Ootamatu diagnoos muutis elu: praegu olen isegi õnnelik haiguse üle, sest see tuli mind õpetama

Ele Kaldareporter-toimetaja

22. aprill 2024, 15:00

31-aastane Britta-Liisa Ait saabus kuus aastat tagasi Aasiast reisilt ning sattus otsejoones haiglasse. Toit ei püsinud kõhulahtisuse tõttu sees, kaal langes ning väsimus muudkui kasvas. Esiti raviti seda kui salmonelloosijuhtumit, kuid sümptomid vaid süvenesid ning noor naine arvas, et sureb. Kuu aega hiljem saabus ehmatav diagnoos: Crohni tõbi. Algul maailma lõpuna tundunud uudis sai tõukeks, et oma elustiili muuta ning ka teisi kõhuprobleemidega inimesi aidata.

Enne täiesti terve olnud Britta oli korraga kaks ja pool kuud voodihaige. «Kõhuhaigusi ongi raske diagnoosida, sest inimesed ajavad valu ja pisted sageli mõne toidu kaela. Jämesoolevähk on seetõttu kolme kõige surmavama vähi seas,» ütles Britta. Ka perearst ei pruugi kohe kirjutada saatekirja gastroenteroloogile, vaid soovitab hoopis apteegi käsimüügist pärasooleküünlaid.

Mis on Crohni tõbi?

Crohni tõbi on ägenemistega kulgev kroonilise kuluga põletikuline haigus, mille puhul haiguslikud muutused võivad esineda segmenditi seedetrakti kõigis osades suust kuni pärakuni. Brittal oli see jämesoole lõpuosas. Inglise keeles kasutatakse haiguse kohta ka lühendit IBD (irritable bowel syndrome), mis tähendab nii Crohni tõbe kui ka haavandilist koliiti.

Allikas: Ida-Tallinna keskhaigla

Kas tagantjärele sa mõistad, et sul olid Crohni tõve sümptomid juba varem?

Enne diagnoosi ma ei söönud regulaarselt, töötasin väga palju, jõin muudkui kohvi, aeg-ajalt suitsetasin – mul oligi ebatervislik eluviis. Panin väga palju rõhku karjääri tegemisele. Mul oli kõhukinnisusega probleeme, aga see on ka loogiline, kui sa ei joo vett ega söö piisavalt, sest sul ei teki väljaheitemassi. Kuid kõhuvalu ega verd väljaheites mul polnud.

Ühe korra ma perearstiga kõhukinnisusest küll rääkisin, kuid ta soovitas vajadusel apteegi käsimüügist küünlaid osta. Crohni tõve puhul on tavaline sümptom kõhulahtisus, kuid nüüd ma tean, et minu puhul oli hoopis kõhukinnisus.

«Ma pole kunagi tahtnud haletsust või end nõrgana näidata, nii et diagnoosiga oli raske leppida. Praegu ma seda küll tunnistan, kuid ma ei tembelda ennast haigeks,» ütles Britta-Liisa Ait. Foto: Sander Ilvest

Kas see on geneetiline haigus?

Pole teada, miks kroonilised haigused tekivad. Arvatakse, et võib olla seos geneetikaga, kuid mul pole perekonnas kellelgi Crohni tõbe. Kui ma mõtlen tagasi oma elustiilile, siis tol hetkel mulle oligi karjäär kõige olulisem. Toitumisele ma ei keskendunud, sest kui mul polnud kõht tühi, siis ma ei söönudki. Nüüd ma tean, et see on rumal, aga kui sa oled noor ja sul pole midagi viga, ei pööra sellele niimoodi tähelepanu.

Kui sa said Crohni tõve diagnoosi, siis milline oli sinu reaktsioon?

Algul ma eitasin seda nagu palju inimesed, kes saavad eluaegse diagnoosi. Ma pole kunagi tahtnud haletsust või end nõrgana näidata, nii et sellega oli raske leppida. Praegu ma seda küll tunnistan, kuid ma ei tembelda ennast haigeks. Arst ütles, et mul on võimalus taotleda invaliidsust, aga ma ütlesin kohe ei.

