:format(webp)/nginx/o/2024/05/03/16045327t1h1c83.jpg)
Kirjandusteadlane Maarja Vaino kirjutas mõni päev tagasi Postimehes (20.04, «Millise kliima pööret vajame ennekõike?»), et psühhokliima Eestis, aga ka mujal maailmas on praegu erakordselt ärev, tulvil hirmu ja rahulolematust. Tammsaare-uurijana tõmbab ta psühhoanalüütilise paralleeli: rääkides poliitkorrektselt kliimast, on meie tegelik mure peidus selle teema all: hoopis meid ümbritsev psühhokliima on see, mis tegelikult ärevust tekitab.
Tõsi ta on, rohkem kui kliimasoojenemise pärast võiksime muretseda emotsionaalse kliima jahenemise pärast. Ja kui mitte rohkem, siis vähemalt samavõrra. Praegune õhustik ei tekita just turvalist optimistlikku meeleolu. Pandeemiast sõtta, majanduskriisist majanduskriisi. Õhus on pinget, igaüks, kes uudiseid jälgib, tajub seda.
Kuidas sellises surutises saavutada muutusi psühhokliimas, mõistagi paremuse suunas? Kui me kliimamuutuste vastu võitleme prügi sorteerides ja taaskasutusest riideid ostes, siis mida me saaksime teha emotsionaalse kliima parandamiseks?
/nginx/o/2023/06/02/15365716t1h30cf.jpg)