Jaapanis kohalikku elu edendav Merike: see aasta on olnud kui ebareaalne film

Christin Krassajakirjanik

Merike Villardkogemuste kollektsionäär, Jaapani taimeravi ja tervendusteraapia terapeut-massöör

23. aprill 2024, 20:00

Merike Villard kirjeldab end kui kogemuste kollektsionääri. Õigusteaduste taustaga eestlanna ellu tuli aastaid tagasi armastus Jaapani vastu. Armastus kasvas ja kasvas, kuniks ühel päeval leidis iga päev tervendusteraapiaga tegelev Merike end tõusva päikese maalt. 

Loe, mis viis teda üldse Shikoku saarele, kuidas tal on seal läinud ja milline on kohapealne elu!

Minu nimi on Merike Villard. Elan Jaapanis Shikoku saarel Tosa linnas ja töötan siinses kohalikus omavalitsuses Tosa piirkonna elu edendajana, olles aknaks Euroopasse, nagu Tosa linnapea minu kohta esimesel tööpäeval ütles.

Kõige paremini tutvustab mind Lewis Carrolli kirjutatud suurteos «Alice imedemaal».

Kass: «Me kõik oleme hullumeelsed. Mina olen hull. Sina oled hull.»

Alice: «Kuidas sa tead, et olen hull?»

Kass: «Sa pead olema, või sa ei oleks siia tulnud.»

Jaapani taimeravi ja tervendusteraapia terapeut-massöör ning shindo venitustundide juhendaja Merike Villard. Foto: Erakogu

Siin ma siis nüüd olen. Shikoku saarel, mis on kõige väiksem neljast peamisest saarest Jaapanis, kus sukeldun Jaapani kultuuri ja eluolusse. Shikoku saart on nimetatud rikkumata saareks oma puhta looduse tõttu, kui ka spirituaalseks saareks tänu Shikoku 88 budistlikule palverännuteele. Viimasest tingituna on saar jaotatud lisaks neljale prefektuurile (Eesti mõistes maakonnale) ka neljaks spirituaalseks piirkonnaks: Tokushima prefektuur – ärkamine, Kochi prefektuur – askeetlik väljaõpe, Kagawa prefektuur – valgustumine ja Ehime prefektuur – nirvaana.

Matsuyama on Jaapanis Shikoku saarel asuva Ehime prefektuuri pealinn ja ühtlasi Shikoku suurim linn. Foto: Sean Pavone / Shutterstock

Hetk, mil asjad Jaapani poole arenema hakkasid, jääb 2023. aasta maikuusse. Olen alati olnud vastuvõtlik Elu pakutavatele võimalustele, et endaga sügavamalt tuttavaks saada ja parimal viisil ära kasutada seda suhteliselt lühikest rännakut Emakesel Maal. Isegi kui elada 200-aastaseks, jääks ühe inimelu aeg liiga lühikeseks, et maitsta kõike põnevat, mida Elu pakub. Sestap hakkasin ühest servast pihta kohe, kui täisealiseks sain. Nüüdseks olen maailmas üksjagu rännanud nii autoga kui jalgsi, purjetades kui ka pöidlaküüdiga hääletades.

Aga mina elan ja mulle väga meeldib Jaapanis, mägede kaisus maakas olla. Mõlemast küljest kikitavad mäetipud oma kõrvu taeva poole. Elan kahe mäeaheliku vahel, justkui kausi põhjas. Minu Jaapani paradiis.

Kui veelgi täpsem olla, siis hakkasid sündmused seemnena praegusest hetkest taimeks kasvatama juba kuus aastat tagasi, mil esimest korda Shikoku saarele Shikoku 88 palverännakule jõudsin. Sellest saad lähemalt lugeda minu raamatust «Värav hingede maale. Ichi-go ichi-e 一期一会 Hetk, mis iial ei kordu» (2019).

«Värav hingede maailma» Merike Villard. Foto: Rahva Raamat

Aasta tagasi kevadel sain seitsme maa ja mere tagant kirja, millest sai alguse sündmuste jada, mis muutis mu elu üheksa kuud hiljem 180 kraadi. Algas minu Teine Elu.

Sõnum oli Jaapanist, mis üllatas, tegi rõõmu, aga samas ka ehmatas pisut. Olin oma ellu kutsunud midagi, mis oli minust suurem ja mida ei mahtunud embama minu inimlik hirm. Sain aru, et olin viimaste aastate jooksul loonud endasse maailma, mis hakkas tasapisi minu seest üle serva ajama ja elama oma elu väljaspool mind, kutsudes mu ellu inimesi ja sündmusi.

Kui on julgus luua, peab olema julgust, et loodu vastu võtta. Minu otsus vastu võtta midagi suurt, tähendas minu jaoks teisest servast väga olulisi loobumisi ja lahti laskmisi. Kui midagi on sündimas, siis enne seda peab midagi surema. Lõppema, et uuel oleks ruumi tulla. Kas ma suudan? Et suuta, selleks on vaja julgust. Jumalikku julgust, mille toel ei jää midagi tegemata hirmust või enesekindluse puudumisest.

Shikoku palverännaku tempel number 85 Yakuriji. Foto: Nono901/Shutterstock

Enesetruudus

Armastan oma lähedasi hinge põhjani ja südame sügavusteni. Samas tunnetan ja tean, et ka nemad armastavad mind. Just sellisena nagu ma olen, sest minu rännakud ja maade avastamised nii sisemistes kui välimistes avarustes on neile juba tuttavad. «Kellesse sa küll läinud oled?» küsib ema üllatus-mõtlikult rohkem iseenda kui minu käest.

