INTERVJUU ⟩ Liis Lemsalu võitis inetud valed ja on veel võimsam kui varem

Mida sõjast ja stressist räsitud maailm vajab? Rahu ja rõõmu! Muusikas täidavad seda rolli positiivsed naishääled – Grammydel võidutsesid naised, Times valis mullu Taylor Swifti aasta inimeseks. Meil Eestis täidab seda nišši Liis Lemsalu – kaunis popiprintsess, kes seljatas inetud kuulujutud, on tagasi laval ja tõi äsja välja uue loo «Silmad lahti». Kui artist saab emaks, siis ta kaob areenilt? Võib ka nii minna, kuid Liisi kohta see ei kehti! «Kui südames on tasakaal ja õige tunne, siis kõik olulised asjad mahuvad ellu emarolli kõrvale.»

Vestleme Liisiga nii, et pisipoeg istub kogu jutuajamise emme süles ning räägib innukalt kaasa. Väikemehe naeratus on südantsulatav ning tema jutud imearmsad. Kuid lepime kokku, et tema nägu ega nime me täna veel avalikkusega ei jaga. Kuulus emme soovib last kogu südamest kaitsta. Kõik inimesed pole kahjuks head ja mõned on lausa ohtlikud.

Kuidas Liis haiget tegevate rünnakutega toime tuli, kuidas ta suudab ühendada emarolli ja muusikutöö ja milliseks loominguliseks sütitajaks on pisipoja sünd? Sellest kõigest me avameelselt räägime.

Liblikatega võidelda ei saa... Foto: Sander Ilvest / Postimees

Mis tunne on tagasi laval olla?

Ma armastan lava! Olen seal nii-nii kohal, et mul ei ole isegi võimalust mõtetes uidata. Mõttemüra lülitub täiesti välja – olen ainult siin, oma publiku päralt. Laval olles mina puhkan, olen hetkes ja naudin seda.

Publikuga suhtlemise osas ma alguses nii julge ei olnud, isegi pelgasin neid vahevestlusi. Küllap ma ei tundnud end veel nii enesekindlalt, ma olin väga noor ka. Aga see tuli ajaga. Ma ju tahan oma publikuga suhelda, olla avatud ja tunda energiavahetust! Täna tunnen end laval, inimeste ees väga koduselt.

Ega ma pole tegelikult kusagile kadunudki, septembris tuli mul uus lugu, järgmine kaks nädalat peale sünnitust. Ja nüüd uus lugu ja video, ma pole oma kuulajaid unustanud. Pole põhjust eeldada, et emaks saades jääb artistielu tagaplaanile! Minule tundub, et see annab just nii palju uusi ideid ja energiat juurde!

Sul tuli just välja uus lugu «Silmad lahti». Millest see räägib?

Meloodia sündis veidi aega tagasi ja ootas oma õiget hetke. Sõnad kirjutasin hiljem juurde. Mulle meeldivad laulusõnades kujundid ning mitmetähenduslikkus.

Aga kui vaatan oma lugudele tagasi – need kõik jutustavad minu tunnetest ja mingil määral mu enda läbielatud elust. Loomulikult ka sellest, mida näen ja kuulen sõprade eludest. Aastaid olen kirjutanud kõikide oma lugude sõnad ise. Mulle tohutult meeldib see protsess. Ma elasin ju neli ja pool aastat Norras, nii õppisin kõrvalt nägema, kui ilus on eesti keel. «Sinu ees» oli mu esimene eestikeelne lugu, varem oli mul aupaklikkus eesti keele ees.

Eelmise loo «Valge valgus» pühendasin oma lapsele, see on mõtlik ja tundeline lugu. Uus lugu «Silmad lahti» on selline rõõmsakõlaline suvise vibe'iga poplugu, mille sõnumis leiavad kindlasti paljud nii mõnegi mõtte või lause, mis tuleb tuttav ette ning millega samastuda. Kellelgi pole õigust teise tunnetega mängida! Mina lähenesin sellele teemale mänglevalt. Kõvasti mängima panemise ja kaasalaulmise lugu!

Kuidas sündis uue loo video? No see on täielik seiklus, võib öelda!

