ENNE JA PÄRAST ⟩ Julge mees ehitas ajahambast puretud Mustamäe korterist avara ja valgusküllase kodu

Triin Palmipuunaine.postimees.ee ajakirjanik

Eero Vabamägi

31. mai 2024, 07:00

Marti on julge ja ettevõtlik mees. Ta ostis Mustamäele ajahambast puretud korteri, et see esmalt täielikult maha lammutada ja siis uhiuueks hubaseks koduks üles vuntsida. Tööd oli meeletult, aga tulemus väärib pingutusi.  

Sellesse Akadeemia tee korterisse sisse astudes võtab sisenejaid vastu avar, hele, õdus ja valgusküllane korter. Kui ei oleks pilte näinud, ei oskaks arvatagi, et alles üle-eelmisel suvel oli elutoa asemel hunnik ehitusjäätmeid ja kogu praegu vastu vaatava kodukese on peremees Marti Tellas ise oma kätega ehitanud. 

Foto: Eero Vabamägi / Postimees

«Algne plaan oli teha kapitaalne remont, mille ma ka tegin, ainult et planeerisin sellega hästi kiiresti valmis saada,» naerab Marti oma esimesi visioone. 

Muuseumivääriliselt ajastutruu  

«See korter oli iseenesest elatav, mõni asi isegi ilus,» alustas Marti algusest. «Näiteks oli maas päris ilus tammeparkett. Küll nõukaaegne, lippide vahed tolmurulle täis ja kohati naeltega maha löödud, aga kena. Vannituba oli kohutav – pott ja vann olid küll tavalised, aga kõik muu oli jäänud ajast, kui see maja ehitati. Üldse oli selles kodus palju algset – korteril oli alates 1963. aastast üks ja seesama omanik,» kirjeldas ta olusid, millega tuli hakata rinda pistma. «Vahetatud oli WC-pott. Ühistu oli midagi vannitoa püstakuga teinud - osa šahti seinast koosnes soome papist ja elutoas oli üks kord tapeeti vahetatud.»

Kui korteris ringi vaadata, näeb kohe, et planeering ei ole tavapärane paneelmajade stiil. «Väikeplokkmaja, mitte paneelikas,» parandas mees heatujuliselt ajakirjanikku ja luges ette muudatused, mis ta ette võttis. «Siin ei ole algsest korterist peale kandvate- ja välisseinte eriti midagi alles. Ka magamistoa ukseaugu liigutasin teise kohta.» 

«Teadsin kohe, et see magamistuba on natuke liiga kitsas, et voodi sinna ära mahuks, nagu see praegu on. Muidu ei oleks voodi kõrvalt mööda mahtunud liikuma. Ka kõiki vannitoa seinu on mõne sentimeetri võrra liigutatud, see sai veidi pikem ja kitsam, et köögile veidi lisaruumi teha. Nüüd on vannitoa kõik seinad sirged ja loodis. Kui see maja ehitati, tõsteti vannitoad ühe boksina sisse ja see ei olnud väärt säilitamist.» 

Marti jätkab, et vannitoas oli ajastule kohaselt ühes seinas naeltega seina pandud kips ja teistes seintes asbestplaadid, mida enam keegi omale koju ei soovi.

Lammutamist jätkus ka lae alla 

Marti sai koos korteriga kaasa ka kraami täis seinakapid, näiteks oli panipaikadeks ehitatud esiku laealune. Küll praktiline idee, aga ehituskvaliteedilt liiga halvasti tehtud, et alles jätmine kõne alla oleks tulnud. 

«Lammutamine tundub suur ja tüütu töö, aga tegelikult on see paar päeva sõpradega lõbusat trenni ja pitsa söömist. Samamoodi materjalide üles tassimine – hea trenn, see on tegelikult nii lühike aeg kokkuvõttes,» julgustab Marti ja kiidab oma abivalmis sõpru ja pereliikmeid. «Kui suurema seltskonnaga õnnestub koos teha, on see mõnus ettevõtmine. Samamoodi ehitusmaterjalide tassimine. Kui oled pool päeva kipstahvleid kitsast trepikojast üles vedanud, on nii mõnus tunne pärastlõunal diivanile visata ja rahuloluga mõelda, et küll nüüd sai tööd tehtud. Virn ehitusmaterjali on ju keset tuba ja tulemus silmaga näha,» muigab mees.

Üllatusi jätkus – nii prügi kui aardeid 

«See, et nõukogude ajal kõik praht põranda alla lükati, see ei ole ju üllatav,» ütles Marti. «Kõik klaasikillud, ehituspraht, tolm – alla vedada oleks ju hoopis tüütum olnud,» kirjeldas ta möödunud aegade ehitusmentaliteeti. 

Kõige väiksemas toas tuli välja, et põranda all on puudu paar aluslauda. Nende asemel oli üks päevinäinud ja tolmukihiga kaetud konservikarp, kus sees olid kellegi jaoks väga kallid asjad: mitu paari sukkpükse, savist väikese lapse käejälg, diplomid ja tänukirjad. Kõik need olid vanasse konservikarpi pakitud, tõeline aarete laegas.

Kuna põhjalikku remonti korteris varem tehtud polnud, leidis Marti seinu puhtaks kraapides alustapeediks kasutatud vanu ajalehti. Näiteks oli põnev näha ajalookäsitlusi, mida arvasid suurte rahvaste liidrid Vietnami sõjast, uudisnupukesi, et Lääne rajoonides on avatud uued bussiliinid või probleemide püstitused Kuuba kriisist. «See oli keeruline, sest ühtpidi tahtsin kiiresti tegutseda ja edasi minna, teisest küljest oli nii huvitav lugeda,» muigas Marti üht ootamatut viivitust, mis remondi käigus ette tuli.

Korterit ehitades pidas Marti silmas eelkõige tulevaste üürnike soove ja vajadusi. «Ma ei tellinud Arensist tippköögimööblit, vaid valisin Ikea, aga kindel oli näiteks see, et olema peab nõudepesumasin ja muu vajalik kodutehnika. Kõik on praktiline, lihtne ja toimiv. Kõik eluks vajalik, aga ei midagi üle võlli.»

Kuigi valminud korter on toorikust uuesti üles ehitatud, toob peremees välja nüansi, mis talle aastakümneid vanade korterite juures tegelikult meeldib. «Panipaigad!», hüüatas ta. «Kiidan neid panipaikade süsteeme: seinakapid, kapid esikus lae all… Keldrid, kamorkad. Tänapäeva uusarendused võiksid nendest veidi šnitti võtta. Üritame küll minimalistlikud olla, aga tegelikult on inimesel ikka mäesuusavarustus, jalgrattad, erinevad riided, spordivahendid. Ja kui veel lapsed ka on, võiksid hooajavälised asjad ju pool aastat kuskil hoiul olla.»

Kuigi Marti ehitas korteri mõttega see üürile anda, on ta vahepeal oma kinnisvaraportfelli suurendanud ja mõned uued plaanid teinud. Seega otsustas ta äsja valminud avara pesa hoopis müüki panna. Kuulutusega tutvuda ja temaga soovi korral ühendust võtta saab SIIN.