:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180313t1hc114.jpg)
/nginx/o/2014/04/24/2983202t1h101d.jpg)
Kristina Birk-Vellemaa jälgib seksuaalsust ja ühiskonda antropoloogi pilguga ning soovib levitada sekspositiivsuse sõnumit. Paljud naised ei koge partneriga orgasmi, mehed aga tunnevad sooritusärevust. See ei ole positiivne seks. «Mida rohkem me laiendame arusaama naudingutest ja seksist, seda rohkem vabaneme ärevusest. Kõik ei sõltu ainult peenisest,» ütles Kristina.
Mis on sekspositiivsus?
Hoiak, et seksuaalsus on inimese ja inimkogemuse lahutamatu osa. Me kõik oleme seksuaalsed olendid. Sekspositiivsuse juures on oluline ka see aspekt, et kõigi seksuaalsus on isemoodi. See on tervitatav ja seejuures me ei pea kõigest lõpuni aru saama, me ei pea kõigega suhestuma – ilmselt ei saagi, sest inimkogemus, kuidas me asju mõistame ja mõtestame, on ikkagi piiratud.
Ja kui seks ei ole kellegi elus olulisel kohal, siis seegi on täiega okei. Sekspositiivsust aetakse aeg-ajalt segi üleseksualiseerimisega, justkui seks oleks elu ja suhte asendamatu osa ja kui nii pole, on midagi katki. Tegelikult on see kõik väga mitmekesine, omanäoline. Keskmist inimest seksuaalses mõttes pole. Ka see on sekspositiivsuse oluline sõnum.
Kui me räägime meeste ja naiste seksuaalsusest, siis üldine arvamus on, et meeste seksuaalsus on hästi lihtne ja naiste oma tohutult keeruline. Kas see vastab tõele?
Ei. Me ei ole seksuaalselt pelgalt bioloogilised olendid. Kui me tervist käsitleme, siis tänapäeval vaadatakse seda kui biopsühhosotsiaalset nähtust ehk bioloogiline või biomeditsiiniline (mida teeb meie keha, hormoonid jt), psühholoogiline (kuidas me mõtleme, reageerime, tunneme, kogeme) ja sotsiokultuuriline (millised on tavad, kombed, uskumused). Ilma kultuurita ei mõtesta me midagi. Ka emotsioonid ei ole universaalsed. See pole nii, et me siin Eestis mõtleme mingist tundest ühtmoodi ja kuskil Samoa saarel mõeldakse samamoodi, reageeritakse sellele samamoodi. See on kultuuriline.
Kuna tervis, seksuaalsus ja seksuaaltervis on nii mitmetahulised, siis ei saa olla nii, et on üks meeste ja üks naiste seksuaalsus. Me oleme inimestena nii tohutult erinevad. Kui me räägime bioloogilisest mees- või naissoost, siis seal on asjad, mida kehad teevad, kuid ka see on mitmekesine.
Mida rohkem me mustvalgest mõtlemisest lahti laseme, seda rohkem saame liikuda seksuaalse vabaduse ja rõõmu poole. See mõttenihe, et ma ei peagi olema teatud moodi või kogema nii või seks ei keerle ümber erektsiooni, on inimestele vabastav. Kuid see on teekond.
/nginx/o/2024/04/04/15982100t1h5bcc.jpg)
Väga paljud naised ei koge orgasmi meestega. Milles asi on?
Kui me mõtleme sellele, mida toovad välja uuringud ja ka naised ise oma kogemuslugudes, siis ennast rahuldades on orgasmi saada lihtsam. Lõviosa naistest kogevad ennast rahuldades orgasmi, nii et järelikult ei ole asi bioloogias ega füsioloogias. Partnerseksi puhul lisanduvad igasugu nüansid ja aspektid, nagu millised hoiakud, häbid, tabud tulevad suhtesse kaasa, ja kehapilt. Üksi on hulga lihtsam unustada ära seda pinget, mis seoses kehapildiga on. Sellel on oma mõju ka sooloseksi ajal, kuid siis on lihtsam.
Naiste seksuaalsust on läbi aegade ka palju pisendatud. Alles viimastel aastakümnetel oleme hakanud sellest järjest rohkem rääkima.
