/nginx/o/2021/10/15/14140070t1hdf74.jpg)
Loomahuviline ja -fotograaf Eleri Lopp on karudega kümne aasta jooksul kohtunud pea igal aastal. «Hirmu nende ees pole tekkinud. Siiski ühe hiljutise väikese kõrvalekaldega,» tõdeb ta ja jutustab kogetust lähemalt.
Minu lähenemine kiskjatele ja eriti karudele on olnud julge. Ma ei tea miks, aga minul ei ole tunnet, et peaksin neid kartma. Mõnikord häbenen seda öelda, sest tekib tunne, et karu ees hirmu tundmine on justkui iseenesestmõistetav. Kui sul neid hirme pole, on järelikult midagi viga.
Suures osas olid esimesed kohtumised turvaliselt varjest, aga ka siis nägin, et kuigi karu sind ei näe ja ühtegi inimest nende silmis läheduses ei olnud, olid nad valdavalt meeletult ettevaatlikud, kahtlustavad, kogu aeg ärevalt ärkvel. Nemad usaldavad rohkem oma lõhna- kui nägemismeelt. Pidevalt õhust läbi ninasõõrmete info skaneerimine on neisse kodeeritud.
Kui hakkasin karudega rohkem silmast silma kohtuma, kus turvalised varjeseinad meid ei eraldanud, tõdesin sama. Nad lihtsalt usaldavad oma lõhnameelt palju rohkem. Pea kümme aastat olen nendega igal aastal kohtunud ja hirmu nende ees ei ole tekkinud. Siiski ühe hiljutise väikese kõrvalekaldega.
Võib öelda, et olen kiskjaid ja eriti karusid tundma õppinud pigem praktika kaudu. Paljusid asju loen hiljem tagantjärgi ja siis pean tõdema, et ka praktika on sama näidanud või vastupidi. Hiljuti kahte karu pildistades, minu arvates olid nad mõlemad kolmeaastaseks saavad õde või vend või vend ja vend, keda pildistasin ka eelmisel aastal, kui olid veel emaga, tajusin just seda sama, et parem on näha igat olukorda ilma eelarvamuseta.
Mis on see kõrvalekalle ja eelarvamus, mis seda kohtumist mõjutas? Viimasel ajal olen lugenud palju raamatuid ja juhtumeid, kui karu on inimese maha murdnud. Kõik need juhtumid on kõik inimeste endi hooletus ja võiks öelda, et õnnetused. Kui keegi mesilase nõelamise läbi sureb, siis me ei hakka mesilasi ohtlikeks pidama, vaid elame elu edasi, mõtleme ennetuseks rohud välja ja saame aru, et õnnetusi juhtub ja see on elu loomulik osa. Pealegi me ei saaks ilma mesilasteta hakkama. Metsloomade puhul aga tundub see tõdemus ebaloomulik, kuigi loom käitub just oma loomu omaselt – milleks ei ole võsa või metsa sees inimesele jahi pidamine.
Karu ründab eelkõige, kuid mitte alati, kui inimene on ootamatult sattunud tema tegemistele peale ja ollakse üksteisele liiga lähedal ja eriti, kui emakarul on ka väiksed pojad lähedal. Metsas varitsevad tema poegi mitmed ohud ja kui emakaru nii ei käituks, oleks poegade suremus veelgi suurem. Emakaru peab teatud piirkonnas, kus on suured isakarud ja muud ohud, poegi kaitsma ja kas see ei tee ärevaks?
Kas mõni ema võib öelda, et kui tal olid väiksed lapsed, eelkõige äsja sündinud, et tal ei olnud üldse stressi või muret, et kõik oli väga lilleline? Võib-olla tõesti, aga alateadlikult võivad lahvatada selles emas väga tugevad instinktid, mis on valmis kaitsma oma poegi iga hinna eest.
Kümme aastat loodusfotograafiaga tegelenud Eleri Lopp on MTÜ Eesti Suurkiskjad eestvedaja ning loodusgiid, kes näitab peamiselt välismaalastele Eesti looduse ilu, mis siin veel säilinud on. «Need hetked, mil loodus avab oma väravad, et näha sügavamale, on väga erilised ja raske on ainult sõnade ja isegi piltidega seda edasi anda,» ütleb ta. Rohkem infot leiad siit.
Üks viga, mida me loomadest mõeldes ja rääkides teeme, on see, et me räägime «karu on karu», «hunt on hunt», unustame ära, et neil on täpselt samad erinevad iseloomujooned nagu inimestel. Küsige koerapidajatelt, kas kõik koerad on sama iseloomuga? Ehk siis mõni emakaru võib olla rohkem stressis, mõni vähem. Mõni isakaru võib olla rohkem julgem, mõni vähem, kuid loomuomane ei ole neil valimatult tappa ja rünnata kõiki ja kõike, mis ette jääb.
