Copy

Möödunud nädalal jõudis ühismeedia kaudu kümnete tuhandete inimesteni Pamela Marani liigutav koolikiusuvastane postitus, mis pani nii mõnedki nutma. Postitus kandis vilja ja tänaseks on tänu sellele Eesti koolides vähemalt üks kiusamisjuhtum vähem. Mis saab aga ülejäänutest kiusamise all kannatavatest lastest ja noortest ning kuidas saaksid vanemad, kellel ei ole kuulsustest koosnevat tutvusringkonda, oma last aidata?

«Ma ei taha enam lihtsalt kooli minna,» tunnistab Erik (nimi muudetud – toim), kes käib praegu ühe hinnatud Tallinna kooli kaheksandas klassis. Noormehe sõnul on kiusatud teda juba täpselt kaheksa aastat järgemööda. «See käib lainetena, aga kohe, kui tekib lootus, et nüüd ongi kõik normaalne, juhtub jälle midagi vastikut.»

Eriku lugu on valus ja paneb paratamatult korduvalt mõtlema: miks on lapsed nii julmad? Noormehe meenutused panevad aeg-ajalt tema prilliklaaside taha peidetud silmad pisaratest läikima. «Ega ma tegelikult ei räägi nendest asjadest, sest siis on mu päev rikutud,» tunnistab ta, kuid alustab siiski oma isikliku loo jutustamist. 

Kommentaarid (9)
Copy