti Sant’Agostino kirikus ning avati vaid ametisse astumise hetkel.
Rohkearvulistemate organite moodustamiseks kasutati aga «hiina ringi», mis välistavat igasuguse mõjutamise ohtu – ringi paigutatud kandidaatidest pidi välja astuma iga kolmas, kuni jäi järgi vajalik arv inimesi.
Cascias oli kehtestatud väga tõhus prügiveokorraldus, toimus toiduainete kvaliteedi ja hindade kontroll. Ranged normid reguleerisid ka linnaplaneerimist ning hoonete kindlustust. Oli keelatud relvastatult ringi liikuda, aga see oli seadus, millest kinni ei peetud, sest ilma relvadeta võis kergesti eluta jääda.
Cascia vabariigil olid isegi normatiivid, mis reguleerisid üsna suurt sisserännanute voolu. Eksisteeris tolliamet, mis toimus ka turvakontrollina, sest rändajate hulgas leidus provokaatoreid ning nuhke, kelle maalviibimine ei aidanud muidugi kaasa vägivalla atmosfääri leevendamisele.
Sellet vaenust läbiimbunud kogukonnas, mida ka tugev seadusandlus taltsutada ei suutnud, ilmutas Margherita juba tüdrukupõlves kalduvusi spirituaalseks eluks ning oli võlutud Cascias asuvast augustiinide kloostrist.
Kui Margherita sai 12aastaseks, palus vanematelt kätt Polo Mancini, tõenäoliselt Collegiacone garnisoni sõjaväelane, pärit heal majanduslikul järjel perest, kes tegeles perekondade ning klikkide huvide relvastatud kaitsega. Margheritast oli saanud loomult lõbus ning julge pilguga tütarlaps, kelle ilu ei jäänud märkamata. Olevat olnud armastus esimesest silmapilgust, un colpo di fulmine.
Rita aga teadis, et tee inimliku elu võimalikkuseni käis läbi võimatu elluviimise.
On kummaline, et see ettepanek vastu võeti. Paolo kuulus gibelliinide ridadesse. Ilmselt aga mõtlesid vanemad oma vanusele ja sellele, et tütar keerulistel jõhkratel aegadel üksi ei jääks. Ka Margherita, kes seni oli küll oma noorusvärske veendumusega spirituaalsuse teed käinud, ei näinud selles midagi vastuvõetamatut. Paolol oli parasjagu sarmi ning teismeealise elujõuga Rita võttis perekonnaelu ja sensuaalset armastust kui Elu pühitsemist.
Ehkki sügavalt usklike rahuvahendajatena oli Lottidel vähe ühist võimuvõitlust pidavate Mancinidega, peeti pulmad paar aastat hiljem. Noorpaar vahetas abielusõrmused, mis olid tehtud Umbria tava kohaselt – kujutasid kaht teineteist suruvat kätt. Margherita sõrmust hoitakse siiani tema nime kandvas kloostris.
Margherita, keda tegelikult Ritaks kutsuti, ja Paolo kooselu polnud just kergete killast.
Nende iseloomud olid täiesti vastukäivad. Paolo oli uhke, keevavereline, kergesti ärritus, aldis jõudu kasutama. Rital oli võime tajuda Elu pühadust, tunnetada kannatusi, mis teda ümbritsesid. Seda ajastul, mil surm ning vägivald olid inimese täiesti igapäevased saatjad. Aga selles abielus oli ka rohkesti kirge ning vastastikust hoolimist. Niivõrd palju, et ületada tuhat mittemõistmist, justkui kõige kiuste.
Rita ei olnud nõrk naine, kes oma mehe loomust vaikselt talus. Vastupidi, ta oli veendunud oma elunägemise jõus ja selles, et vägivallast loobumine ning andestus, siiras andestus, oli ainus vahend, et teha lõpp kohalike aadliperede jõhkrale võimuvõitlusele.
Vägivalda toitis hirm. Tungiv vajadus tappa vastane enne, kui tema sinult suutis elu võtta. Lõppkokkuvõttes oli ju see vaid täiesti endastmõistetav enesekaitse.
