Copy

Poole aasta jooksul, mil olen olnud ema, olen märganud, et emade vaimsest heaolust hoolitakse märkimisväärselt rohkem kui isade omast. Ka raseduskriisinõustamisse jõuab väga vähe mehi, kuigi lapse sünniga kohanemine võib võrdselt keeruline olla nii emale kui isale.

Leian, et oleme palju arenenud, mis puudutab esimest küllaminekut perele, kuhu on sündinud beebi. Kui veel mõned aastad tagasi tormati esimese asjana last sülle kiskuma, siis täna uuritakse esmalt ema käest, kuidas ta end tunneb ning kas ta vajab abi. Samas tunnen, et arenguruumi on veel küllaga, sest tihtilugu unustatakse isad sootuks ära.

Pärast sünnitust uuriti põhjalikult esmalt minu käest, kuidas läheb. See andis mulle võimaluse vähemalt kaheksa korda inimestele rääkida, kui traumaatiline mu sünnitus oli. Seejärel pöörati kogu tähelepanu lapsele – mis nimi, kui pikk, palju kaalub, kas nutab palju, mis värvi ta silmad on? Mõnikord ei küsitudki mehelt midagi, teine kord aga uuris mõni teine isa viisakusest, kuidas siis härra sünnituse vastu pidas. Mis tahes vastus abikaasa suust kostis, selle üle tehti kas nalja või läks jutt kiiresti järgmisele teemale.

Kommentaarid
Copy