/nginx/o/2024/03/22/15961166t1hf982.jpg)
Jõudsin Maroko kuningriiki esimest korda 1998. aasta lõpus. See on nüüdseks enam kui veerand sajandit tagasi. Mäletan, et Estonian Airi tšarterlennuk tegi pika reisi keskel jõukogumispausi Toulouse’is ja imes seal tumesinise kumalasena oma kütusepaagid ahnelt naftanektarit täis, et salongitäie päikeseotsijatega siis õhku tõusta.
Maapinda kaugel meie all sugenes aegamisi aina enam tolmuseid kõrbetoone, üksikud rohelised puud selles monotoonsuses mõjusid tühiste tutikestena. Siiani on meeles üks uhke rannahotell, sealne värskelt pressitud apelsinimahl ja imeliselt magushapu valge jogurt, veel enne nende hõrgutistega kokkupuutumist aga Agadiri madal, roosa ja justkui nikerdustega kaunistatud lennujaamahoone, mille lähistel olid mõned kitsed tundnud seesmist kutset ronida jändrike argaaniapuude otsa, kus nad turnisid maapinnast muljet avaldaval kõrgusel.
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2024/03/22/15961174t1h0abb.jpg)