Rita aga teadis, et tee inimliku elu võimalikkuseni käis läbi võimatu elluviimise. See ei heidutanud teda. Seda enam, et Rita ja Paolo vahel olid siiraimad tunded, mis sest, et tormilised.
Abielust tulid ilmale kaks poisslast, kaksikud Giangiacomo ja Paolo Maria. See tugevdas veelgi Rita ja Paolo passioonilist sidet, mis läbi tuhande raskuse oli hakanud üha harmoonilisemaks muutuma. Nad kolisid elama Paolo perele kuuluvasse veskisse, millele mees aina enam aega hakkas pühendama.
Luuka evangeeliumis oli kirjas: «Armastage oma vaenlasi»
Ka Mancinidele ei jäänud märkamata need muutused Paolos. Strateegilistel nõupidamistel soosis ta rahumeelsemaid lahendusi, eelistades mõrva asemel ähvardusi või isegi hoiatusi. See oli ilmselt naise mõju ja ohtlik nõrkusemärk, mida võidi ära kasutada.
Ühelt poolt koormasid Paolot kohustused Mancinide pere ja nende liitlaste ees, teisel pool oli armastus oma laste ja Rita vastu, kes ei aktsepteerinud kelleltki elu võtmist. Paolo oli väga pingelises olukorras.
Rita jaos oli mehe osavõtt võimuvõitlusest jõle, aga samas oli ta veendunud, et armastuse tee ei käi mitte süüdisuste, vaid andestuse kaudu.
Mõnikord ei olegi vaja teha rohkemat, kui mõista teist inimest, enne kui nõuda, et tema sind mõistaks. Paluda andeks, et me pole suutnud näha kannatusi, mis sunnivad käituma teatud viisil, sest millises vaimses põrgus elavad inimesed, kes enam Elu imet näha ega austada ei suuda. Nutta koos temaga eksimuse pärast. Jagada tehtud vigade valu.
Inimesed muutuvad enam Armastuse kui süüdistustega.
Olen alati mõelnud, et ükski Rita poolt korda saadetud hilisem ime, ükskõik kui uskumatu, ei tundu mulle sama imepärane kui Paolo transformatsioon.
Paolo kaugenes aastatega aina enam arveteklaarimise maailmast. Suruda mõõka inimkehasse, tunda endal sooja vere pritsmeid, maksta kätte, isegi siis kui tapeti tema vend – see ei olnud talle enam vastuvõetav.
Kolm korda koputas Rita Santa Maria Maddalena kloostri uksele. Kolm korda jäi see uks tema jaoks suletuks.
Pikapeale loobus ta ka relvastatult ringi liikumisest.
Ja samas oli see tema surmaotsus. 1413. aasta ühel paduvihmasel ööl Paolo Mancini mõrvati.
Kui Rita ta veel agoonias leidis, jõudis ta pisarasilmil kuulda vaid mehe viimaseid sõnu. Võib-olla sisaldasid need kallaletungijate nimesid. Võib-olla õnnestus Rital näha kedagi neist. Igal juhul teadis ta, kellega oli tegemist. Mõnede ajaloolaste arvates oli mõrva taga väga tõenäoliselt Cicchide pere – aktiivsed gibelliinid, seni Mancinide liitlased, kes olid näinud temas hädaohtu. Paolo oma kahtlustäratava meelemuutusega võis olla läinud üle gvelfide poolele.
Kuigi abikaasa selline lõpp ei olnud sugugi ootamatu, tundus Ritale, justkui oleks otsa saanud ka tema elu. Koos Paologa, teineteisel kätt surudes, just nagu kujutatud nende abielusõrmusel, olid nad üheskoos läbi käinud tulest ja tõrvast, arusaamatustest ja leppimisest. Koos olid nad õppinud armastama, andestama ja muutuma.
Mehe kaotuse tõttu valuga koormatud Rita tegi seejärel midagi üleinimlikku. Ta andestas avalikult «nendele, kes olid tapnud Paolo», tema laste isa ning kalli elukaaslase, vältides igati nimetamast tapjate nime.
Ta oli peitnud poiste silme eest ka isa verise särgi, et vaatepilt instinktiivselt samaga tasumisele ei õhutaks.
Kättemaksude ahel pidi Paologa lõppema. Luuka evangeeliumis oli kirjas: «Armastage oma vaenlasi».