Suuremad karusõbrad teavad, kes on legendaarsed Charlie Russel või Timothy Treadwell. Mõlemad olid suured karude eestkõnelejad, viimase kohta võiks öelda ka karufänn. Mõlemad elasid suure osa oma elust karude keskel, Charlie sai Kamtšatkal oma karudega nii sõbraks, et püüdis nendega koos kala ja emakaru jättis oma pojad talle lapsehoidu. Timothy elas karude keskel 13 suve. Mis neid eristab? Charlie säilitas karudega alati teatava distantsi, Kamtšatkal hoidis ta oma onni ümber elektriaedikuid, ei jätnud toidujäätmeid ripakile ja kandis alati karuspreid. Timothy seevastu seda ei teinud ja läks ise järjest julgemaks, kuni ühel päeval suurem isakaru tema ja ta naiskaaslase ära tappis. Charlie aga suri 76-aastaselt vanaduses tekkinud terviserikkesse.
/nginx/o/2024/05/14/16071120t1h1058.jpg)
Ühe ilmeka loona lugesin ka just hiljuti raamatut bioloogist, kes elas läbi surmalähedase kogemuse, kui karu ta poolsurnuks tegi, sh kaotades ühe oma silma ja pool nägu. Viimane kogemus ei pannud teda loobuma ja ta jätkas oma tööd teadlasena karusid uurides ja innukalt karude eest seistes.
Minnes tagasi minu kogemuse juurde. Pean tunnistama, et ma ei kanna kunagi karuspreid kaasas, kuid ilmselt hakkan nüüd seda tegema. Erinevatel põhjustel. Esiteks soovin ma üha enam nendega aega veeta ja nende tegevust jälgida. Mitte et ma arvan, et karud kuidagi ohtlikumaks oleks muutunud. Ei. Teiseks, loomulikult teadsin ka enne, et karud on inimesi tapnud ja teevad seda ka tulevikus, kuid neid ilmekaid näiteid lugedes sain aru, et isegi kui senise kümne aasta jooksul kogetud kogemused ei ole näidanud ühtegi märki karude ohtlikkusest, pean olema valmis ka võimaluseks, isegi kui see on kasvõi imeväike, et karu võib mind rünnata. Siinkohal ütlen ka välja, et kui karu peaks minule midagi kunagi tegema, siis on see ainult minu enda süü või lihtsalt rumal õnnetus.
Võttes kokku viimasel ajal loetu ja hiljutise karudega kohtumise, võibki nimetada seda väikeseks kõrvalepõikeks ja küsimusele, kas ma kardan karusid, vastan jätkuvalt eitavalt, kuid ma kavatsen ennast nüüd ka väikeste protsentide eest kaitsta. Kas siis oli tegemist protsendiga? Jällegi ei. Absoluutselt mitte. Tegemist oli minus tekkinud hirmudega, mis tekkisid neid raamatuid lugedes, mitte et karud oleks mulle kuidagi halba tahtnud.
Vaata ülevaadet Eleri Lopi tehtud karufotodest aastatel 2017–2023:
Mõnikord tekivad loomadega kohtudes lisaks pildiloole ka mitu teist elulist lugu, ühte nendest kirjeldan järgnevalt. Tol päeval võtsin suuna kohta, kus juba olin karusid varem näinud. Sisetunne palju ei lubanud. Läksin tuimalt ja ilma ootusteta. Jällegi, dilemma, kuhu minna, mitmed variandid käisid peast läbi. Ilm mulle meeldis: tuuline ja päike paistis. Iga saapa alla jääv oks ei prõksunud ega kajanud. Üsna ideaalne loomade leidmiseks. Valisin välja koha, kuhu istuma jääda ja passida. Ma ei mäleta, mitu korda olen karudega seoses saanud kirjutada, et «ei saanud kaua istuda, kui…». Nii oligi. Üsna varsti jäid mulle silma kaks tumedat kogu. Põld oli reljeefne ja ma ei näinud teisele poole põldu, aga nägin nende selgu. Askeldasid põllul ja sõid.
Neil olid pead maha suunatud, ilmselt jäin neile märkamatuks. Proovisin neile lähemale saada. Liikusin üsna nähtavalt, aga nad ei näinud. Kuigi mõnikord sellises olukorras nad justkui nagu teaksid, et miskit kahtlast toimub ja tõmbuvad aeglaselt eemale. Mida ma varjes tähele panin, et kuigi pea oli neil alla suunatud, siis silmad vaatasid ümbrust. Tol hetkel nad ilmselt siiski ei näinud. Üks nendest hakkas õhku väga innukalt nuuskima. Nendel hetkedel mõtlen, samal ajal objektiiv loomale suunatud ja näpp katikul, et palun ära tunne mu lõhna, ma ei lõhna, sa ei tunne mu lõhna ära. Tihti tundub see toimivat või siis tuul halastab ja muudab suunda. Karud jäid õhukvaliteediga rahule ja askeldasid rahulikult edasi. Mina vaatasin, et päike on ideaalse nurgaga ja magus valgus karusid kaunistamas. Seda enam kasvas minus isu neile veelgi lähemale minna.
