Rändaja Hendrik Relve jagab mälestusi Pariisist: Eiffeli torni püüdsin ma igati vältida (1)
28. märts 2024, 18:00
/nginx/o/2020/09/18/13353265t1h72d6.jpg)
Hendrik Relve mahe bariton on viinud Vikerraadio kuulajaid maailma eri paikadesse üle 20 aasta. Rändajat kuulates on käidud kõikidel mandritel, linnadesse satutakse nende retkede käigus aga üsna harva. Seda põnevam on uurida, millised mälestused on Relvel seotud maailma ühe enim külastatud metropoli Pariisiga. Mehega vestles ning tema meenutustest kirjutas Hõbe Tamm.
Muidugi on Hendrik Relve Pariisis käinud, esimest korda 90ndatel, kui maailm eestlaste jaoks raudse eesriide langedes avanes. Peamiselt on rännumees Pariisis peatunud selleks, et võtta suund mõnele teisele mandrile.
«Kui sa oled Pariisis päeva või paar, tasub külastamiseks valida mõni tuntud paik – Louvre, Notre-Dame de Paris või Montmartre. Aga kindlasti tuleb arvestada sellega, et turiste on alati palju ja aeg suurlinnas kulub kiiresti,» ütleb Relve ja tunnistab kohe, et tal siiski on ka üks eriline kogemus Prantsusmaa pealinnas.
«Minu tütar elas oma perega Pariisis ja muidugi käisin ma vanaisana neil külas,» meenutab Hendrik Relve linnaskäiku, mil tal õnnestus kiigata ka pariislaste elu argipäeva. Tema päralt oli nendeks päevadeks tütre sõprade korter, omanikud olid ise pikemal reisil. 19. sajandi raskepärane arhitektuur, kolm väikest tuba korteri pika ja pimeda koridori külgedel ja siis suurem külalistetuba. «See oli täis erinevatelt reisidelt toodud maske! See oli unenäoline ja kummaline keskkond, mõte läks rändama ja tahtmatult hakkasid unistama kaugetest maadest ja nende kultuuridest,» meenutab Relve erilisi hetki.
Millised on Relve Pariisi soovitused?
Kui on soov näha ümbritsevat teisiti, tuleb kõigepealt hoog maha võtta ja oma ambitsioonid kriitiliselt üle vaadata. Soovides näha kõike seda, mida näitavad turismikataloogi klantspildid, siis tulemus saabki olla ainult rahvamassis vaatamisväärsuste juures tunglemine. Mis ei ole vale, aga nii võib päris Pariis nägemata jääda.
«Meil tekkis selle nädala jooksul teistsugune hommikune rutiin. Ostsime croissant'id ja sõime üheskoos pargipingil, vaadates, kuidas laps turnis ja ringi jooksis,» kirjeldab Relve teistmoodi hommikuid tütre seltsis.
Üks hea paik selliseks hommikuks võiks olla Montmartre. Mägi või kõrgendik, kui mõelda rändava raadiohääle kogemuste peale, aga kindlasti paik, mis lisaks ajaloolistele hoonetele pakub ka võimalust leida pargipuude all varju. Montmartre ja seda ümbritsev tänavavõrgustik on küll rahvarohke, aga siin on pisut teistsugune meeleolu kui all-linnas. Boheemlaslik hõng on alles ja kui võtta rahulikult ja tormamiseta, näeb ja kuuleb siin kindlasti midagi pariislaslikku. «Kui croissant'i kõrvale kitsujuustu soovida, tuleb kindlasti vaadata, et see võimalikult värske oleks,» annab Relve väikese valikuvihje.
Mets, mis pole päris mets
Kui Pariisis olemiseks on pisut enam aega, siis tasuks kindlasti ette võtta käik Boulogne'i metsa. «See mets on pigem park, mis on Kadrioruga võrreldes ehk kuni 15 korda suurem ja mis asub tegelikult linna südames, Triumfikaarest ehk pisut rohkem kui kilomeetri kaugusel. Ka siin käitusid inimesed hoopis teisiti kui südalinna tänavatel. Meeleolu oli palju rahulikum ja õige pea püüdis kõrv kinni lehelinnu ja musträsta laulu,» kirjeldab Hendrik Relve.
Seda mõneti kurikuulsat metsa on aastasadade jooksul tabanud kummalised saatuse keerdkäigud, kord on ta olnud varjupaigaks teeröövlitele, kohtumispaigaks oma keha müüvatele naistele ja meestele, seda metsa on maani maha põletatud, välditud, aga ka armastatud. Pargi suurim väärtus on nüüd aga põnev liigiline kooslus. Nimelt korrastati mets Napoleon III valitsemise ajal, sinna istutati palju eksootilisi ja ka kohalikke puuliike. Lisaks rajati järved ja neid ühendavad veesüsteemid ning mõne aasta jooksul rajati parki ka hipodroom. Praegu leiab pargist vaikselt omaette olemise paikade kõrval ka söögikohti ja väikese lõbustuspargi. «See park pakub hea võimaluse aeg maha võtta, puid ja väiksemaid taimi või hoopis aega veetvaid inimesi vaadelda,» kiidab Relve.
Rändajat jälitav Eiffeli torn
Ilmakuulsa prantslasest inseneri Eiffeli torniga on Relvel omalaadi suhe. «Eiffeli torni püüdsin ma igati vältida. See on ju ainult turistide jaoks ehitatud ja ka tänapäeval tõmbab ta ligi peamiselt Pariisi külalisi. Aga linnapildis on Eiffeli torn paljudest kohtadest nähtav ja ta asub ka liiklussõlmes, mis ühendab omavahel nii metroo-, rongi- kui bussiliine. Ja nii sattusin ma kord väljuma peatuses, mis oli torni jalamil. Nii sai üle vaadatud ka see turistilõks,» muigab Relve.
Neid paiku, mis tuttavad ja teada pea kõigile, ei ole Pariisist raske leida. Nende hulgast tasub kindlasti ette võtta käik Jumalaemakiriku ehk Notre-Dame de Paris juurde ja võimalusel ka sisse. Relve sõnul on see kindlasti koht, mis pakub korraga nii äratundmist kui võimalust hetkeks peatuda.
Alates 4. aprillist saab Pariisi lennata kahe lennufirmaga. Tallinna lennujaamast viivad reisijaid Prantsusmaa pealinna airBaltic ja uue lennufirmana Transavia.