Kliitoril on keskne roll kliitoriga inimeste seksuaalses naudingus ja seda teadmist on vaja jõustada, inimesteni viia. Nii naiste ja kliitoriga inimeste endini kui nende partneriteni. Üle 80 protsendi naistest ja vulvaga inimestest vajavad välist kliitori stimulatsiooni, et kogeda orgasmi. Ajalooliselt on öeldud, et see pole ikka tõeline, pärisorgasm tuleb tupeseksist. Seejuures ei ole keskendutud sellele, mida naudivad naised, vaid milline on ettekujutus õigest seksist. See on olnud penetratiivne seks ehk selline, mis on nauditavam peenisega inimestele. Tegelikult on see ka neile piirav, et kogu mäng käib peenise ja erektsiooni ümber. Kui ükskord on olnud sellega probleem, siis seda suurem on surve, et äkki juhtub jälle ning tõenäolisemalt tekibki nõiaring.
Palju räägitakse ka sellest, et naised ei julge küsida, mida nad voodis tahavad. Millest võib see tõrge tulla?
Kui ma mõtlen enda põlvkonna naiste peale, siis on palju suhtumist, et kui naine väljendab oma soove, siis ta võtab justkui liiga palju ruumi ära. Head tüdrukud saavad ise hakkama, ei tee tüli, ei suru ennast peale ega küsi, mida nad tahavad – see on justkui mehelik käitumine. Asi ei ole jällegi bioloogias, vaid kasvatuses. Ja kasvatus on mõjutatud eelnevate põlvkondade hoiakutest, kuid õnneks pole see muutumatu asi. Me saame ise oma hoiakutega tegeleda, kuid selleks peab olema valmisolek, soov ja muidugi teadlikkus. Kui sulle öeldakse, et naistel ongi keerulisem, siis tekibki tunne, et mida ma ikka üritan, mis minagi siin eriline olen.
Ja loeb ka see, mida partnerid ütlevad. Paljud naised on jaganud kogemusi, kui partner on neid kuidagi pisendanud või öelnud, et kõikidel on olnud minuga väga hea, ainult sinul pole. Ja tekibki mõte, et kui probleem on minus, siis ma võtan selle probleemi justkui ära, kui ma sellest ei räägi. Sageli on aga nii, et need kõik, kellel on mehe sõnul olnud hea, on kas teeselnud või on mehel lihtsalt vildakas arusaam sellest, mis on hea. Hooliv ja austav partner ei ütle aga oma partnerile midagi sellist niikuinii. Kindlasti on küsimus ka suhte turvalisuses ja kvaliteedis, kuid juhuseksiski on selge lõhe meeste ja naiste naudingu vahel. Paljud naised väldivad seetõttu juhuseksi.
Samas on ka neid naisi, kes küll räägivad partneriga avameelselt, kuid alles lahku minnes ja uue kallima leidmisel hakkavad orgasmid tulema.
Vahel on nii, kui tegu pole olnud rahuldustpakkuva suhtega – see ei tähenda ju ilmtingimata vägivalda –, kus on olnud palju vaimseid pingeid, tulevad need enamasti ka seksi kaasa. Kui neid asju ära ei lahendata, võibki olla asi selles, et naine lihtsalt vabanes mingist taagast, lisaks uus algus ja hormoonide tulv. Või see teine inimene tunneb päriselt huvi, kas teisel on hea ja mis talle meeldib. Vahel öeldakse, et me kehad sobivad paremini. Ma saan aru, miks nii öeldakse, aga see pole päris nii lihtne.
Rääkides seksuaalsest ihast ehk soovist seksida, siis reaktiivne iha, mida kogeb umbes kolmveerand naistest, vajab toetavat konteksti – ma olen puhanud, mul on turvaline, tean, et lapsed ei torma sisse, pole ühtegi häirivat lõhna ega heli ning ka uudsus on oluline. See ei tähenda, et pikaajalises suhtes ei saakski olla iha, kuid seda peab õppima hoidma ja toetama.
Kes on Kristina Birk-Vellemaa?
Kristina Birk-Vellemaa on seksuaaljõustaja, antropoloog, koolitaja, õpetaja, seksuoloog ja endine noorsootöötaja. «Inimestele jääb sageli mulje, et seksuoloog tegeleb meditsiinivaldkonnas või psühholoogias, kuid mina uurin seksuaalkultuuri ja nõustan inimesi. Olen nagu Hunt Kriimsilm, kuid kõik jookseb seksuaalsuse teemasse kokku.» Lisaks kirjeldab ta end kui inimest, naist, ema, feministi, imelise partneri partnerit. Instagramis on Kristina s3kspositiiv – heida pilk peale ja hakka jälgima, et sekspositiivseid inimesi saaks aina rohkem!