Mul läks ikka väga pikalt aega, et diagnoos mulle kohale jõuaks ja üldse selgust saada, mis haigus see täpselt on. Kui selle kohta lugema hakata algul, siis tulevad ikka õudsed asjad välja. Eluiga võib olla lühem kui keskmisel tervel inimesel – mitte küll väga palju, sest see oleneb, kuidas see haigus on välja löönud või kas on ta remissioonis, nagu ta mul praegu on. Crohni tõve puhul parim tulem ongi, et see on remissioonis. Meditsiiniteadus väidab, et see haigus pole ravitav, kuid tänapäeval on palju inimesi, kellel on see olnud kümneid aastaid remissioonis. Arvan, et see pole väga kaugel tulevikus, et sellised inimesed ka terveks tunnistatakse.

Mida sa tegid algul, et sul parem hakkaks?

Kui ma olin viimast korda haiglas, olid mu sümptomid juba päris kriitilised. Andsin iga päev proove, mulle tehti narkoosis koloskoopia ja viis vereülekannet, sest mul tekkis aneemia. Tugeva kõhulahtisuse puhul on sooled haavandeid täis ja need veritsevad, sest toit käib sealt läbi ja ärritab. Samuti sain kanüüliga otse verre toitaineid ehk kasutati intravenoosset toitmist, et sool saaks puhata. Ootasin väga, et saaksin koju ja sööma hakata. Kui ma küsisin arstilt, kuidas edasi, ütles ta, et kirjutab mulle välja ravimid ja söömist pead ise vaatama. Tol hetkel olin šokis, sest kuidas ma tean, mis on õige, aga praegu võin öelda, et mulle sobib nii ja ükski arst ei saagi öelda, mida süüa, sest see on väga individuaalne. Kõik Crohni tõvega inimesed ei söö ühtemoodi. Kodus hakkasingi katsetama, et mille peale kõht valutab ja mille peale mitte. Kuna ma võtsin väga lühikese ajaga kümme kilo alla, siis ma sõin enam-vähem kõike.

Britta seab nüüd oma tervise esikohale ja alles siis tuleb kõik muu. Foto: Sander Ilvest

Nende kuue aastaga on muutunud see, et ma söön kolm korda päevas korralikke portsjone ja ma joon piisavalt vett. Söön sooja toitu, köögivilju, pähkleid, kala, krevette. Jälgin, et ei sööks kõhtu liiga täis ning et see ei jääks ka liiga tühjaks. Käekotis on vahepaladeks kaasas müslibatoonid, marjad. Kiudainete tarbimine on minu jaoks väga oluline, samuti oma kõhu kuulamine. Küll suhteliselt vähe, aga aeg-ajalt söön ma punast liha, kuid järgmisel päeval söön see-eest kergemini seeditavat toitu. Enamasti on viimane toidukord õhtul enne seitset. Enne magamaminekut ei ole üldiselt hea süüa, sest toit ei jõua normaalselt seedida, aga ma üritan hoida pikemat akent ka seetõttu, et sooled saaksid puhata.

Paljud inimesed küsivad minult, mida süüa, ning ma võin soovitada kiudaineid ja fermenteeritud toitu, mis on kõigile inimestele väga kasulikud, aga individuaalsemaks ma minna ei saa, sest ma ei tea, mis kellelegi sobib.

Kuid see on oluline, et kolm korda päevas oleks soe toit?

Ikka on soe toit seedimisele mõnusam. Salat ei ole ka kindlasti halb, aga kui seal on mingigi soe element, siis oleks parem. Kuid mõned inimesed söövad jällegi toortoitu ja see sobib nende organismile.

