Heidi Hanso Saaremaa ainsast kaamelist: tundus, nagu eesel ja lehm karjuksid üheskoos klaaspurki...

Heidi Hanso
, digiajakirjade kaasautor
Copy

Tänane lugu ei räägi otseselt ühestki Pajuvärava talu loomast, vaid hoopis kaamel Kallest, kes elab Pajuväravast viie kilomeetri kaugusel Saaremaa loomaaias. Jah. Saaremaal on kaamel ja Saaremaal on päris loomaaed.

Mind seob loomaaiaga mu poeg Hendrik Raju, kelle isa Risto koos oma elukaaslase Mirgega Saaremaale midagi nii uhket loonud on. Kui ma talvel äsja Eestisse saabunud Kallet vaatamas käisin, selgus aga tõsiasi, et on olemas loom, kes mind esimest hetkest ei armastagi.

Vaata ka videot:

Ägedad eksid

Et rääkida Kallest, peab ikkagi kõigepealt alustama inimsuhetest. Sain oma poja isa Ristoga tuttavaks hulk aastaid tagasi ja ühel hetkel otsustasin koos pisitütre Uma Säsiliga Tallinnast tagasi Saaremaale Risto juurde kolida. Aasta pärast sündis ka Hendrik Raju.

Pidasime Ristoga koos vahvat loomatalu, meil oli tõeliselt vinge kollektsioon kõikvõimalikke pudulojuseid ja koos nuusutasime seda maailma, kus loomi külalistele näidata. Kui me teed aga elukaaslastena lahku läksid, võtsin ma mulle kuulunud loomad ja kolisin Pajuväravale. Risto loobus mõneks aastaks suuremast loomapidamisest, kuid kui loomapisik on sees, siis ega selle vastu saa: ta võttis kohe nii suurelt ette, et tegi päris ametliku, suure ja vinge loomaaia, kus lisaks kaamel Kallele on isegi leemurid, surikaadid, ninakarud, okassead ja nii palju teisi vingeid eksootikuid. Südamest soovitus, kui satud Saaremaale, käi loomaaiast läbi, see on elu elamus!

Kaamel Kalle.
Kaamel Kalle. Foto: Heidi Hanso

Lahkuminekud pole kunagi kerged: madistasime Ristoga, mis me madistasime, aga nüüdseks saan tõdeda, et ta on üks mu parimaid sõpru ja parim isa me pojale. Kummaline seda loomaloos väljagi tuua, aga head suhted ekside vahel on võimalikud. Ja mitte ainult: ka see on võimalik, et ekside uusi kaaslaseid saab pidada ägedateks, toredateks ja imelisteks inimesteks, kellega on kambakesi imetore aega veeta.

Aga tagasi Kalle juurde. Kui Risto ja ta kaaslane Mirge mulle mullu sügisel jagasid, et nad plaanivad kaameli tuua, ei imestanud ma enam kuigi palju. Nad olid loomaaia sellise hooga käima lükanud, et hoia piip ja prillid. Siiski on iga loomavõtt hoolega läbi mõeldud ja neid, kellele sobilikke tingimusi loodud pole, siia ei tooda.

Tahtis äsada

Noor kaamelikutt kolis Eestisse Tšehhi-Poola piiri lähedalt ühest piimakaamelite farmist. «Ta on nii sõbralik ja nunnu ja armas,» vadistas Raju-poju, kui tema kaameliga tuttavaks oli saanud. Läksin minagi teda ühel pimedal talvehakuõhtul elevusega vaatama ja... hea, et ta mind ei hammustanud!

Heidi ja Kalle.
Heidi ja Kalle. Foto: Erakogu

Olin teinud saatusliku vea: läksin tema majakesse looma uneajal ega võtnud külakosti kaasa. Isegi mitte porgandijupikest. Kaamel pilutas Risto taskulambivalguses uniselt silmi, nuusutas mind, tegi mingi imeliku kaamelimöiratuse – umbes sellise hääle, nagu eesel ja lehm karjuksid üheskoos klaaspurki – ja püüdis kas hammustada või eemale lükata. Risto naeris, sest kaamel Kalle on ju kõigiga sõbralik. Võib-olla kaamelitele siiski omanike eksid ei meeldi, naersin oma mõttes.

Kaamel pilutas uniselt silmi, nuusutas mind, tegi mingi imeliku kaamelimöiratuse – umbes sellise hääle, nagu eesel ja lehm karjuksid üheskoos klaaspurki.

