:format(webp)/nginx/o/2023/06/07/15373886t1h2799.jpg)
Rännumees Väino Laisaare nimi ei tohiks olla ühelegi seiklushimulisele eestlasele tundmatu. Mees, keda oleme harjunud nägema Jeepi roolis paarutamas mööda ilma nii, et tolm taga, on aastaid teleekraanil pakkunud peopesasid higistama panevaid reisisaateid ja olnud seejuures ka ise seiklusjuhiks siin- ja sealpool ekvaatorit. Passi on tal templeid kogunenud juba 89 tükki. Veel on küll natukene minna, et kõik maad kirja saada.
Väinot (kellele endale tegelikult meeldib, kui teda Väintsiks kutsutakse – toim) ei olnud vaja pikalt moosida, et ta jagaks ka Postimehe lugejatega oma põnevamatest põnevamaid reisiseiklusi. Kinnitagem turvavööd ja asume aga teele!
Seikleja, automatkaja ning matkasarju tootev reisioperaator teenib oma igapäevaleiba erinevatele väljaannetele saateid, videoid ja artikleid tootes. Samuti on Väints kaasautori ja -saatejuhina sattunud Kuku raadiosse vedama iganädalast reisi raadiosaadet «Jäljed gloobusel». Ja selleks, et käed vahepealsel ajal jõuetult rippu ei vajuks, juhib ta üritusi ning seikleb reisijuhi ametis.
:format(webp)/nginx/o/2024/05/26/16100494t1he334.jpg)
Sa oled ise öelnud, et oled seigelnud terve oma elu ja lasknud eluvoolul ennast suure saatusesse uskujana läbi elu kanda. Kust see reisipisik siiski alguse sai?
Hulkunud olen ma tõesti terve elu, kuid ühe sellise daatumina võiksin välja tuua 2011. aasta, kui sattusin kokku automatkajatega. Siis hakkas see lumepall veerema. Tegime kaks pikemat matka aastas, lisaks hakkas laekuma erinevatelt büroodelt reisijuhiks olemise pakkumisi. Sealt kasvasid omakorda välja reisisaated nagu «Õhinapõhised Peruus» ja «Trumpi müüri radadel», mida hakkasime Ivo Tšetõrkini ja Herbert Murruga tegema.
Nii et viimased aastad oled saanud üksjagu välismaal elada?
Mõned aastad tagasi elasin umbes kuus kuud välismaal, kuus kuud Eestis. Viimasel ajal veedan ca kolm kuud kodust eemal.
Äsja tulite tagasi Ameerikast uue sarja filmimiselt. Mida seal tegite?
Filmisime üles materjali uue reisisarja «Route 66: Ameerika kahel pool maanteed» jaoks. Sõitisme Chicagost Los Angelesse, mööda kuulsat maanteed 66.
Olen oma olemuselt kergetesse äärmustesse kippuv. Mulle meeldib, kui on külm ja kui on palav. Ameerikas saab seda mõlemat tunda. Ja väga meeldib mulle ka Mehhiko kultuur, mida on USAs väga palju. Elu on näidanud, et kui mehhiklased, Mehhiko toit või muusika mängu tulevad, siis minus tärkab täiesti uus elu.
Oled sa järge pidanud ka, mitut riiki on sul võimalus olnud külastada?
See number jääb sinna 89 juurde. Vahepeal on juhtunud, et mõni riik on ära kadunud, mõni on juurde tekkinud. Näiteks Mägi-Karabahh on üheks selliseks, mida enam kaardilt ei leia.
Kuigi see võib ühele tõelisele rännumehele olla natuke klišeelik küsimus, aga on sul välja kujunenud ka oma lemmikuid kohti? Kohti, kuhu tahaksid alati tagasi minna?
See on tõesti keeruline küsimus. Väga paljud paigad kutsuvad tagasi just oma inimeste pärast. Näiteks Lõuna-Ameerika, täpsemalt siis Peruu. Samuti on Mongoolia kindlasti esimeste lemmikute seas. Pigem on lihtsam nimetada neid riike, kuhu tagasi ei kipu…Türkmenistan ja Valgevene just üleliia positiivseid muljeid ei jätnud.