Mancinid eesotsas venna Bernardoga teesklesid teadmatust valid selle nimel, et sobival ajal teha mõrvarile lõpp, mida ta vääris. Süüdlane peab alati saama oma karistuse. Ka nemad olid armastanud Paolot, verd vende verest, vaatamata kõigile tema veidrustele.
Rita, kes oli end pühendanud oma poegadele, üritas neid iga hinna eest eemal hoida verest ja vägivallast. Giangiacomo ja Paolo Maria olid aga juba 15aastased noorukid. Nad tundsid ennast Mancinidena. Uhkete ja tugevate Mancinidena.
Onu Bernardo arvates ei olnud enam kindel neist kellegi elu ja seda oli vaja kaitsta. Bernardol oli õigus, sest Cascia kättemaksutavade kohaselt tapeti peale pereisa ka pojad, «et tema sugu saaks igaveseks välja juuritud elavate maast». «Kui kukkus puutüvi, hävitati ka võrsed ning juures, et ei jääks enam ka mälestust» – selline lause on kirjas Cavallucci dokumentide kogumikus.
Rita oli palvetanud ja veennud, veennud ja palvetanud, et plaanist loobutaks. Valikuid oli tegelikult vaid kaks: kas näha oma lapsi muutumas mõrvariteks, koos sellele kaasneva uue vägivallakeerisega, või saada mõrvatuteks.
Valu täis südamega palvetas Rita, andes oma poegade elu Jumala kätesse. «Võta nad enda juurde, kui muud pääseteed pole, et nad ei peaks oma elu määrima mõrva ränga raskusega,» ehk kõlas nii ta palve.
Naise palved täitusid.
Aasta pärast isa surma haigestusid poisid mingisse nakkushaigusesse, võib-olla katku. Ei läinud kaua aega, kui see nad mõlemad mõnepäevase vahega hauda viis.
Rita oli 32-33aastane, maailmas ihuüksi, valust segaduses, ilma kõigest, mis Elu talle kinkinud oli, vajaduses uue järele. Klooster, mis talle tüdrukupõlves nii lähedane oli, tundus kutsuva ja ainuvõimaliku väljapääsuteena.
Kolm korda koputas Rita Santa Maria Maddalena kloostri uksele. Kolm korda jäi see uks tema jaoks suletuks.
Tõenäoliselt sellepärast, et Rita oli mõrvatud mehe abikaasa, mehe, kes oli tapetud asjaoludel, mis võisid ka kloostri kaasa tõmmata kättemaksudega seotud intriigidesse.
Nelja-aastane periood tema pereliikmete surma ning nunnaks astumise vahel oli väetiseks uue elu seemnetele, mis Ritas eiramatu jõuga võrsuma hakkasid. Väljastpoolt võis see tunduda hullumeelsusena, aga ainult kuiva ratsionaalsuse silmaklappidega laetud pilgule. Kirglik armastustung, mis enne Paolo ja laste kaudu oli väljundi leidnud, avastas (või õigemini leidis taas) universaalse dimensiooni.
Rita tundis vajadust puhastuda. Selleks tegi ta pikki paastusid ning füüsilisi loobumisi, palvetades terveid päevi müstilises ekstaasis nagu omane nendele, kes võtavad ette selle erakordse teekonna Kõiksuse poole, otse Elu südamesse. Aeg-ajalt improviseeris ta avalikes kohtades jutlusi, milles kutsus inimesi üles andestusele ning vihast loobumisele, saades tihti kaela ainult vaenulikku pilget. «Nõid,» öeldi talle isegi mõnikord.
«Vaeseke, ta on valust lolliks läinud,» järeldasid jälle teised.
Eks Rita võiski tol perioodil tunduda eriskummaline «normaalsetele», «praktilistele» inimestele. Tal oli muutunud harjumuseks otsida varjupaika metsades, mille vaikuses oma sisehäält kuulata või ekselda mägede vahel, mille kõrgused kõigi traditsioonidele müstikutele nii meelepärased on. Kaitseks külma eest kandis ta kitsenahast mantlit, mis öösiti Ritale tema lemmik-paigas, kaljunukil, mida lihtsalt Scoglio’ks nimetati, ka teki eest oli. Selle mantli kohta, mida praegu säilitatakse Roccaporenas, on jäänud legend, et see aitavat lapsesaamisraskustes naisi.