See tuleb üllatusi täis, ma ise olen ka põnevil! Me alustame ühest maailmast, aga tegelikult jõuame välja hoopis kusagile mujale! Usun, et seal on palju erinevaid elemente, mida vaadata ja uurida. Visuaalne maailm annab loole kõvasti hoogu juurde!

Mulle tohutult meeldib videote loomise protsess, naudin seda alati täiega. Mul tuli eelmisel aastal kaks lugu välja ilma suure pärisvideota, millega kaasneks umbes 15-tunnine võttepäev, nii et suure õhinaga ootasin seda! Võttele on alati põnev minna ja näha, kuidas varasemad ideed saavad reaalsuseks.

Mulle meeldib osaleda ka video tegemise loovprotsessis, teen tavaliselt ka endapoolse ettevalmistuse oma ideedest tiimi jaoks. Kuid seekord rääkisin oma visiooni ära ja andsin tiimile vabad käed, ma ei läinud nii tohutult detailidesse kaader haaval nagu tavaliselt. Ja tuli kihvt asi. Mitu pead on parem kui üks pea! Video tegemine on äge loovprotsess!

Kelleks võiks sind Eesti muusikataevas tituleerida, popiprintsessiks?

Sellist tiitlit ma pole kunagi endale andnud, aga ilmselgelt ma armastan popmuusikat ja inimesed teevad seda, mis neil hästi välja tuleb. Kui ma lähen stuudiosse ja hakkan kirjutama, siis looming tuleb mul lihtsalt ja ma naudin seda. Iga inimene ju leiab oma ellu selle, mis talle väga-väga meeldib.

Liisi särab täna, peale rünnakuid ja tõsiseid tervisemuresid eredamalt kui iial enne. Emaks saamine tegi imet. «Kõik mu sees on nii käivitunud, lapse sünd mõjus mulle kuidagi nii tiivustavalt!» Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kuidas sinu lood tulevad?

See on hästi erinev. Vahel tulevad duši all viisid – siis jooksen ja üritan neid ruttu telefoniga salvestada. Aga olen ka kitarriga kirjutanud. Stuudios teised inimesed inspireerivad. See ongi kihvt, et sa kunagi ei tea, kust idee tuleb. Ja lugu võib protsessis nii palju muutuda. Kui see oleks kogu aeg sama, siis see ei olekski nii kütkestav.

Olen mitu aastat lubanud albumit ja paljud fännid kirjutavad, küsivad ja ootavad. Sel aastal ma tõesti tunnen, et kuigi mu elus on palju asju, siis soovin oma albumi ka valmis saada. Mu ideed ja visuaalid on kõik mu sees nii käivitunud, lapse sünd mõjus mulle kuidagi nii tiivustavalt!

Sinu puhul on lahe see, et iga lugu on sündmus. Kuid need on ka võimsad asjad, kas palju filtreerid välja?

Jaa, kindlasti. Minu igapäevane tiim on tegelikult ainult kaks inimest – mina ja mu mänedžer Sandra Sersant. Tööjaotuse mõttes tegeleme üsna erinevate asjadega. Tema on super hea asjade etteplaneerimises, mina aga rohkem loomingulise osa pealt. Me toimimegi sellepärast hästi, et me oleme erinevad inimesed, kuid tajume maailma väga sarnaselt, me täiendame teineteist.

Sandra on väga tugev isiksus ja mõtleb tohutult kaasa, üksi ma ei suudaks seda kindlasti teha. Me võtame mõlemad muusikat tohutu kirega! Ma väga väärtustan seda, sest mida vanemaks saan, seda rohkem ma näen – tõeliselt kirglikke inimesi ei ole meie keskel üldse palju.

Kuna olen päris pikalt orbiidil olnud ja mul on tekkinud oma fännibaas ja inimesed, kes tahavad minu muusikat kuulata, siis ma ilmselgelt tahan neile kogu aeg midagi uut pakkuda. Ja teha midagi teistmoodi, et mul endal oleks huvitav ja neil samuti. See ongi loomingu võlu.

Millised on suhted kuulajatega?