Nendel hetkedel mõtlen, samal ajal objektiiv loomale suunatud ja näpp katikul, et palun ära tunne mu lõhna, ma ei lõhna, sa ei tunne mu lõhna ära.
Hiilin, pildistan, hiilin ja üks karudest nägi mind. Kui midagi kahtlast näevad, tõusevad nad kahele jalale ja proovivad paremini näha ja lõhna kätte saada. Päriselt – mina nende asemel oleksin mind juba ammu näinud, aga mulle on ka palju öeldud, et ma näen hästi, seega võib-olla teen oma head nägemisoskust aluseks võttes neile lihtsalt liiga, öeldes, et karud näevad kehvasti. Teaduslikult arvatakse, et karud näevad üsna sarnaselt inimestega, aga mõned inimesed näevad ka kehvemini kui teised.
Tulles loo alguse juurde tagasi, valdas mind just see tunne. Mul olid kuklas need äsja loetud halvad kogemused ja tardusin. Vaatasime karuga tõtt. Ma olen korduvalt samades olukordades olnud, miks ma ei võtnud neid kogemusi oma kuklasse kaasa? Need olid ju alati rahulikult läinud, mingit ohtu karudes ei ole olnud. Miks ma nüüd võtan aluseks just need mitte minu enda kogetud, vaid teiste kogetud ja kirja pandud suurema kaaluga olevat? Kas see pole mitte sama, et kuigi enamik meist pole esiteks karu näinud, teiseks pole enamikul halba kogemust karudega, aga aluseks võtame ikka selle «aga äkki», «karud ju...» jne.
Ma ei saa siiski salata, et alati nendel hetkedel, kui karu lõpuks näeb mind ja jääb passima, minu hirmutunne pannakse proovile. Võib-olla on tegemist hoopis minu ebakindlusega, ettekujutuse ja nõrkusega – miks ma ennast ei usalda! Võib-olla ei olegi probleem loetud kogemustes, vaid selles, et olen viimasel ajal vähe looduses käinud ja kontakt loodusega on nõrgenenud. Võib-olla hirmutas mind iseenda ebakindlus.
Ei saa salata, et nendel hetkedel, kui karu mind lõpuks näeb ja passima jääb, pannakse minu hirmutunne proovile.
Vaatasime tõtt ja teine karu hakkas ka juba uudistama. Silmanurgast nägin põllu peal suuremat kivi. Ebakindla inimese aju oli juba välja mõelnud, kuidas ta selle kivi haarab, kui karu peaks sööstma. Jällegi, miks ta peaks seda tegema? Karu uudistas kahel jalal ja siis rahulikult askeldasid edasi, nagu mind poleks just nähtud. Võib-olla ei näinudki, aga mina juba jõudsin igasugu rünnakumõtteid läbi mõelda. Karud liikusid metsaserva ja minust eemale. Ma liikusin ka ise eemale, reljeefne põld ei lasknud enam meil üksteist näha.
Sellistel kohtumistel olen tajunud endas hirmu, et äkki minu selja tagant tuleb veel mõni karu. Ma ei tea, miks selline mõte tekib, võib-olla mind jõllitav karu arvab, et olen teine karu ja ma siis tajun mingit fantoomkaru enda selja taga. Väga veider igatahes, sest selline mõte on mul korduvalt karudega kohtudes peast läbi käinud – selja tagant tulev karu.
Istusin keset põldu ja vaatasin ringi. Väljas oli valgust veel pildistamiseks ülegi, seega jäin sinna kogetut seedima ja enda käitumist lahti mõtestama. Hing tõmmatud, sai uudishimu võitu – aga kuhu nad ikkagi edasi läksid. Haarasin binokli ja tõusin püsti. Nägin, et nad on ikka olemas ja tuhnivad põldu. Vaatasin nende liikumise suunda ja eeldasin, kuhu nad tahavad minna. Hakkasin ka ise samas suunas liikuma, mitte neile järgi, vaid teiselt poolt vastu.
Minu egoistlik plaan ei õnnestunud. Seekord nähti mind üsna selgelt ja pandi jooksu. Esimene õigemini. Teine jäi veel mind enne põgenemist kahel jalal passima, tundub, et tema puhul kollektiivse kaitse efekt ei toiminud, nii nagu paljudel lindudel toimib. Samas olen põrganud kokku karuema ja kolme pojaga, kelle puhul see toimis ja isegi nii, et minema jooksmise otsuse tegi karupoeg ja emakaru koos teiste poegadega järgnes, ei hakanud mõtlema, aga äkki ma ei jookse ära... Usaldus toimib.
Sain aru, et olen nende päevakavasse juba liiga palju tunginud – aeg koos oma inimlõhnaga minema kõmpida. Kaasa võtsin ilusa kogemuse, mis oli nagu kirss tordil päeva lõpuks. Need hetked, kui karu vaatab sulle otsa ja sa tead, et ta teab. Need on võimsad, panevad jala värisema ja südame puperdama. Tihti tekib ka küsimus, et huvitav, mida ta mõtleb… Mis see ka poleks, üks on kindel, et karud kardavad meid rohkem kui meie neid.