Mis on sinu jaoks oluline reisisihtkoha valimisel?
Käin erinevates sihtkohtades ennekõike tööd tegemas. Olles ikkagi inimene, kelle reisifilosoofia näeb ette, et aktiivsel eluajal tuleks läbi käia võimalikult palju riike, eelistan alati uute paikade külastamist. Kuid põhjaalad on mind alati köitnud – Teravmäed, Gröönimaa ja Alaska. Samuti nagu enne mainisin, tõmbavad mind põnevate inimestega riigid. Neid olen leidnud Lähis-Idast. Kusjuures, ma ei ole oma eluajal kohtunud sõbralikemate inimestega kui Iraanis ja Iraagis!
/nginx/o/2024/05/26/16100495t1h3108.jpg)
Mulle on alati meeldinud kuulata reisijutte. Neil on võime viia mind teise kohta, teise aega, pärast mida tunnen, kuidas keha on täitunud sooja ja positiivse laenguga, olgugi et tegemist on olnud ainult mõtterännakuga. Sestap kasutasin võimalust, et küsida suure kogemustepagasiga rännumehelt nende põnevamatest põnevamate seikade kohta, mis on tema reisiteel ette tulnud.
Tõeline märul Kasahstanis
Põrutame Kasahstani! Seal leidis aset üks esimesi reisil ette tulnud olukordi, kus olin tõsiselt mures oma elu pärast.
Tegemist on hiigelsuure riigiga, mis koosneb steppidest ja kõrbetest. Ta on huvitav, aga kõik need huvitavad asjad asuvad üksteisest liiga kaugel. Paraku ei ole sealne infrastruktuur kiita, nii et arvasime, et parem oleks, kui ei hakka mööda teid sõitma – sellega oleks kaasnenud mõttetult suurte ringide tegemine. Otsustasime lõigata läbi steppide ja kõrbete.
/nginx/o/2024/05/26/16100496t1h593a.jpg)
Ühel hetkel sattusime aga ühte Usbeki piiriäärsesse kordonisse, kus meid peeti kinni ja öeldi, et meil ei ole õigust siin peatuda. Selgitasime siis oma olukorda ja nad ütlesid takka, et saavad aru, miks me siia oleme jõudnud, aga et sõitke 60 km edasi järgmisesse kordonisse, seal aga öelge, et lahkute siit piirialalt kohemaid. Läksime sõbralikult lahku ja panime edasi, nii nagu kästud. Tegime veel nalja, et tegelikult saadeti meid sinna teise kordonisse hoopis vangi.
Hing valgus täis teadmatust, mine tea, mis saab, käib ühe korra üks klõps ära, jalaga lükatakse liiv su peale ja sinna sa jääd, mitte keegi sind kunagi ei leia.
Teise punkti jõudes andsime neile oma passid, täitsime dokumente, rääkisime, kes me oleme, kõik läks justkui hästi. Meile anti roheline tuli lahkumiseks. Ära sõites näeme, kuidas taamal üks spordiriietes nokamütsiga mees jookseb meie poole, vehib kätega ning hakkas kivisid meie poole pilduma. Aga kuna olime temast ohutus kauguses, siis ei tundnud me mingit ohtu. Olime kolme autoga, mina olin kõige viimases. Selgus, et see, kes meie poole jooksis, oligi see kordoni ülem, kelle juurde meid tegelikult saadeti, aga kuna olime juba teistega sõbralikult kõik kokku leppinud, siis mõtlesime, et ju siis on sellega kõik korras. Aga kuna olime juba autodega minema pannud, siis tema käsitles seda kui ebaseaduslikku põgenemist, mille pärast on vajalik käivitada meie kinnipüüdmiseks operatsioon.
/nginx/o/2024/05/26/16100498t1he9c3.jpg)
Siis algas midagi, mis võiks olla ükskõik millises märulifilmis… Järsku hüppas mäe tagant välja relvastatud sõjaväesalk – neli automaatidega noort poissi ja seesama spordiriietes pealik. Meil kästi autost välja tulla ja meie asjad loobiti mööda steppi laiali. Seisime siis seal, neli automaati meie poole suunatud.