Hästi soojaks teeb südame see, et kui ma olen kuskil poes ja ostan näiteks küünalt, siis mõni eakam proua astub ligi ja ütleb paar sooja sõna. Ja ilmselgelt noored tulevad rääkima. Sellised väikesed hetked on nii sütitavad ja teevad mu päeva nii ilusaks!

Ma ei käi ju klassikalises mõttes väljas, eelistan olla hubastes kodustes miljöödes. Inimesena olen ma ekstravert, aga vahel on mul vaja ennast laadida ja omaette olla.

Ometi sattus heade inimeste hulka ka pahatahtlikke – keegi alustas laimu levitamist sinu aadressil. Ja hoolimata sellest, et fakte polnud, kõmu narkootikumidest aina levis.

Mul on hästi kahju, et pidin kuid tegelema teemaga, mis on nii kauge minu jaoks. Rääkisin oma lähedaste ja tuttavatega ja me ei saanud keegi aru, kuidas see võimalik on! Kui midagi oleks, siis nemad ju näeksid ja teaksid.

Mina ei taha üldse selles energias olla – see ei ole minu reaalsus. Las asjatundjad tegelevad, advokaadid ja politsei. Ei ole nii, et keegi ei vastuta, sest «kõik räägivad», igaüks vastutab oma sõnade eest.

Ma ei tea, miks seda tehakse. Kogu maailmas toimuvad sellised asjad. Jaanuaris tulid Taylor Swiftist välja AI abil genereeritud täiskasvanute videod. Ka tema polnud asjaga kuidagi seotud, aga see lihtsalt levis! Teisalt see teadvustas probleemi tõsiduse – iga naine ja laps maailmas võib sellise pettuse ohvriks langeda.

See on täiesti uus reaalsus, kus me täna elame. Iga sotsiaalmeedias avaldatud näopildi võib pahatahtliku rünnakuga siduda.

Kriitilise mõtlemise kriis?

Kõik uudised levivad hetkega ja paljude jaoks ei oma isegi tähtsust, kas see on tõde või vale, tähtis on ainult see, kui põnevalt see kõlab ja kui palju elevust külvab. See on jumala õudne!

Nii lihtne on rääkida edasi, aga on see üldse päris? Inimesed ei hakka uurima – kes seda täpselt rääkis? Näita mulle fakte! Paljud on elevil, kui saavad mahlast kuulujuttu edasi rääkida. Ma poleks kunagi arvanud, et selline asi saaks minuga juhtuda, aga juhtus.

Oled mõelnud, mis võis olla selliste vihjete saatmise motiiv?

Ma tõesti ei tea. Mina loodan alati, et inimesed suudavad end teise kingadesse panna. Ma olin kõige haavatavamas olekus! Nii väga tahtsin emaks saada ja nii väga tahtsin seda nautida, aga nende inetute juttudega mult justkui varastati see puhas rõõm ära.

Kust tuli mõte oma lugu ära rääkida?

Tundsin, et see lugu elab juba oma elu, tahtsin öelda, kuidas päriselt on. Kõige parem tundus teha seda oma näo ja häälega teles, siis inimesed ise näevad ja saavad aru. «Pealtnägija» ja Mihkel Kärmase suhtumine on professionaalne ja neutraalne, teadsin, et nad kontrollivad kõiki fakte ega kalluta midagi. Ei aja fakte segamini arvamuste või kahtlustega. See oli nii delikaatne teema ning minu päris lugu raske diagnoosiga naisena on tegelikult valus lugu.

Kui päriselt oleks midagi sarnast toimunud, oleks see kõik minu digiloos mustvalgelt kirjas. Ja digilugu ei saa ka keegi ise kustutada. See on inimese tervise jalajälg, kus kõik on olemas! Ma olen väga tänulik, et meil Eesti riigis on olemas digilugu – autentne, faktipõhine teave inimeste tegemiste kohta.

Ma olen rahul, et sellest ise rääkida otsustasin – väga paljud inimesed on tulnud neile teadaoleva informatsiooniga mind abistama, et saada selgust, kus kohast see võis alguse saada.

Milline oli reaalsus?

Ma läksin isegi tavaasjadega peensustesse – minu päris reaalsus oli see, et muretsesin, kas toiduained on ikka piisavalt puhtad ja mahedad.