Aga siit õpetussõnad kõigile loomasõpradele: ükskõik kui kindlalt sa end loomadega tunned, nemad ei pruugi end sinuga veel kindlalt tunda ja alati peab olema ettevaatlik. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, sain Kallet sügada ja silitada ikka, aga tegin seda palju aupaklikumalt ega trüginud looma isiklikku ruumi.

Järgmised korrad ma enam kaameli aeda ja majja sisse ei astunud, küll aga teretasin viisakalt eemalt. Mul oli tunne, et esmakohtumine on tal ikka meeles: vaatas mind pika pilguga ja jalutas kõrgilt eemale. Ja ega ma temaga enne sõbraks saanudki kui alles siis, kui talle maitsvatest sarapuuokstest kimbu viisin. Selle peale ta tõesti leebus. Ja mina ka. Kui armsad mokad, kui ägedad sõrad. Kui vahva karv. Kui imelised silmad ja kui äge pilk. Kaheksakuine kaamel on muidugi alles päris beebi: ta kasvab nii kahe meetri kõrguseks. Nii äge on vaadata, kuidas ta pehmed mokad hammustavad oksa küljest lehti ja kuidas ta kahe suupoolega äsjaniidetud rohtu sisse vohmib.

Heidi ja Kalle.
Heidi ja Kalle. Foto: Erakogu

Ega ma temaga enne sõbraks saanudki kui alles siis, kui talle maitsvatest sarapuuokstest kimbu viisin. Selle peale ta tõesti leebus.

Mõelda, Saaremaal on kaamel. Ja noh, et natuke vunki juurde keerata, leiab Risto-Mirge loomaparadiisist leemurid, keda isegi Tallinna loomaaias ei näe ja kümneid teisi superharuldasi tegelasi.

Heidi ja Kalle.
Heidi ja Kalle. Foto: Erakogu

Kaamelid ja Saaremaa

Aga kuidas pidada Saaremaal kaamelit? Mõnusasti, räägib Risto. Ühe küüruga kaamel, nagu Kalle on, on vähenõudlik loom. Ta kasvatab endale talvel mõnusa villakorra selga ja liialt külma ei karda. Loomulikult peab tal olema korralik soe maja soojalampide ja paksu, kuiva küljealusega. Ja mitmekülgne söögilaud hea heina, lutsernipelletite, mineraalide ning puulehtedest vihtadega (muuseas, teha Tallinna loomaaia asukatele talviseks nosimiseks pajuvihtu, oli lapsepõlves minu esimene palgatöö).

Et te teaksite, siis kaamel Kalle peaks olema esimene elus kaamel, kes on Saaremaale jõudnud, kuid guugeldades tuleb välja, et uhkeid loomi ja Saaremaad seob üks saja viieteistkümne aasta tagune lugu.

Leemur
Leemur Foto: Erakogu

Nimelt oli tuntud jõumees ja maadleja Georg Lurich saanud ühelt Kaukaasia emiirilt endale kingituseks kaks kaamelit, kes 1909. aastal Eestisse toodi. Loomad elasid siin suve mõnusasti üle, kuid talv osutus neile liiga karmiks ning kahjuks Lurichi kaamelid hukkusid. Üks neist maeti maha ja mõni aeg hiljem olla tulnud Lurichi juurde üks Saaremaa mees, samuti jõumees Aleksander Sannik, kes palunud luba kaameli skelett üles kaevata ning Saaremaale oma isiklikku muuseumisse tuua. Mõeldud-tehtud. Aga mis on Lurichi kaameli luudest nüüdseks saanud, seda ma tõesti öelda ei tea.

Saaremaa loomaaed.
Saaremaa loomaaed. Foto: Erakogu

«Kalle on nii äge tegelane ja eks me ikka plaanime talle pruudi ka tuua,» ei salga Risto, et kaks kaamelit on parem kui üks.

Vaata Saaremaa loomaaia kodulehekülge siit.

Heidi Hanso, digiajakirja kaasautor

Mina olen Heidi. Pajuvärava talu perenaine, maaeluentusiast, teletoimetaja ja saatejuht ja Instagrami influkas ja kahe ägeda lapse ema ja ühe ägeda mehe elukaaslane.

Loomad on mu elus aga midagi nii enesestmõistetavat, et teisiti kohe ei oskagi. Mul on pöörane talu, kus sadakond hingelist, tuhatjalgsetest 32-aastase pimeda hobuseni välja. Loomad on mu elus olnud lapsepõlvest saati ja ma olen nii tänulik, et ma saan neid erinevaid karvaseid ja sulelisi teile pisikeste videojuppide ja elust enesest lugude kaudu tutvustada.

Heidi Hanso
Heidi Hanso Foto: Erakogu

Teised ajakirjad

Tagasi üles