Äsja 83-aastaseks saanud isa on alati leidnud kirge ja motivatsiooni elamiseks. Elamise särtsu ja kire olen oma vanematelt pärinud. Nüüd, 55-aastasena ei ole mu sisemine tuli vaibunud, vaid leiab uusi ja võimatuna tunduvaid väljundeid.

Kui on julgus luua, peab olema julgust, et loodu vastu võtta. Minu otsus vastu võtta midagi suurt, tähendas minu jaoks teisest servast väga olulisi loobumisi ja lahti laskmisi.

Jaapanile iseloomulik Shikoku saare mägine maastik. Foto: Raicho/Shutterstock

Selja taha jäänud aasta on olnud kui ebareaalne dokumentaalfilm. Muu hulgas mäletan hetke oma praegusele Jaapani töökohale kandideerimise intervjuust, kui minu Zoomi akna kõrval oli jaapanikeelsete kirjadega Zoomi aken, millest vaatasid vastu kolm triiksärgis küpses eas härrasmeest, kes kordamööda esitasid mulle tõlgi vahendusel küsimusi. Naine suudab korraga mitut asja teha ning samal ajal, kui vastasin inglise keeles küsimustele, imestas mu aju selle olukorra üle ega suutnud uskuda, millesse ma end elanud olin. «Oled sa ikka kindel, et see uni ei ole?» küsisin endalt ja näpistasin oma jalga.

Jaapan, Shikoku, Tosa linn

Jõudsin veebruari eelviimase päeva hilisõhtul Kochi lennujaamast oma Jaapani sõpradega Tosa linnakesse, mis on lennujaamast ligikaudu ühe tunni autosõidu kaugusel. Tosa linn on oma suuruselt samaväärne minu sünnilinna Raplaga.

Eestiga võrreldes tundus Shikokul esiti täitsa soe, aga juba paari tunni pärast mõistis mu keha, et paganama külm on! Ka toas! Siinsetes majades puudub tsentraalne küttesüsteem, nagu meie seda Eestis mõistame.

Foto: Erakogu

Mõnes uuemas ja peenemas majas on moodsam värk sisse ehitatud, aga minu armsas ja eakas Jaapani majas on vaid õli baasil toimetav soojust andev küttekeha, mis teeb soojaks ühe toa, kus küttekeha asub. Ma siis tassisin seda «keha» just sinna, kus parasjagu ise viibisin. Küttekeha täitmine on käsitöö ja pärast seda tegevust lõhnab mu elamine kui bensiinijaam, kaasa arvatud mina ise.

Inimesed on siin hingelt ja südamelt palju soojemad kui minu toatemperatuur ning loodus on võrratu. Puhas toit tuleb sageli mägedest, looduse rüpest ja kohalikult talupidajalt.

Usun, et suurem osa eestlasi ei oska ette kujutadagi, et elaksid külmal ajal sedaviisi nagu paljud jaapanlased. Aga mina elan ja mulle väga meeldib Jaapanis, mägede kaisus maakas olla. Mõlemast küljest kikitavad mäetipud oma kõrvu taeva poole. Elan kahe mäeaheliku vahel, justkui kausi põhjas. Minu Jaapani paradiis.

Inimesed on siin hingelt ja südamelt palju soojemad kui minu toatemperatuur ning loodus on võrratu. Puhas toit tuleb sageli mägedest, looduse rüpest ja kohalikult talupidajalt.

Minu esimene looduslik korje mägedes oli hukinoto lilli, millest sai minu esimene enda valmistatud tempura. Hukinoto on varakevadine mägilill, mis on söödav enne õitsemist.

Foto: Postimees

Esimene tööpäev

Esimesel tööpäeval võttis mind vastu Tosa linnapea ja sain tuttavaks linnavalitsuse töötajatega, oma uute kolleegidega. Järgmisel päeval osalesin juba Tosa linna naabruses, Motoyama linnas koolilõpetamise tseremoonial. Uus kooliaasta algab siin aprillis, eelmine lõpeb märtsis. Sedaviisi on siin ka eelarveaastaga. Pikem puhkus ootab koolinoori alles augustis. Eesti koolinoorte 2,5 kuu pikkune suvepuhkus üllatas jaapanlasi väga. Nende pikim suvepuhkus on kuu aega.

Merike Tosa linnapeaga. Foto: Erakogu

Austrite söömise pidu

See pidu oli kohaliku kogukonna korraldatud hiljutises suures maavärinas Honshu saare põhjaosas kannatada saanud austrifarmi auks, et aidata austrifarmil ellu jääda. Telliti korralik kogus austreid ja pidu sai alata. Olin varem ikka tooreid austreid sidruniga sisse libistanud, aga nüüd oli esimest korda võimalik keedetud ja lõkkel grillitud austreid maitsta. Sobis kenasti ka uutmoodi süüa.

Austrite söömise pidu. Foto: Erakogu

Pidu ette valmistades õppisin ära esimese kohaliku roa valmistamise: Shishi-nabe, st metssealihaga köögiviljapada. Metssigu on siin mägedes üksjagu, tulemus sai maitsev. Nii et nälga ma oma isiklikus köögis ei jää, Shishi-nabe ja tempura valmistamine on selge, aga taimede tundmine mägedes ja Jaapani kokakunsti õppimine jätkub.

Armas lugeja, kui su süda tuksub Jaapani rütmis, siis oled peatselt taas oodatud minuga läbi kirjasõna Shikoku saarele rändama! Shikoku ja Tosa loodus jagab sulle oma erilist fluidumit ja maagiat!