Tervislikud eluviisid on mulle maast madalast nii loomulikud, et ma isegi ei mõtle selle peale. Mu vanemad on väga-väga tervislikud inimesed, isa oli tippsportlane, ema samuti väga aktiivne. Minusse on ka see kood talletunud – tahan olla terve ja oma parimas vormis. Ja mida vanemaks saan, seda rohkem väärtustan seda, et olen terve. Et mul ei valuta. Lapseootele jäädes tõusis tervis veelgi enam fookusesse.

Tervisega tegeled tõesti. Õppisid ligi aasta seda, kuidas hormoonid tervist mõjutavad. Kust selline idee?

Otsustasin, et tahan õppida juurde endokriinsüsteemi kohta, ja tegin seda USA online-akadeemias Institute for Integrative Nutrition. Minu jaoks see oli tohutusuure kaaluga, kuna minu haigus endometrioos on sisuliselt hormonaalne tasakaalust väljasolek. Tahtsin teada – mida ma saan ise paremaks teha? Ja tuli välja, et väga palju! Olin hämmingus, et hormonaalsüsteem mõjutab meid niivõrd palju, aga sellest üldse ei teata. See muudab meie käitumist, olekut ja füüsist. Väga palju tõsiseid probleeme saaks ära hoida, arvestades, et hormoonid meid mõjutavad. Inimesed oleksid palju tervemad ja õnnelikumad.

Endometrioosi põhjuseks on väidetavalt see, kui kehas on liiga palju östrogeeni. Ja millest see tuleb – ka meie ümber on palju sünteetilist östrogeeni.

Mulle on väga suureks südameasjaks saanud naiste tervise tasakaalus hoidmine ja teadlikkuse tõstmine. Ainult tervena saame täisväärtuslikku elu nautida, aga selleks peame ka enda eest hoolitsema. See ei tule niisama! Tervisest räägitakse liiga vähe! Ükski naine ei tohiks oma hormonaalsüsteemi ignoreerida.

Mida siis tänu uutele teadmistele teisiti teed?

Oi, seal on väga palju detaile! Olen teadlik asjadest, kus võivad olla peidetud toksiinid. Näiteks plastmass – toitu tasub hoiustada klaasanumates, mitte plastnõudes.

Mul on nüüd diplom olemas, et võiksin hormonaalsüsteemi arvestava eluviisi osas nõu anda, aga see polnud minu eesmärk saada coach'iks. Mind ennast tohutult huvitas! Mind kannustas soov olla veel rohkem sina peal enda tervisega. Kui see kedagi inspireerib, siis mul on lihtsalt hea meel.

Emaks saamine tuli kui kingitus. «Ma olin nii õnnelik ja täiesti šokis, kui see minuga juhtus! Nii-nii tänulik,» särab Liis. Endometrioosiga naistel on see võimalus poole väiksem. Foto: Sander Ilvest

Kuidas emaks saamine sinu maailma muutis?

Ma olin nii õnnelik ja täiesti šokis, kui see minuga juhtus! Nii-nii tänulik. Sel hetkel, kui ma sain diagnoosi, et mul on endometrioos, sai mulle selgeks ka olukorra tõsidus. Endometrioosi diagnoosiga naisel on lapseootele jäämise tõenäosus poole väiksem ja on ka neid, kellega see loomulikul teel ei saagi juhtuda. Ja katkemise oht on palju suurem, peaaegu 40 protsenti.

See oli nagu lotomäng, kas jääd või ei jää. Ja kuna ma olen emaks saada alati väga soovinud, siis oli selge, et ma ei taha sellega venitada. Ma ju ei teadnud, kas ta üldse tuleb. Olin oma peas ka tumedamaid stsenaariume läbi mõelnud. Et mis ma siis teen, kui see minule osaks ei saa.

See oli minu jaoks hästi tundlik teema. Võib-olla sellepärast olin kogu raseduse aja nii ettevaatlik – kõik kosmeetika asjad vahetasin puhaste koostisosade vastu, sest kõik ju imendub läbi naha. Samuti toiduasjad. Meil käis pojakesega aktiivne suhtlus kogu aeg – kõhust puksis vastu ja andis teada, mis tema asjast arvab. Ma olen nii tänulik, et saan emarolli kogeda, sest on ju palju naisi, kes sama diagnoosiga seda kahjuks ei saa.