Rita oli aga kõike muud kui ebaselge mõistusega. Palvetes ja kõrgema teadvuse seisundis veedetud päevad tõid temani erakordse vaimuselguse ning otsusekindluse.
Täieliku saladuskatte all hakkas Rita sisse seadma kontakte Mancinide ja Cicchide vahel, et avada väike uks lepituse leidmiseks. Nii kummaline kui see ka ei tundu, oli tegemist üsna ohtliku operatsiooniga. Cascia vabariigi seadused nägid ette rangeid karistusi nendele, kes võisid avaldada informatsiooni kättemaksumõrvades osalejate kohta. See võis kaasa tuua järjekordsed tapmised ning teadmatust eelistati uutele võimalikele ohvritele. Seadus arvas, et parem hoida ettevaatlikult vaimust mõrva ümber, mis ei õhutaks värsket kättemaksuhimu, kui riskida uute arveteõiendamiste ning järgmiste laipadega. Inimeste järgi, kelle poole Rita pöördus, oli selgesti ilmne, et Paolo tapjad ei olnud talle tundmatud.
Rita alustas nutikalt mõlema pere naistest, et jõuda eesmärgile, mis hetkel tundus võimatuna. See aga, mis andis talle jõudu, oli teadmine, et inimese olemus ei ole röövellik ega innustatud vaenust. See on puhas Armastus, kuigi meil on ebaterve, hirmust sündinud harjumus uskuda rohkem vihasse kui andestusse ja armastusvõimesse.
Ja see jõud viis tasapisi, samm sammu haaval eduka lõpuni Rita rahumissiooni.
Nagu juba ammustel aegadel, oli ta selleks abi palunud ka oma kolmelt kaitsjalt, keda ma siiamaani nimetanud pole – Sant’Agostino, San Nicola da Tolentino ja Ristija Johannes. Nüüd aga ilmutasid nad end kogu oma üleloomulikus väes selleks, et aidata Rital jõuda tema suurima soovini - saada nunnaks Santa Maria Maddalena kloostris. Sellessamas, mille uksed talle senini kinni olid olnud.
Nii need imelised tervenemised kui oskus juurida välja inimeste südamest viha andsid sellele tugevale umbria naisele nimetuse santa degli impossibili – võimatute juhtumite pühak.
Rita oli palves, kui Ristija Johannes koos kahe teise pühakuga omapärase visioonina ta ette ilmus ning ta 120 meetri kõrguselt Scoglio´lt otse kloostri siseõue toimetas, avamata selleks uksi või aknaid. Nii räägivad legendid.
Õhku tõusmine või levitatsioon ei olnud müstikute juures sugugi ebatavaline nähtus, aga Rita puhul oli tegemist ligi kahekilomeetrise lennuga. Võib-olla oli see fantaasialend või metafoor. Ilmselt jääb see lend igaveseks küsimärgi alla.
Rita oli nüüd aga uuesti sündinud, valmis uueks eluks.
Umbes aastal 1417 sai temast nunn.
Et kontrollida Rita allaheitlikkust, andis ülemnunn talle ülesandeks kasta iga päev üht ärakuivanud viinamarjatüve. Mõne jutu järgi olevat see olnud isegi üks tavaline maa sisse lükatud kepp. Olgu, kuidas oli, aga pärast aastast kastmist, mis täiesti mõistusevaba tegevusena tundus, hakkas see puutükk kõikide suureks jahmatuseks haljendama. Rita oli toitnud sedasama armastava veendumusega, mis teda kogu elu oli saatnud. Armastus tervendab. Vaen jätab endast musta maa järele.
Senini on see sajanditevanune viinamarjapuu kloostris, mis nüüd Rita nime kannab, ikka veel lehtedes. Selle okstest tehakse pulbrit – polverine di Santa Rita, millel olevat ravivõime nagu naisel, kes seda oma veendumusega kastis.
