Vanast roostetavast rauajupist vaataksid enamik suure kaarega mööda, lööks käega ja pomiseks: «Ahh, las ta jääb.» Kuid üht sellist, pooleldi maa sisse mattunut, märganud Anete otsustas roostetanud kolakale uue elu anda, päästes sellega olulise osa tema pere ajaloost.
Kord isal külas olles jäi Anetele kuuri taga silma vanavanaemale kuulunud õmblusmasina jalg. «Küsisin temalt, kas see jääbki siia niimoodi koledalt seisma,» meenutab Anete.
Isa vastas tütrele, et masina jalg tuleks hoopis vanametalli kokkuostu viia, sest mingit praktilist otstarvet ta sel ei näinud. «Siis tuli mul idee, et olen tegelikult tahtnud koju mingisugust ilusat vitriinkappi või baarilauda, mida ei oleks igav vaadata ning säraks ühes šampanjaklaaside ning heade veinidega,» räägib Anete.
Materjalid olid kohe võtta!
Esimese asjana oli vaja vanalt õmblusmasina jalalt maha pesta kõik lahtine mustus. Eraldi tähelepanu pööras Anete veel kruvide aukudele ja -vahedele. «Kuna see oli nii kaua heitliku ilma käes seisnud, oli see üpris räsitud olekuga – roostetas ja värv oli maha koorunud,» meenutab ta.
«Pärast pesu puhastasin rauda veel liivapaberi ja metallharjaga. Peale seda pesin raua uuesti puhtaks, et värvi peale kandes ei jääks sinna alla mustust või tolmu.Kandsin peale ühe kihi värvi, sest kasutatav oli väga paks ja hea katvusega. Otsustasin sama värviga ühtlaselt mustaks värvida ka lauaplaadi ääre,» räägib Anete.
Laua plaat ise valmis Anete ema kodus Võsul keldris seisnud täispuidust tammeparketi näidistükist – kalasabamustris laotud parkett tugeval vineeralusel. «Kalasaba motiiv on läbi aegade olnud minu lemmik ning kuigi sellist põrandat mul kodus ei ole, oli mul hea meel tuua seda tuppa lauaplaadi näol. Isa aitas kruvida lauaplaadi jalgade külge kinni ning veel kaks pokaalihoidjat ja voilà – valmis see oligi!»