Kui paljusid naisi see mure puudutab?

Endometrioos mõjutab tegelikult üht naist kümnest ja hinnanguliselt 200 miljonit naist kogu maailmas. Suur osa naistest kuuleb aga sõna «endometrioos» esmakordselt alles diagnoosi saamise ajal, aastaid kannatavad valu käes ja arsti poole ei pöördu. Kuna paljud naised eeldavad, et sümptomid on seotud menstruatsioonitsükliga, jääb haigus avastamata.

Kas tegid raseduse ajal midagi ka sootuks teisiti kui varem?

Toitumist ma muutsin veidikene küll. Ma hakkasin näiteks uuesti liha sööma. Kala võtsin menüüsse tagasi juba mitu aastat tagasi, et saada vajalikke rasvhappeid. Ise ma pole liha söönud ligi üheksa aastat, aga last oodates tundsin, et tekkis taas isu liha süüa. Raseduse alguses oli paha olla, siis lihtsalt üritasin midagi süüa, et mitte täiesti defitsiiti jääda. Käitusin nii, nagu tundus pisikesele ja mulle endale kõige parem olevat.

Mis oli lapseootele jäämise suurim õppetund?

See lahtilaskmise kogemus. Olen seni igal pool nii oma elus kui töös olnud kontrolliv inimene. Ja korraga nii suur kingitus, mida sa ei saa kontrollida!

Esimene trimester on päris raske – oled üksi oma mõtetega ja veel ei julge kellelegi seda rõõmu jagada ka. Kardad, et äkki midagi juhtub. Mulle oli vaimselt väga raske lasta kontrollist lahti. Ma nii väga tahtsin, et see jääks, aga muretsesin, kas ma suudan seda last ise kinni hoida? Ma ei saanud midagi teha, ma pidin lihtsalt lootma, et kõik läheb hästi. Ja usaldama.

Kuidas rasedus kulges?

Kui teine trimester algas, siis julgesin juba natuke uskuda, et see võib olla võimalik ka minu jaoks. Hoidsin kõike pikalt iseenda ja oma kaaslase teada. Enne panin seda kogu aeg kahtluse alla, rääkisin küll oma lähematele sõpradele ja perele, aga ei tahtnud neid ka liiga põnevusega nakatada. Ma ju ei teadnud, kuidas läheb. Nii ootasin, et saaks seda rõõmusõnumit jagada!

Mul oli väga tore rasedus. See on nii kihvt, kui keegi kasvab su sees – uskumatu ikka! Viimase kontserdi andsin, kui olin kuskil kaheksa kuud rase, aga peale seda võtsin pausi. Ma tegin täpselt nii, nagu mu keha ütles, kindlasti mitte liiga palju. Aga ma ju armastan laulda ja laval olla, ei tahtnud lihtsalt niisama ka istuda. Laulmine annab mulle nii palju häid emotsioone. Sain nautida nii kontserte kui rasedust, kõike parasjagu.

Mis tunde kasvav kõht tekitas?

Ma ootasin päris pikalt seda kõhtu. Lõpuks millalgi ta hakkas tulema ja see oli nii tore – siis tundus lapseootus veel rohkem päris. Esimesed kuud oled ju enda tavalise kehaga, lihtsalt tead, et oled rase. Ja kahtled.

Mina võtsin kasvavat kõhtu, keha muutusi, isegi paistes olemist läbi suure tänulikkuse. Minu meelest see oli nii ilus, õige ja teistmoodi.

Liis Lemsalu. Foto: Sander Ilvest

Kaanekangelane: Liis Lemsalu

Foto: Sander Ilvest

Stilistika: Liis Plato

MUA: Mammu

Kaanekujundus: Kaido Kelp

Disain: Kristo Kiisk

Motion: Meelis Roll

Rõivad: Kaubamaja

Hõbedase keebiga komplekt:

Keep – Ketlin Bachmann / Embassy of Fashion

Kingad – Ganni / Kaubamaja

Ehted – Hansel Tai / Tallinn Design House

Valge pintsakuga komplekt:

Pintsak – Rotate Birger Christensen / Kaubamaja

Punane komplekt ja teised asjad – stilisti erakogu

Hõbedane komplekt – Rotate Birger Christensen / Kaubamaja

Kuidas peale lapse sündi oma keha tagasisaamine läks?

