ENNE JA NÜÜD ⟩ Vanast roostetanud kolakast valmis elegantne baarilaud

Vanast roostetavast rauajupist vaataksid enamik suure kaarega mööda, lööks käega ja pomiseks: «Ahh, las ta jääb.» Kuid üht sellist, pooleldi maa sisse mattunut, märganud Anete otsustas roostetanud kolakale uue elu anda, päästes sellega olulise osa tema pere ajaloost.

Kord isal külas olles jäi Anetele kuuri taga silma vanavanaemale kuulunud õmblusmasina jalg. «Küsisin temalt, kas see jääbki siia niimoodi koledalt seisma,» meenutab Anete.

Isa vastas tütrele, et masina jalg tuleks hoopis vanametalli kokkuostu viia, sest mingit praktilist otstarvet ta sel ei näinud. «Siis tuli mul idee, et olen tegelikult tahtnud koju mingisugust ilusat vitriinkappi või baarilauda, mida ei oleks igav vaadata ning säraks ühes šampanjaklaaside ning heade veinidega,» räägib Anete.

Õmblusmasina jalga tuli korralikult küürida, et sellelt ajaga kogunenud mustusest lahti saada. Foto: Erakogu

Materjalid olid kohe võtta!

Esimese asjana oli vaja vanalt õmblusmasina jalalt maha pesta kõik lahtine mustus. Eraldi tähelepanu pööras Anete veel kruvide aukudele ja -vahedele. «Kuna see oli nii kaua heitliku ilma käes seisnud, oli see üpris räsitud olekuga – roostetas ja värv oli maha koorunud,» meenutab ta.

«Pärast pesu puhastasin rauda veel liivapaberi ja metallharjaga. Peale seda pesin raua uuesti puhtaks, et värvi peale kandes ei jääks sinna alla mustust või tolmu.Kandsin peale ühe kihi värvi, sest kasutatav oli väga paks ja hea katvusega. Otsustasin sama värviga ühtlaselt mustaks värvida ka lauaplaadi ääre,» räägib Anete.

Laua plaat ise valmis Anete ema kodus Võsul keldris seisnud täispuidust tammeparketi näidistükist – kalasabamustris laotud parkett tugeval vineeralusel. «Kalasaba motiiv on läbi aegade olnud minu lemmik ning kuigi sellist põrandat mul kodus ei ole, oli mul hea meel tuua seda tuppa lauaplaadi näol. Isa aitas kruvida lauaplaadi jalgade külge kinni ning veel kaks pokaalihoidjat ja voilà – valmis see oligi!»

Anete räägib, et õnneks ei pidanud ta selle projekti teostamiseks midagi erilist juurde ostma, sest materjale kulus vähe ning enamik asju oli tal juba olemas, nagu puhastusvahendid ja liivapaber. «Esiku seina värvimisest oli alles jäänud paksu musta magnetvärvi, mis sobis nii puidule kui rauale. Pintslid pesen ka alati peale igat kasutamist väga korralikult puhtaks, seega isegi neid ei pidanud ostma. Kruvid olid isal olemas,» selgitab ta.

Juurde tuli osta ainult pisike veiniriiul, mis sai õhukese liimitriibuga kinnitatud õmblusmasina talla külge ning kaks pokaalide hoidjat, mille Anete isa kruvis lauaplaadi põhja külge. «Kokku läksid need kaks asja maksma umbes 20 eurot,» meenutab ta. 

Õmblusmasina jalg ja plaat pärast värvimist. Foto: Erakogu

Anete räägib, et kogu protsessiga oleks võinud ühe õhtuga ühele poole saada, kuid temal kiiret ei olnud ning noktises selle kallal kokku kaks õhtut. «Minu suurimaks abimeheks iga mu projekti juures, mis mulle pähe vilksab, on minu isa. Samuti aitas ta mind ka selle laua ehitamisel lauaplaadi ja jalgade ühendamisel. Koos on ära tehtud suuri projekte ning võin julgelt väita, et suuremad on veel ees. Olen selle üle siiralt tänulik!» räägib ta.

Sügava ajalooga ese

Lõpptulemusega on Anete igati rahul. «Algul oli plaan lauaplaadi äär spoonida, kuid siis mõtlesin, et kui juba selline paks must värv on olemas, siis värviks ääre lihtsalt üle ning kui jääb väga «karvane», siis saab alati hiljem üle spoonida. Äär jäi õnneks väga korrektne ning pole aru saada, et seda pole kanditud. Tänu sellele sai jälle raha kokku hoitud,» on Anete rahul.

«Kogu üldilme lauast jäi minu arvates väga elegantne ning luksuslik, kus soe puit ilmestab tugevaloomulist terast. See baarilaud on kindlasti üks silmapaistvamaid ja tugevama karakteriga esemeid minu kodus,» rõõmustab ta.

Äärmiselt hea meel on Anetel veel selle üle, et õmblusmasina jalaga saab ta hoida vanavanemate mälestust endaga ühes. «Vanavanaema õmblusmasina jalg on üks kolmest asjast, mille vanavanaema suutis päästa märtsipommitamise ajal 1944. aastal. Vanavanaema suutis päästa enda kaheaastase poja, ühe kohvritäie riideid ning õmblusmasina – ülejäänud põles kõik maha,» räägib ta.

«Sügavad esemed, mis õhkavad endast ajalugu ning jutustavad lugusid, on mind alati paelunud. Oleks eriti vahva, kui sellised mööblitükid saaksid läbi sajandite reisida veel ka minu lastelaste kodudesse ning nendega koos ka lood, mida ei tasu kunagi unustada, et olla tänulik ja meeles pidada, kust me tuleme,» ütleb Anete lõpetuseks.

Anete tegemistel, teistel projektidel ja tema kodul saab silma peal hoida Instagramis @kodukallas.