:format(webp)/nginx/o/2023/06/07/15373886t1h2799.jpg)
Lauljanna Triin Niitoja on paljudele tuntud saatest «Eesti otsib superstaari». Meie oma Eesti särav kantristaar on vahepeal elanud Ameerikas ja hoogsalt muusikat kirjutanud. Nüüd on tal ilmunud uus singel «Mr Tennessee». Vestlesime temaga muusikast, elust siin ja USAs, edaspidistest plaanidest ja unistustest.
Võib öelda, et Sinu muusikakarjäär sai tõuke saatest «Eesti otsib superstaari» juba aastaid tagasi. Milline see teekond on olnud praeguseni?
Muusiku elu on põnev ja võimaldab olla kaasatud paljudesse erinevatesse, huvitavatesse projektidesse, mida armastan, kuigi kindlasti ei kuku midagi sülle iseenesest, vaid eelis on neil, kes ka ise muusikat kirjutavad ja väga töökad on. Kindlasti mängis minu karjääri jooksul suurt rolli saade «Eesti otsib superstaari», pärast mida avanes väga palju uksi.
/nginx/o/2024/05/08/16057410t1h819a.jpg)
Kõnesid sain nii erinevatelt mänedžeridelt kui ka ägedaid kontsertide ja tuuride pakkumisi, mida ilma saateta ilmselt poleks tulnud. Kuna kirjutasin juba tol ajal ise muusikat, siis sai kohe raadiotesse saadetud uus laul ning tänaseks päevaks on tollasel singlil «Jää» Youtube'is juba üle 700 000 vaatamist, mis on vägev.
Teekond on olnud väga põnev ja uue singli «Mr Tennessee» tulek on saanud nii palju positiivset vastukaja, et teeb meele rõõmsaks. Meid on vastu võetud telesaadetes, raadiotes ja on kiitnud inimesed, kelle tähelepanu poleks osanud oodata ja kes salamisi mainivad, et on tegelikult väga suured kantrifännid – seda kõike on meeletult tore kuulda.
Mis inspireerib Sind laulude loomisel?
Inspireerivad inimesed mu ümber. Inimesed, kes on motiveeritud, mõtlevad kaasa ja rõõmustavad õnnestumiste üle. Positiivsus inspireerib ning head sõnad on kulda väärt. Aga üldiselt loome puhul olen isegi unes näinud lugusid, mida ei eksisteeri ning sellisel juhul ärkan üles ja salvestan mõtte kiirelt diktofoniga ära, sest ega see hommikul enam meeles pole. Samuti on viisijupid minuni tulnud ka lihtsalt autoga sõites või väljas jalutades ehk täiesti aimamata hetkedel. Mõnikord ka nii, et panen käed klaverile ja mängin ning kui olen piisavalt väsinud, panen diktofoni käima ja hakkan suvalisi sõnu lausuma, siis äkitselt moodustuvad riimid ja mõttega laused. See on päris huvitav. Ilmselt on siis kõik nii-öelda «seinad» maas.
/nginx/o/2024/05/08/16057422t1h02f1.jpg)
/nginx/o/2024/05/08/16057425t1h5b34.jpg)
/nginx/o/2024/05/08/16057435t1h831f.jpg)