Rita elu klausuurinunnana kestis 40 aastat. Tema päevad möödusid palvetades, mediteerides, ülipikki perioode täielikult paastudes, distsiplineerides oma keha ja instinkte flagellatsiooni ehk enesepiitsutuse läbi, nii nagu tol ajastul kombeks. Praktiliselt pidevalt vee ja leiva peal (sõna otseses mõttes) pühendas ta vaimsele enesetäiendusele. Rita tahtejõud ning järjekindlus ületasid kindlasti tavainimestele tuttavad piirid.
Kuna klausuur ei olnud tol ajal veel nii rangete reeglitega, kui pärast 1520. aastat Trento konsiilium ette kirjutas, siis võisid nunnad kloostrist väljas käia, isegi reisida, sotsiaalsest elust oma abistavate tegudega osa võtta. Rita kasutas seda võimalust väga aktiivselt, aitas toetust vajajaid, andis nõu, ravitses haigeid; tema tervendamisvõimed, milles tihti just lootusetute juhtumite puhul üleloomulikkuse aurat nähti, olid ülikuulsad.
See juhtus 1442. aasta paiku, kui Rita krutsifiksi ees palvetas ja ühteäkki Jeesuse kroonilt üks okas lahti tuli ning naisele lauba peale põrkas, jättes sinna veritseva haava. Sel kummalisel kombel sai Rita endale stigma. 1972. aastal tehtud uuring tema koljust tõestab, et siiamaani on siledas pealuus üks pisike, aga üsna sügav kahjustus. Veelgi kummalisem on aga asjaolu, et see olevat toimunud freskona joonistatud krutsifiksi ees.
Stigmad olid üsna levinud nähtus sügavalt usklike hulgas. Need pidevalt veritsevad haavad tekkisid kehaosadele, mis vastasid Kristuse haavadele, inimestel, kes samastasid end Jeesuse valuga. Enamalt jaolt kätele või jalgadele, aga tuli ette ka haavu ribide all. Esimene, kes selle nähtuse osaliseks sai, oli San Franscesco d’Assisi.
Kindlustamaks, et tegemist oli tõepoolest jumaliku nähtusega, olid paavst Benedictus XIV poolt ette nähtud reeglid stigmade tuvastamiseks. Haav ei tohtinud haigusest tekkinud olla ega võinud ei nakkuslikku põletikku ega halba lõhna tekitada. Mõnikord oligi tegemist haavadega, millel oli ebaloomulikult, seletamatult magus lõhn.
Rita haava ei saanud nende alla liigitada, sest seda tabas kohe põletik, mis kestis peaaegu järjepidevalt 15 aastat. See sulgus iseenesest ja armigi jätmata vaid ajutiselt, 1450. aastal, enne Rita palverännakut Rooma, et pärast Casciasse naasmist uuesti oma endine halvalõhnaline põletikuline ilme võtta.
Pärast stigma saamist tõmbus Rita üksindusse. Haavast imbuv paha lehk oli juuresolijatele väljakannatamatu ja kloostriõed ei tahtnud, et jutt sellest stigmast leviks. Sarnased juhtumid võisid kergesti inkvisitsiooni kontrolli kaela tõmmata.
Rita populaarsus tervendajana ning nõuandjana aga ei võimaldanud tal kauaks oma kambrisse jääda ning krooniokkast tekkinud stigma vaid süvendas rahva veendumust Rita pühaduses. Kuigi naine vältis ise kloostrist väljas käimist, ei ütelnud ta ära abiotsijatele. Ta ravis naisi, kes lapsi ei saanud, pani kõndima halvatuid, kes igasuguse lootuse kaotanud olid. Rita pidas end jumaliku energia tööriistaks ja oli valmis seda annet jagama kõigiga, kes temalt abi palusid. Nii need imelised tervenemised kui oskus juurida välja inimeste südamest viha andsid sellele tugevale umbria naisele nimetuse santa degli impossibili – võimatute juhtumite pühak.
Pärast seitsmekümnendat eluaastat hakkas Rita elusäde tasapisi tuhmuma. Ta ei söönud enam ega joonud. Range enesedistsipliiniga harjunud keha tundis valusid, aga tema vaimusilma ees olid teised horisondid. Ühel jaanuaripäeval 1457. aastal oli Ritat vaatama tulnud üks sugulastest.
