:format(webp)/nginx/o/2024/05/31/16112447t1h0dcb.jpg)
Kui on üks asi, mida te peaksite minu kohta teadma, siis on see fakt, et mulle meeldib planeerida kogu oma elu minuti täpsusega. Jah, see hõlmab ka minu last ning seetõttu oli meil Sitsiiliasse lennates range päevakava eos paika pandud. Kujutlegem minu hirmu, ahastust ja paanikat, kui reisi esimesel tunnil kogu see range režiim vastu taevast lendas.
Lend läks Riiast ning olime paika pannud, et 7-kuune Franz võiks vähemalt poole autosõidust magada. Ta magas 36 minutit. Vanaema silmist, kelle olime lapsehoidjana reisile kaasa võtnud, peegeldus samuti korraks paanika. Kuigi, kui aus olla, siis näitles ta vähemasti Oscari-vääriliselt lõpuni välja maailma rahulikumat inimest.
Miskipärast tekitas juba nädalaid varem idee sellest, et pean koos lapse ja tema saja kompsu ja vankriga läbi turvakontrolli minema, hirmu. Oma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ta kriiskab üle lennujaama, kõigi pilgud meie poole pööratud. See osutus aga kõige kergemaks asjaks terve reisi juures. Kompsud lindile, laps sülle ja läbi turvaväravate.
/nginx/o/2019/06/17/12271776t1ha77d.jpg)