Kui ma selle hetkeni olin mõelnud, et olen ikkagi suhteliselt okei närvikavaga mees, siis seal värisesid mu jalad täiesti kontrollimatult all. Hing valgus täis teadmatust, mine tea, mis saab, käib ühe korra üks klõps ära, jalaga lükatakse liiv su peale ja sinna sa jääd, mitte keegi sind kunagi ei leia. Läbirääkimiste käigus tuli välja, et tegu oli kõige tavalisema röövretkega. Kõigepealt taheti meie käest saada 30 000 rubla, aga saime kuueteistkümne peale ära rääkida, siis võtsid nad meilt veel autost suitsuvorste ja külmad õlled kaasa.
See intsident leidis aset 4x4 reisisarja käigus. Miskipärast on juhtunud nii, et kui me jõuame mingil põhjusel kuhugi tõkkepuuni, siis me oleme meeskonnaga alati valel poolel. Oleme mingil territooriumil sees, kui tegelikult peaks sealt väljas olema ning siis peame alati askeldama hakkama piirikontrolliga. Selliseid asju tuleb ikka ette.
Põhjaminek Tšeljuskini neemel
Üks teine ohtlik olukord leidis aset Siberis. Piirkond, kuhu me jõuda tahtsime, oli Tšeljuskini neem, mis on maailma mandrite kõige põhjapoolsem punkt.
/nginx/o/2024/05/26/16100499t1hd6c1.jpg)
Muidugi oli sinna ju vaja minna ja veel talvel! Olime pimeduses ja inimtühjuses juba nädal sõitnud ning olime omadega jõudnud nii kaugele, et ainult 27 kilomeetrit oli jäänud lõpp-punkti! Olime otsustanud jää peal sõitmise kasuks, kuna mööda mannert sõites, kus sul on rataste all kogu aeg soo või raba, mis omakorda võib risti-rästi olla täis jõgesid, ja kui peaks juhtuma, et sa sealt läbi vajud, siis pole midagi imestada, kui su rataste all on 4–5 meetrit lund… Merejääl sõites tead aga, et sul on jää all ja väga sügavale ei vaju, kui just jääst läbi ei vaju. Reisikaaslane Rait sõitis ees ja tegi jälge, meie teiste autodega olime taga.
Ühel hetkel sai aga krobeline jää otsa ja algas sile jää. Kohe, kui Raidi auto jõudis siledale jääle, käis jää praksatus ja autonina hakkas vette vajuma. Ainult 40 sekundiga jõudis terve auto läbi jää vajuda!
Kõigepealt lõi Rait kõrvalistuja akna puruks, aga välja ei saanud, sest sealt tuli juba vesi ja jää sisse, siis lõi ta tagaistuja kõrval oleva akna puruks ja sealt nad said siis koos paarimehega välja. Auto aina vajus ja vajus. Hiljem analüüsides saime aru, et kui oleks ka kolmas inimene olnud, siis tema oleks sinna jäänud…
Sealt, kust auto läbi vajus, oli viis meetrit paks jää, see, mille peal olime teadmata aja sõitnud, oli ca 22–24 cm paks. Tegemist oli lihtsalt värske jääga, mis ei kanna. Miks auto nii kähku põhja vajus? Kui autonina läbi vajus, siis jää lükkas kohe esiklaasi sisse.
/nginx/o/2024/05/26/16100500t1hdf19.jpg)
Lõbus lugu selle juures oli see, et kuigi kõik isiklikud asjad, varuosad ja kogu reisiraha läks autoga põhja, siis Rait suutis aknast välja visata kaks kummikut, küll aga mõlemad ühe jala omad. Nii et nendega ei olnud ka enam midagi peale hakata.
See intsident jättis meisse kõigisse väga sügava jälje. Kui ma mitu nädalat hiljem Eestis Raidiga kokku sain, siis ta rääkis, kuidas ta ikka ei julge autoust lahti teha, kuna kardab, et vesi tuleb sisse. Ega me enam jääteedele ei kipu sõitma küll.