«Mida ma saaksin sinu jaoks teha,» küsis ta haigelt naiselt, kelle kuulsus pühakuna oli juba kaugele levinud. «Tahaksin ühte roosi ja paari viigimarja…» Nähes külalise segadust, sest väljas sadas lund ja polnud kusagilt võtta ei roose ega viigimarju, kordas Rita oma palvet.
«Üks roos ja paar viigimarja…mu ilusast aiast.» Lihtsalt selleks, et Rita palvet mitte kuulda võtmata jätta, midagi ootamata. Keset aeda sirgus aga ilus roosiõis, lumega kaetud, vastupidiselt igasugusele loogikale. Ja loomulikult kaks viigimarja…
Rita jättis selle maailma päikesetõusu ajal, 22. mail 1457.
Üksteise järel hakkasid lööma kõik Cascia kirikukellad, aga kellamehi polnud kirikutornides. Cascialased kogunesid uudishimulikult tänavale ning said teada Rita lahkumisest. Kloostrisse tuli kokku suur rahvamurd, sest kõik tahtsid teda puudutada. Stigma, mis enne Rita surma oli ootamatult hästi lõhnama hakanud, oli nüüd armistunud. Must mesilasparv olevat lennanud surnukeha ümber ning jäi pesitsema kloostrimüüri sisse, kus neid tänapäevalgi võib näha.
Cascia puusepp Cicco Barbaro, kelle haigusest liikumatud käed ei võimaldanud tal enam tööd teha, olevat väljendanud võimatut soovi ise Ritale kirst ehitada. Pärast neid sõnu paranesid ta käed. See olevat olnud esimene ime, mis leidis aset pärast Rita surma. Võimatu aga oleks üles lugeda kõiki järgnevaid…
Alles 170 aastat pärast tema surma, 1627, kuulutati Rita õndsaks paavst Urbanus XVIII poolt, kes on enam tuntud Galilei-vastase protsessi tõttu. Huvitav kokkusattumus, et selle paavsti, Maffeo Barberini, vapil on kujutatud mesilased. Pühakuks saamiseni pidi ta aga ootama tervelt 443 aastat. Lõpuks, aastal 1900, kuulutas paavst Leo XIII ametlikult pühakuks naise, kes oli seda inimeste südames juba oma eluajal. (Põnev on, et koos Ritaga sai samal päeval pühakuks de La Salle, eesnimega Jean-Baptiste, tõlkes Ristija Johannes.)
Santa Rita käest palutakse abi senini igas maailma nurgas. Piisab kui lasta pilk üle talle pühendatud lehekülje Facebookis või teha väike otsing Internetis, kust leiab palveid ning tänusõnu korda saadetud ime eest. Keegi otsib töökohta, keegi palub kaitset perele, keegi otsib valgust pimedal elumomendil, kellelgi on tervisehädad. On imeline, et läbi mitmekümne põlvkonna on püsinud katkematu side selle tugeva tegudenaisega, kelle jaoks miski polnud võimatu.
Santa Ritale püstitati 2010. aastal Santa Cruzis Brasiilias maailma kõrgeim katoliiklik mälestusmärk, mis ületab 18 meetri võrra ka Rio de Janeiro Kristuse kuulsa avatud kätega kuju kõrguse.
22. mail, Santa Rita päeval, tehakse tema auks protsessioone ning augustiini kirikud õnnistavad roose. See on üks vähestest pühakute päevadest, mis mul igal aastal meeles seisab, kuid mõte läheb Margheritale hetkedel, mil tundub, et jõust on puudu jäämas. Siis, kui kipub ununema, et Armastus ja mitte viha, mõistmine ja mitte süüdistamine, lahendab olukordi. Nii ebaratsionaalne kui see ka ei tundu. Just sellistel momentidel paneb mälestus utoopilise võimalikkuses veendunud elujõulisest umbrialannast asjad teistsugusesse perspektiivi.
Ja ei olegi vaja enam midagi uskuda. Jääb vaid teadmine, iga rakusopiga, et viia ellu võimatut on ainus mõistlik elamise viis.
Tekst pärineb Kristel Kaaberi raamatust «Iga teekond saab alguse südamest: Itaalia erakordsed inimesed»