Mida sa selle all mõtled, kui ütled, et asi pole bioloogias, vaid kasvatuses?
Tüdrukuid kasvatatakse tublideks, vähe tähelepanu nõudvateks. Mõtleme kasvõi sellele, mida oodatakse koolis tüdrukutelt ja mida lubatakse poistele. Liidriomadusi ja mõtteviisi, et ma olen väga head väärt, ei ole tüdrukutele ja naistele sisendatud. Neid kasvatatakse endiselt hoolitsejateks ja hoidjateks.
Mitte et poisid kasvaksid terves õhkkonnas ja vaimus. Neil on jällegi surve saavutada ja võistelda, me muudkui võrdleme. Näen koolides noortega suheldes väga palju mürgise mehelikkuse taastulekut. Vahepeal oli seda hulga vähem. Me teame Andrew Tate'i ja teisi maskuliste, kes on tema tuules hunnikutes tulnud sotsiaalmeediasse. Seegi jätab oma jälje. Teismelised tüdrukud on järjest feministlikumad, kuid poisid vastupidi. Sellega tuleb väga teadlikult midagi ette võtta, mitte lihtsalt pealt vaadata. Ja see ei ole pelgalt seksuaalkasvatuse või inimeseõpetuse teema, vaid nii kooli kui kodu kui kultuuri teema üleüldiselt.
Andrew Tate'i taolised mehed tekitavad minus kabuhirmu. Muidugi ajavad nad rumalat juttu, aga mis kasu mul sellest teadmisest on, kui minuga midagi halba juhtub?
Hirm on väga inimlik tunne, kuid sa pole sellega üksi. Mind nimetati hiljuti võitlevaks feministiks, aga kui kõike seda vaadata, siis miks igaüks pole? Küsimus pole selles, et kastreerime mehed ära, vaid me ei taha ühiskonda, kus mehed peavad olema sellised ja naised sellised. Või kus sooline mitmekesisus on endiselt vihapäästik. See pole õnn ega vabadus – isegi mitte Tate'ile ja neile teistele. Fakt on see, et nad pole õnnelikud, harmoonilist elu kogevad inimesed.
Seda peaks arutama noorte endiga – mitte lihtsalt öelda, et Tate ja teised on tropid, ära kuula neid, vaid anda neile inimlik, soe, terve alternatiiv. See on suur ja siiani tegemata töö, sest see pole ainult kool ja kodu, vaid ühiskond tervikuna.
Ja me oleme nii palju ilkunud selle üle, mis puudutab võrdsuspoliitikat. Meil on õppekavades sooline võrdõiguslikkus teemana ja põhimõttena olemas, kuid selle peale kirtsutatakse massiliselt nina. Ikka on soobinaarne lähenemine ja hoiak, et tüdrukud on sellised ja poisid sellised. Endiselt on kooliballidel väga kitsad soonormid – tüdrukutel kleidid, poistel ülikonnad, öeldakse, et tantsima ei pea, aga tegelikult survestatakse küll. Tantsutunnis peab osalema, aga seal ei õpetata midagi kehaliste piiride või ei ütlemise kohta.
See, mida igaüks teha saab, on juhtida tähelepanu, inimlikult suhelda. Me oleme kehv suhtlejarahvas, aga see ei tähenda, et asi on lootusetu. Kuid nende asjadega peab nüüd ja kohe tegelema, eriti kui me räägime teismelistest. Muidugi näeb seda ka täiskasvanute peal ja ma vahel ütlen enda noortele, et palun andke andeks, et me nii pekki selle asja keeranud oleme. Meie vastutame, mitte teismelised.
Kuidas vanus mõjutab seksuaalsust?