Olin hästi aktiivne ka terve raseduse aja – käisin jalutamas, tegin pilatest, venitasin. Jätkasin ikka tervislikku toitumist ja elustiili, sama mentaliteeti, mis mul alati on olnud. Kuna olin tubli liikuja ja keha toonuses hoidja, läks tagasi tavasuurusesse minek kiirelt. No mitte kohe sinna, kus ma enne olin, aga keha ise oskas taastuda. Esimesed kuud ma oma keha peale küll otseselt ei mõelnud, pühendusin lapsele.

Mida inimesed väljaspool lavamaailma alati ei tea, on see, et artisti amet nõuab väga head võhma. Aktiivse kontserdi andmine on korralik sport!

Jaa, absoluutselt! Kõhulihased peavad head olema, sa kasutad ju diafragmat, muusika vajab muskleid. Ma kunagi panin nalja pärast pulsikella peale ja läksin kontserti andma. Ei mäleta täpset kaloraažikaotust, aga äkki ta miskit tuhande kanti oli.

Palju sa tavapäraselt treenid?

Praegu ma sellele otseselt küll ei mõtle, et trenni teha. Hästi palju käin jala – see hoiab mind tugevamana. Lisaks võimlen veidi kodus ja teen erinevaid pilateseharjutusi. Ehk võtan pigem rahulikult.

Milline oli sünnituse kogemus?

Sünnituse kogemus oli väga ilus ja täpselt selline, nagu ma enda vaimusilmas ette kujutasin. Algas kõik loomulikult, öösel tulid veed, siis läksin veel magama ja paari tunni pärast haiglasse. Teadsin, et kui see on vähegi võimalik, siis soovin kogeda täiesti loomulikku sünnitust, ehk ilma epiduraali ja teiste sekkumisteta. Olin terve avanemise aja vees, alles lõpus tulin välja. Ehk mul oli pigem kiire ja lihtne sünnitus, nelja tunni ja neljakümne nelja minutiga oli poja sündinud.

444 – selliste numbrite kohta öeldakse inglinumbrid – kaitse märk.

Aga ma nägin päriselt selle nimel vaeva, et sünnitus oleks lihtne – treenisin, lugesin hästi palju, üritasin end vaimselt ette valmistada ja mitte kuulda negatiivseid sünnituslugusid. Tegelesin hüpnosünnitusega – see tähendab oma keha ja emotsioonide maharahustamist mediteerimise ja sügava hingamise kaudu. Ma algul mõtlesin ise ka, et misasja – kas ma nüüd hüpnotiseerin ennast ära? Aga ei – see tähendab aja mahavõtmist, nimi on võib-olla uhkem kui asi ise.

Rahustavat hingamist võiksid ju kõik kasutada – palju kasu, null kõrvalmõju?

Absoluutselt! Sa ei pea isegi rase olema – see on nii kihvt, kui sa oskad ennast ise maha rahustada. Inimesed teevad palju paremaid ja mitte nii radikaalseid otsuseid, kui nad on korra maha rahunenud. Pinge all me häid otsuseid ei tee!

Mis tunne sind valdas, kui oma poega esimest korda nägid?

Selline ebareaalne tunne! Appi, kas see ongi minu laps? Ei suutnud seda uskuda, et nüüd see ongi nii. Kontakt ja armastus oli kohe, väga-väga tugev tunne. Praegu olen sada protsenti pühendunud oma pojale, näen iga päev, kuidas ta kasvab ja maailma avastab. (Ütleb pisipojale süles.) Kallis, emme räägib sinust. Kas tohib?

Kui mul on vabad momendid, siis tegelen muusikaga – see on minu kirg ja teeb mind õnnelikuks. Käin stuudios, see hoiab mind naisena ja emana tasakaalus. Mul on vaja väljundit, et midagi ise luua ja teha. Kõik minu varasemad minad jäävad ju alles, ainult üks kiht avanes veel – mina emana. Kindlasti väga palju aitab pere toetus, minul õnneks on see olemas.