Kui sa oled nii palju erinevates vähem ja rohkem riskantsetes olukordades olnud, siis kas sul on aktiveerunud mingi sisemine ohualarm ka?
Miks me reisikaaslase Raidiga nii erinevad inimesed oleme, siis sellepärast, et inimestel on alalhoiuinstinkt erinevates kohtades, niiniimetatud nullpunkt. Kui Raidil hakkab see «alalhoiutuli» vilkuma siis, kui ta hakkab autoga kuhugi kuristikku kukkuma, siis minul hakkab see vilkuma, kui ma tema kõrval autoukse kinni tõmban. Ega mul mingit erilist ettenägelikkuse võimet ei ole, et nüüd hakkab midagi juhtuma, aga kui ka juhtub, siis tuleb proovida säilitada kainet pead ja mõelda, kuidas võimalikult väheste kadude ja kuludega sellest olukorrast välja tulla.
Purjus piiriametnik Malis
Olime Aafrikas juba mõnda aega autodega ringi sõitnud, kui ühel hetkel plaanisime minna Malisse. Sealses piirivalvepunktis ootas meid ees lakku täis piirivalvur, kes lösutas laua taga, plätudes jalad laua peal, automaat rippumas üle õla, muusika käis taustal. Ta küsis meie käest, mis asjus me siin oleme. Ütlesime, et tahaks Malisse tulla. «Selge, väga hea! Pange passid ritta laua peale,» ütles ta meile. Võttis siis sahtlist kahe käega templeid ja pani passidesse neid nii nagu juhtus, mõni sai kaks tulekut, mõni kolm minekut, mõni ei saanud ühtegi. Minul on passis kirjas sama päevaga minek ja tulek.
/nginx/o/2024/05/26/16100501t1h7346.jpg)
Selliseid veidraid piiriületusi on reiside käigus ikka ette tulnud. Mida aeg edasi, seda rohkem olen õppinud neid hindama. Kuigi see pidurdab aega ja kuna matkajal on ju alati kiire, siis selle arvelt üritatakse mõnes kohas raha välja pressida. Matkajad kipuvadki kergema vastupanu teed minnes kohe maksma, aga olen õppinud võtma aega nendeks situatsioonideks.
Meenub endalgi lugu, kuidas äsja Lissabonis käinud sõbrannale esitati lühikese taksosõidu eest hind 160 eurot – muideks, 60 eurot sellest läks «aura» alla! Päris siis taksojuhilt, et mis paganama asi on aura ja taksojuht väitis, et selle all peetakse silmas takso üldist õhkkonda… Sõbranna poetas paar krõbedamat sõna, pistis talle pihku 100 eurot ja tegi minekut.
No just. Rumeeniast Bulgaariasse praamiga üle Doonau minnes on alati ees oodanud üks mees, kes korjab turistidelt ca 20 dollarit mingil arusaamatul põhjusel ja juba aastaid. Keegi ei tea, kes ta on ja mis maksu ta küsib, igatahes tähtsa näoga ta seal seisab. Turistil on lihtsam see väike summa ära maksta, kui hakata pärima, kes sa ikka oled ja mille jaoks sa seda raha küsid.
Reisidel olles näed sa nii palju sellist teatud mõttes korralagedust, süsteemitut maailma. Kas sul tuleb vahel peale ka igatsus põhjamaise korrapärasuse järele?
Väga puhtad riigid mind ei tõmba. Need ei ole kindlasti minu esimene valik. Näiteks Singapur, mis on ülisüsteemne riik, olen seal kordi ringi käinud, aga ta ei kõneta mind üldse.
Kui eesel tahab minna, siis ta läheb, kui ei taha, siis ei lähe. Ta on nagu väga suur purunematu kass.