Väga palju. Meie ühiskonnas, lääne kultuuriruumis, tähendas seksikus prinkust, kortsuvabadust, noorust – miks me muidu seda kõike taga ajame? Huvitaval kombel 20ndad eluaastad, kus on hästi palju välist ja «normikohast» seksikust, on inimestele enamasti ka väga ebakindel aeg. Seda näitavad uuringud, minu enda töökogemus seksuaaljõustajana ja ka minu magistritöö, milles tegin intervjuu 22 naisega, kes olid 40ndates eluaastates. 30ndate teine pool, 40ndad eluaastad on sageli see aeg, kus tuntakse end oma seksuaalsuse tipul. Võib-olla 50ndates naised ütlevad muidugi, et oota, kuni siia jõuad, siis on eriti tuus.
Samas mõjutavad seksuaalsust ka menopaus, perimenopaus, sest võib tekkida valulik vahekord, tupekuivus, emotsioonide kõikumine, nagu ka menstruaaltsükli jooksul. Siia lisanduvad terviseaspektid, kuid sellele pööratakse liiga vähe tähelepanu. Perearstikeskustes patsientidega laiemast seksuaalsest heaolust ei räägita. Terviseprobleemid ei tähenda, et me seksi kohe maha kanname. On olemas abivahendid ja ravimid.
Seksuaalne nauding ja enesekindlus on omavahel tugevalt seotud ning enesekindlus saab vanusega enamasti väge juurde. See ei tähenda, et hilisteismelised või 20ndates inimesed peaksid lihtsalt ootama, kuni seks heaks läheb. Me saame enesekindlust hakata varem ehitama, kuid oluline on teadlik kasvatus, mis tuleb väljast, ja toetamine. Kõik, mis puudutab enesekindlust, puudutab moel või teisel ka seksuaalset enesekindlust. Kindlasti on vaja sellega tööd teha, et ka 20ndates seda oleks, kuid see pole üksikisiku vastutus.
Paljud naised on oma seksuaalsusega ka väga hästi kontaktis ning väljendavad seda julgelt nii riietuse kaudu kui ka tööalaselt, näiteks OnlyFansis. Nemadki kogevad viltuvaatamist. Kuidas sellesse suhtuda?
Need on meie ühiskonnas läbirääkimata teemad tegelikult. Minu jaoks on OnlyFansiga nii: kui täiskasvanud inimene väljendab ennast vabatahtlikult, siis vaba maa, vabad inimesed, see on seksuaalse eneseväljenduse üks võimalus. Tervitan seda. Alati tuleb hoida aga kriitilist teadmist, et ühel platvormil pole kõigi turvalisus ühtemoodi tagatud. Mõni otsustab ja loob ise, mõne puhul võib olla nii, et kaadri ees on ta ise, aga teenitu võtab ära keegi teine. Ka seda peab teadma, kuid ilma stigmatiseerimata ja sildistamata. See, et mina OnlyFansi tegema ei läheks, ei tähenda, et see kõigi jaoks välistatud on. Seepärast ongi oluline, et kedagi ei kasutata ära ja arvestame, et need keskkonnad ei ole alaealistele.
Mis on naiste levinuimad ihad ja seksfantaasiad?
Need on väga erinevad: romantilised ja ka jõulise seksi fantaasiad ja palju muudki. Kuid see ei tähenda alati, et inimene soovib fantaasiat ellu viia. Või isegi kui soovib, ei saa keegi teine otsustada, kuidas ja millal seda teha. Aastaid tagasi keegi hobiseksuoloog ütles, et naistel on palju vägistamisfantaasiaid ja õigustas vägivaldset käitumist. Fantaasia ei ütle midagi konkreetset inimese kohta ega anna kellelegi õigust teiste vastu vägivaldne olla. Ka see on vale, kui öeldakse, et jõulisest seksist fantaseerivad või BDSMiga tegelevad inimesed on kuidagi rohkem traumeeritud. Mitte ükski uuring ei kinnita seda.
Nõustamisel pöördutakse vahel sellise murega minu poole, et mul on selline fantaasia ja ma ei tea, mida see minu kohta ütleb või ma ei julge oma partnerile sellest rääkida – ma ei taha seda proovida, aga ma kannan mingit koormat endaga kaasas. Sa ei pea rääkima oma fantaasiatest partnerile, kui sa ei taha. Kui sa aga tahad, siis tea, et mingi fantaasia olemasolu ei ütle sinu kui inimese kohta üks ühele midagi. Või et suhe on halb, sest fantaseerisid kolmekast. Ja samas on ka väga okei oma fantaasiaid tahta ellu viia.