Oled aktiivne ema – tibatillukese pojaga on juba reisil ja matkalgi käidud. Kuidas sa teadsid, et väikemees hakkama saab?

Ma poleks kindlasti reisile läinud, kui olnuks oht, et lapsele tekitab see stressi. Aga tal polnud üldse probleeme ei lendamise ega unega, talle see väga meeldis! Mina usun, et iga ema tunnetab oma last ja teab, mis pisikesele sobib.

Me oleme perega suured looduses matkajad ja õues olijad, nii võtsime koos lapsega ette esimese ühise matka Hispaania mägedes. Ta oli nii uudishimulik, tšillis seal kõhukotis, vaatas puid ja taevast, linnuhääled huvitasid teda nii väga. Mina usun, et tuleb teha asju, mis tekitavad natuke ebamugavust. Kui sa ei proovi, siis sa ei saagi ju teada, kui tore seikleja ja reisikaaslane su väike laps olla võib olla!

Kas sa pisipojale laulad ka?

Oo jaa, absoluutselt. Ma olen nii palju uurinud laste aju ja käitumise kohta. See oli nii põnev teada saada, et instrumentaalmuusika ja klassikaline muusika neile väga sobib, see rahustab ja paneb aju paremini tööle. Vahel laulan ka enda laule. Aga ka üht laulu, mida mu vanaema mulle laulis, keda enam meie seas ei ole. See lugu on «Pääsuke mu akna taga», ma teadsin kohe, et tahan seda ka oma pojale laulda. Mul on sõnad omaenda lapsepõlvemälestuste pealt meelde jäänud ja pojake kohe teab – nüüd on pikale tudule minek.

Millised on tulevikuplaanid?

Ma kindlasti soovin endiselt laval olla – energiavahetus publikuga annab mulle tohutult palju. Ma olen nüüd ikkagi tagasi ja valmis uuteks väljakutseteks. Ilmselgelt tuleb see kevad ja suvi mu elus eriline – nii kihvt on žongleerida oma professionaalse muusikuelu ja emaks olemisega. Kui südames on tasakaal ja õige tunne, siis kõik olulised asjad mahuvad ellu emarolli kõrvale.

Liis teab nüüd, et oma mõtteid tuleb kaitsta. «Sattuda pahatahtlike lugude märklauaks on sürr olukord, aga mis ei tapa, teeb tugevaks.» Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kust sa leiad südame tasakaalu ja sisemise jõu?

Ma sain juba alguses aru, et kui ma tahan tähelepanu all jääda ellu ning positiivseks ka, siis pean iseenda ja juttude vahele tugeva filtri panema. See juhtus juba siis kui olin 18-aastane, võitsin «Superstaari» saate, sain lauljaks ja sisenesin avalikkuse orbiidile.

Ma tean, et pean oma mõtteid kaitsma – ainult mina ise tean, milline ma päriselt olen. Ilmselgelt neid kurbi, halbu ja valusaid mõtteid ka tuleb elus ette ja kui keegi ütleb midagi õelat, siis see teeb alati haiget. See on paratamatu osa elust. Sattuda pahatahtlike lugude märklauaks on sürr olukord. Aga nüüd on siis oldud ka sellel pool. Mis ei tapa, teeb tugevaks.

Kas tead, et nii mõnigi muusik ja sportlane nii Eestis kui maailmas on teinud oma tipptulemused just emaks saades, peale lapse sündi?

Päriselt ka? Ma täiega usun seda! Mulle meeldib praegu tohutult kirjutada, ma tunnen, et minus pulbitseb nii palju emotsioone. Mu käest küsitakse tihtipeale – kust sa selle idee said, kust see inspiratsioon tuli?

Kui mul lüürika sünniprotsess pihta hakkab, siis ma tihtipeale ei teagi seda. Aga kui tagasi vaatan, siis alati näen – ma jutustan seda lugu, mis mu enda elus toimub. Mulle meeldib metafoore kasutada, mitte asju nii otse öelda, aga sealt kihtide alt leiab mind ennast üles. Mu armas poeg väga inspireerib mind!