Esimene ägeda riigi kriteerium on eesel. Mingil seletamatul põhjusel riigid, kus leidub eesleid, on osutunud erakordselt ägedateks. Kesk-Aasia, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerika… Ise nimetan neid eesliriikideks – kui tegemist on eesliriigiga, siis on raudselt äge! Aga eesel on ju niikuinii oma olemuselt kergelt maaväline loom. Tundub terasest luude ja kummist lihastega. Võid selle väikese tegelase selga panna nii palju asju kui tahad, ja ta ikka läheb, aga see eest teeb ta seda, mida ise tahab. Kui eesel tahab minna, siis ta läheb, kui ei taha, siis ei lähe. Ta on nagu väga suur purunematu kass.
Teine väga salapärane asi nende eesliriikide puhul on see, et ma pole oma elu sees mitte ühtegi eeslivarssa näinud!
Sama kehtib vist ka raseda Hiina naise puhul. Oled sa näinud?
Ja-jah. Ega tõesti ei ole märganud!
Lumevangis Alaska-Vene piiril
Ühel aastal proovisime Tšukotkale minna. See on Venemaa lõpu osa, mis saab peaaegu kokku Alaskaga. Hoolimata kõikvõimalikest paberite ajamisest, ei antud meile ikkagi Tšukotka luba. Mis tähendas seda, et kui me sinna sisse sõitsime, siis peeti meid kohe kinni, pidime andma sõrmejälgi jne. Meil lubati lahkuda, suured trahvid küll kaelas.
/nginx/o/2024/05/26/16100525t1h7445.jpg)
Me ei tahtnud sama teed tagasi minna. Võtsime suuna otse lõunasse, viimases Tšukotka asulas saime veel paagid täis lastud ja lubamatult piirialalt välja. Aga üsna pea jäime lumevangi. Paks lumi igal pool, sõita ei saa, Tšukotkale ka tagasi ei saa, sest seal oleks meid vahistatud. Lõpuks olime kuus päeva lumevangis…
Ootasime, mil Magadani oblasti poole pealt pidi tulema mingi suur veoautode kolonn, mis pidi transportima küttejaama, mis kohalikku internaatkooli pidi soojendama hakkama. Kui lõpuks kuuendal päeval nendega kokku saime, selgus, et nemad olid seda viimast 400 kilomeetrit sõitnud 24 päeva… Aga vähemalt olid nad meile jälje sisse sõitnud!
...oleks meil olnud ühe looga üks ja ainus CD-plaat, oleks me juba kolmandal päeval üksteist kägistama hakanud.
Tagantjärele meenutades seda lumevangi, tuleb ikka muie näole. Istud kuus päeva autos lumevangis, passid terve aja ühe koha peal. Õnneks oli reisikaaslasel mälupulk kaasas, kus oli peal umbes 10 000 muusikapala, oleks meil olnud ühe looga üks ja ainus CD-plaat, oleks me juba kolmandal päeval üksteist kägistama hakanud. Ja üks automanuaal sai ka läbi loetud, nii et oskasime öelda, palju on ühes peatükis tähemärke.
/nginx/o/2024/05/26/16100527t1he506.jpg)
Sellised olukorrad panevad vist hindama neid asju elus, mida muidu võtame iseenesestmõistetavana?
Jah, need nihutavad seda tsentrit. Reisimine ongi just selle jaoks vajalik, et seda baassüsteemi, seda tsentrit nihutada. Kui sa elad Eestis ja loed ainult seda, mida uudistes kajastatakse ja ainult arvad, mis mujal maailmas toimub, siis see on ju üks tsenter. Aga kui sa liigud ringi, siis see tsenter muutub aina suuremaks ja aina laiemaks.
:format(webp)/nginx/o/2024/05/26/16100530t1h5cc7.jpg)
Kui asud parasjagu kodumaal, siis millal hakkavad su käed sügelema uue reisi elevuses?
Oi, mul hakkavad need kohe sügelema! Aga Eesti on just see koht, kus tahan elada. Mujal võib ära käia. Mulle meeldib, et meil on neli aastaaega! Ohtlikke loomi meil metsas ei ela, kuus kuud ainult päeva või kuus kuud ainult ööd meil samuti ei ole. Oleme täpselt õiges ja mõnusas kohas. Fantastiline koht, kus elada!