Kui sul pole tervist, pole sul midagi

«Kuna mu töös on palju ajaga võidujooksu ja pingeid, siis maandan stressi igal hommikul jooga või pilatesega,» ütles Britta. «Rutiin on oluline – ma tean, et ärkan piisavalt vara selle jaoks ja mul on aega minna jalgsi tööle ning pärast koju, jalutada koeraga. Ma teen need asjad ära, sest ma tunnen, et see maandab mind ning aitab stressirikkas keskkonnas.»

Üle ega ümber ei saa muidugi ka unest. «Kui ma alla kaheksa tunni magan, siis see juba häirib minu funktsioneerimist, ma ei ole nii terav kui tavaliselt. Hoian väga tugevat distsipliini enda jaoks oluliste punktidega. Vahel kuulen tuttavatelt, et sa oled nii tubli, et nii tervislik oled, aga siis ma küsin, mis sind takistab. Meil on kõigil see võimalus ja me ise vastutame oma elu eest. See on sinu tervis ja kui sul pole tervist, pole sul midagi. Enne diagnoosi saamist ma rügasin tööd teha ja muidugi olen ma väga tänulik oma karjääri eest, kuid ma oleksin jõudnud siia ka enda tervist ohverdamata. Praegu ma valin esmalt enda ja oma tervise, alles siis tuleb kõik muu.»

Kas sa oled täheldanud, et mõned toidud sinu puhul süvendavad ja leevendavad sümptomeid?

Crohni tõve sümptomeid süvendavad alkohol ja suitsetamine. Suitsu ma ei tee, aga veini ma aeg-ajalt joon, sest mu praegune terviseolukord on hea tänu tasakaalule. Kui ma söön punast liha ja joon punast veini, siis järgmisel päeval võin ma süüa näiteks püreesuppi ja juua rohkem vett – tasakaalustan eelmist õhtut niiviisi. See ongi minu tervise võti, et ma võtan iga päeva väga individuaalselt.

Samuti teen ma tunduvalt rohkem trenni, kui ma kunagi tegin. Mul pole vaja teha trenni, et kaalust alla võtta, aga ma tean, et pean ennast liigutama, sest mul on istuv töö. Jalutan väga palju – koeraga ning igal hommikul tööle ja pärast koju, lisaks teen igal hommikul joogat ja/või pilatest, vahepeal käin poksitrennis. See kompenseerib istuvat tööd ja aeg-ajalt veini joomist.

Nii et sa ei ole midagi välistanud. Šokolaadi sööd?

Ma pole kunagi olnud suur magusasõber. Minu guilty pleasure on pigem juust ja saiakesed. Pastat söön gluteenivaba, sest mul on muidu pärast raske ja uimane olla, tahaksin ainult magada. Juustu ja saiakesi ma siiski luban endale aeg-ajalt, sest kui see mulle otseselt halba ei tee, kuid teeb õnnelikuks, siis see on ka vajalik. Tihti näen inimesi, kes haiguste või allergiate tõttu peavad väga drastilist dieeti ning sümptomid küll paranevad, aga nad on väga õnnetud, sest ei saa kuskil käia ega midagi süüa. Usun väga, et peab olema tasakaal. Kui on väga tugev allergia või haigussümptom, siis see muidugi ei kehti.

Kuid vahel kuulen sõpradeltki, et nüüd jätan kõik suhkru ära, kuid näiteks väljas on väga keeruline süüa siis, sest igal pool on suhkur sees. Selliseid katseid võib muidugi teha, kuid need pole üldiselt väga jätkusuutlikud.

Oluline on tasakaal. Kui Britta ühel päeval sööb punast liha ja joob veini, valib ta järgmisel päeval kergemini seeditavad toiduained. Foto: Sander Ilvest

Kuid haiguse aktiivses faasis olid sa siiski piiravam toiduga?