/nginx/o/2024/04/04/15982122t1h09b5.jpg)
Naistel on palju viha meeste vastu. Mõistan seda, aga kuidas ehitada silda, et läbisaamine oleks parem?
Siin on võti meeste käes. Pole seda, et naised hakaku mõistma ja rahunegu maha. Meil ei ole sugude sõda. Valmisolek avardada oma mõistmist on naistel palju suurem. Meestel võib olla palju alateadlikku hirmu oma positsiooni pärast ja milline ma olema pean, et neile haritud ja jõulistele naistele meeldida ning kas ma üldse kunagi partneri leian. Kui ma vaatan ka enda jälgijaid Instagramis, siis alla kümne protsendi neist on mehed.
Õnneks ma näen oma töös ka palju avatuid mehi, kes on valmis oma hoiakuid muutma, partneriga rääkima ning muutma oma käitumist, harima ennast. Samas näen laiemalt kahjuks sedagi, kuidas naisele öeldakse, et tõmba normiks, hakka seksi tahtma, asi on sinus. Peaks hakkama halba seksi tahtma või? See on igasuguse iha loogikaga vastuolus. Rääkides seksuaalsest naudingust, siis siin on eneseharimise koht ja ka mehed peavad olema selleks valmis. Sa võid jonnida, jalgu trampida ja öelda, et probleem on feminismis ning naistes, kuid ei ole.
Kui ma saan naisena või mittebinaarse inimesena aru, et see pole õige, kuidas minuga on ühiskondlikult käitutud, mida minult oodatud ja kuidas mind on survestatud – kui selle peale ei tule meestele väga hella ja peopesal hoidvat vastust, siis see on normaalne.
Mehed ei peaks analüüsima ainult seda, et mis me nüüd peame naistele olema või tegema, vaid kui palju selline raamistamine ja piiramine sulle endale haiget teeb. Kas sul on emotsionaalselt päriselt hea ja turvaline olla, kui sa pead vastama mingitele rangetele ootustele olla «kõva mees»? Millist elu ja vaimset tervist sa oma lastele tahad? Äkki ei peaks kasvatama poisse nii, et agressiivsus, jõulisus ja emotsioonide allasurumine on norm? Selles see võti suuresti ongi, kuidas meid on kasvatatud. Samas saame täiskasvanuna end edasi kasvatada.
Kuid ma pole nõus panema naistele vastutust selle eest. Sageli näen seda suhtumist, et naised saavad ka mõjutada jne. Huvitav küll, et suuri muutusi loovad justkui mehed, suurem võim on olnud ajalooliselt ja ühiskondlikult meeste käes, aga vastutus on naistel. Ma arvan meestest piisavalt hästi, et uskuda, nad on võimelised ise vastutama. Näen seda päriselt. Ja midagi hullu ei juhtu, kui mees on haavatav, õrn, hell.
Oled öelnud, et meedial on suur roll selles, kuidas inimesed võrdõiguslikkust tajuvad. Mida saaks meedia paremini teha?
Liikuda eemale klikipealkirjadest. Tean, et ajakirjanikud on sellega väga hädas, sest kui artiklile ei klikita, siis ei saa sõnumit levitada, kuid siis olemegi tupikus. Paljud inimesed ei loe pealkirjadest edasi ega osta tasulisi artikleid.
Jälgida ka keelt – näiteks peenise kohta öeldakse «meheau». Mida see kultuuriliselt ütleb meheks olemise kohta? Kas mehe au on peenis? Mitte et keelt ei tohiks rikastada, aga me räägimegi meheaust, orgasmini jõudmisest, voodis vastupidamisest – need on väga survestavad väljendid. Samuti on oluline, et artiklite juures olevad pildid ei kujutaks ainult ülikõhnu naisi.
Ja seksuaalsus ei ole sensatsioon. Väga paljud inimesed ei tunne ennast selles peavoolus levivas kiisu-miisu-mjäu narratiivis ära. Mitte et sellises enesetunnetuses ja väljenduses on midagi halba, aga kui see on pealesurutud ainus viis ja pilt, on probleem. Rohkem oleks vaja mitmekesisust ja vastutustundlikku ajakirjandust.
Kuidas teha rahu oma kehaga?
