NÄDALA AED ⟩ Mida teha lillejuurikatega?

Sibul peab olema katsudes kõva. Pehme ja kuivavõitu sibul, millesse sõrm sisse vajub, jäta ostmata. Foto: Ingrid Sembach-Hõbemägi

Vaevalt jõuab aiandushuviline oma seemnevarusid täiendada, kui juba seisavad silme ees uued ahvatlused – müügile on ilmunud külmaõrnade sibullillede mugulad. Kuna aga talvine jahedus ei taha veel taanduda, siis tekib küsimus, kuidas peaks ostetud juurikatega edasi talitama.

Sibullilli jagatakse külmakindlateks ja külmaõrnadeks. Esimesi müüakse sügisel ning nende hulka kuuluvad kevadel tärkavad ja õitsevad sibullilled: tulbid, krookused, lumi- ja märtsikellukesed, hüatsindid, nartsissid, püvililled jpt. Külmaõrnad sibullilled, nagu daaliad, kannad jt, meie kliimas talve üle elada ei suuda ning seepärast ilmuvad need müügile varakevadel.

Külmaõrnade sibullillede kõrval on müügil ka selliste taimede juurikad, kes külma ei karda ja kelle võib rahumeeli aastateks aeda kasvama jätta. Lillejuurikate soetamine annab võrreldes aianduskeskusest ostetud potistatud ja suureks kasvatatud taimedega tuntavat rahalist säästu. Selliste taimede hulka kuuluvad maikellukesed, idamagunad, ogaputked, liatrised, kipslilled, paljud kõrrelised, jumikad, iirised, astilbed, floksid jt, ent samamoodi leiab juurikate hulgast pikaealisi köögiviljataimi, nagu näiteks aspar, keda siinmail on kasvatatud juba vanaemade aegadest peamiselt tema dekoratiivse õhulise lehestiku tõttu.