Kindlasti. Minu olukord oli väga hull, kui ma diagnoosi sain ja see on jätnud mulle jälje. Olin algul väga õnnetu, et see juhtus minuga ja mis nüüd edasi saab. Hakkasin ravimeid võtma ja sain ka kaks aastat bioloogilist ravi, mis tähendab, et käisin iga kahe kuu tagant haiglas, kus mulle tilgutati veeni ravimit. Nüüd olen ma kolm-neli aastat olnud ravimivaba. Pärast seda pole mul olnud suuri tagasilangusi. Käin kaks korda aastas arsti juures, kes teeb kõik analüüsid. Põhianalüüsid on peitveri ja kalprotektiin ning kui näidud pole liiga kõrged, siis uut ravi ei määrata. Nii et mul on läinud hästi ja kui mul ikka kõht pidevalt valutaks, siis ma ei julgeks ka õhtusöögi kõrvale klaasi või kaht veini võtta. Mul on vedanud. Lisaks jälgin ikkagi väga teadlikult oma söömist ja enesetunnet ning usun, et minu jaoks see enam nii hulluks ei lähegi.

Praegu arvan, et ma olen isegi õnnelik haiguse üle, sest see tuli mind õpetama – ma tean nüüd nii palju rohkem enda toitumise ja tervise kohta. See on pannud aluse sellele, mida ma tööalaselt teen. Kui oleks teisiti läinud, siis oleks ehk hulga kauem aega kulunud, enne kui ma oleks tervislikult toituma hakanud. Või oleks see olukord mõne muu haigusena välja löönud. Crohni tõve puhul on näiteks jämesoolevähk suur risk ning selle diagnoosimine on keerukas.

Loodan, et nii nagu praegu, jääbki. Lisaks ma testin oma mikrobioomi tihti, et kontrollida, kas seal valitseb tasakaal. Eesmärk on see, et bakterid oleksid tasakaalus, mitte et kõik oleksid head bakterid. Et immuunsus oleks tugev, vaimne tervis hea ja nahk klaar, peab mikrobioom oma tööd tegema. Selleks peavad head ja halvad bakterid olema tasakaalus. Kui näen testi pealt, et tasakaal on hakanud paigast liikuma, siis eri toitude kaudu saan mikrobioomile puuduolevaid bakteriliike juurde toita.

Mikrobioom on kõige alus

Britta-Liisa on firma Elsavie tegevjuht ja kaasasutaja. Elsavie on koostöös Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse (TFTAK) teadlastega töötanud välja mikrobioomi analüüsi, mis võetakse väljaheitest. Test läheb laborisse ja sealt selgub, kui mitmekesine on sinu mikrobioom, mis liigid on seal esindatud, kuidas vitamiinid imenduvad ning kuidas toimib aju ja soolestiku töö. Seejärel saad personaalsed soovitused, millised toidud ja tegevused aitavad asja parandada. Näiteks fermenteeritud toidud toovad mikrobioomi täiesti uusi bakterite liike. Lisaks on Elsavie välja töötanud kiudainesegud.

Mikrobioom on ökosüsteem eri viirustest, seentest ja bakteritest ja kui see läheb tasakaalust välja, mõjutab see nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Stressis inimene unustab süüa või tal on söömasööstud, ta ei liiguta end piisavalt – see mõjutab aspekte, mis on olulised, et mikrobioom oleks tasakaalus.

«Keskmine täiskasvanud naine võiks süüa päevas 25 grammi kiudaineid. Kui sa ei söö nädalas 30 eri puu- ja juurvilja, siis sa ei saa oma päevast kiudainekogust kätte,» rääkis Britta. «Keskmine inimene ei saagi, mistõttu lõime kiudainesegud, mida saab tarbida smuutiga, keefiriga, veega, pudruga jne.»

Kui Brittat Elsaviega liituma kutsuti, ei teadnud ta firmast midagi ja nemadki ei teadnud tema Crohni tõve lugu. «Mul tekkis heureka-moment. Kui ma lebasin haiglavoodis ja sain diagnoosi, siis ma mõtlesin, et kuidas ma saaksin selles valdkonnas ilma meditsiinihariduseta midagi ära teha. Minu jaoks oli see õnnelik asjade kokkulangevus. Tunnen praegu, et ma teen õiget asja ja kogu südamest.»