Tunne, et mu keha pole piisavalt ilus ja et on vaja enne suve alla võtta, on tuttav kahjuks väga suurele osale naistest. Kuidas ometigi sellest taagast vabaneda? «Mind on aidanud vihastamine,» ütles Kristina. «Mul on nii kõrini sellest, et ma olen kulutanud oma elust aastaid, et reguleerida end selliseks, nagu meedias, reklaamides, ühiskonnas peale surutakse. Kui me sünnime ja meilt küsitakse mingi hetk, mida sa oma eluga teha tahad, siis vaevalt on vastus, et tahan oma keha pärast hullult põdeda.»
Ta soovitab lugeda Emily ja Amelia Nagoski raamatu «Burnout: The Secret to Unlocking the Stress Cycle», kus nad räägivad läbipõlemisest ja stressitsükli lõpetamisest. «Me oleme harjunud rääkima läbipõlemisest töö ja üha rohkem ka lapsevanemluse kaudu, kuid kehapildi pärast saab samuti läbi põleda. Läbipõlemine on emotsioonid, mis jäävad kuhugi tunnelisse kinni, me ei tööta neid läbi. Seda teadlikumalt vaadates saab lubada endale, et jah, ma ei pea oma keha ülimegaväga armastama, mu suhe kehaga võib olla keeruline, aga ma võin seda aktsepteerida,» rääkis Kristina. Selle kehaga oleme me sündinud ja see laseb meil asju teha ning see ongi kõige olulisem. Ideaalset keha ei ole olemas, sest ideaalset inimest ei ole olemas. Täius on illusioon, mis võtab ära elurõõmu ja naudingu.
«Kui ma lahutasin oma esimese abielu, siis ma võtsin kaheksa kilo alla ja sain inimestelt väga vastuolulisi märkusi. Ühed ütlesid, et ma näen haiglane välja ja kas ma söön ka midagi, teised ütlesid, et nad peaksid ka lahutama. Need esimesed märkused olid ülinõmedad ja teised märkused räägivad sellest, milline on meie kehapildi fookus. Lahutus on suur kriis ja tähelepanu läheb hoopis sellele, et sul pole tselluliiti – ma tahaks ka nii.»
Pärast kolmanda lapse sündi otsustas Kristina, et enam ta kehadiktatuurile ei allu, vaid teeb trenni ja toitub tasakaalukalt enda vaimse heaolu pärast. Kehapildiga maadeldes pole vaimselt hea olla. Lisaks, keha alati muutub, isegi ühe menstruaaltsükli jooksul. Enne päevi on paljudel inimestel koed kohevamad, kõht natuke paistes – mitu nädalat kuus me siis rahul oleme selle ideaalkaaluga?
«Iseenda jaoks on vaja see ümber mõtestada, et ma olen väärtuslik, ma olen hot, ma olen piisav – ükskõik, mitu kilo mu keha kaalub. Nõme ja väsitav on, kui kiiresti tulevad sellise väite juures need vastuargumendid, et hea küll, aga need ülekaalulised. Uuem teadus on ülekaalu piiri juba ammu hulga rohkem laiendanud. Näen, kui kiiresti Eestis läheb diskussioon nende argumentide juurde, mis tegelikult karjuvad, et mulle ei meeldi, minu silmale ei meeldi. Mitte et päriselt arvatakse, et inimese tervis on ohus. Endiselt pealiskaudne ja silmakirjalik lähenemine,» ütles ta.
Ta soovitab lugeda keha-coach Jessi Kneelandi raamatut «Body Neutral: A Revolutionary Guide to Overcoming Body Image Issues», sest see pöörab väga palju tähelepanu sellele, kuidas me kehast räägime, kuidas me inimestele komplimente teeme ja mis hakkab teises inimeses tööle nende komplimentide peale. Sa võid öelda oma partnerile «sul on nii ilus tagumik», kuid tal on lihtne vaielda, kui tema minapilt ei lähe sellega kokku. Kui kompliment räägib sellest, mis tundeid see minus tekitab, siis sellega ei saa vaielda – näiteks «mul on alati nii hea tunne, kui ma sind näen».
«Me saame kehadest eemalduda, kui me ütleme inimestele midagi toetavat ja head,» ütles Kristina. «Mis ei tähenda, et kehasid ei tohiks üldse tähele panna. Me oleme inimesed ja meil on esteetilised eelistused, kuid pole universaalset fakti, et see on ilus ja too ei ole.»
