Triin ja Erki muutsid tühjalt seisnud räämas talumaja lummavaks õdusaks pesaks

Triin ja Erki võtsid ette keeruka ja ajamahuka projekti, kui hakkasid oma kätega ligi 140 aasta vanust talumaja taastama. Nende pühendumus, kirg ja armastus peegelduvad igast Uusi No.37 talu ruutsentimeetrist. See maakodu on tõeline pärl, mis ühendab vana aja ilu romantilise mugavusega. 

Triin ja Erki Ruben armusid sellesse pikalt tühjana seisnud majja hetkega ja sellest momendist peale on Uusi talus alanud uus ajajärk. Sinna on kulunud meeletult palju tööd, aga pererahvas on sellega pealtnäha mängeldes hakkama saanud. Kuidas see võimalik on? 

Uusi No.37 saamislugu 

Kuidas Rubenid just selle maja omanikeks said, ei ole päris tavaline lugu, vaid täis juhuseid, õnne ja kokkusattumusi. «Ma olen siit Haapsalusse sõites seda maja alati märganud,» alustab Triin, kes Padiselt pärit tüdrukuna tunneb seda maanteed kui oma viit sõrme. «Viimase 15 aasta jooksul ei näinud ma kunagi siin ühtegi inimest askeldamas. Ükskord matustelt koju sõites jäin mõtlema, et huvitav, mis selle majaga tegelikult on ja otsustasin kodus kinnisturegistrist järele vaadata, kes on omanik. Selleni ma aga ei jõudnudki, sest järgmisel hommikul nägin Facebooki vanade talumajade ostu-müügi grupis, et üles on pandud selle sama maja müügikuulutus.»

«Erki oli mõnda aega juba rääkinud, et Triin, las ma ostan sulle mõisa. Saatsingi talle kohe selle talu müügikuulutuse, et osta mulle alustuseks üks pisike puust mõis. Hind oli pigem madal, seega huviliste tung oli päris suur. Samaks õhtuks me endale koos müüjaga maja vaatamist kokku leppida ei saanud, aga kuna olime nii lähedal, palusime luba korraks ise läbi sõita ja pilk peale heita. Siis nägimegi maja taga oja ja allikat,» meenutab Triin. «Paar päeva hiljem, kui koos müüjaga vaatama saime tulla, oligi minuga kõik. Siin polnud mitte midagi – see oli räämas, elektrita, pime, näha polnud midagi, aga mul oli sekundiga selge, et see ongi see, ostame ära!»

Järgnes paar päeva praadimist, kuni müüja natuke järele mõtles. Ta palus veidi aega, aga õnneks tegi oma otsuse Triinu ja Erki kasuks. «Siin on neid huvilisi käinud mitmeid, nii karvaseid kui sulelisi, aga teie jätsite kõige õigema mulje,» räägib Triin elumuutvast telefonikõnest. Endise omaniku suurim mure oli, et tuleb keegi, kes lööb Uusi seest ja väljast kipsiga üle või lükkab lausa maatasa, aga Triinul ja tema kaasal poleks selline mõte pähegi tulnud.

Kuidas sündis talu nimi? Triinu sõnul oli nime valimine lihtne:  «Uusi on tema nimi juba aastast 1884.» Arhiivides maja ajalugu uurides sattusid nad Erkiga dokumendile, kus talumaid ametlikult välja mõõdeti ning jagati kõigile Kuijõe küla taludele nii-öelda platsinumbrid. Uusi talu sai platsinumbri No.37. Nii taassündiski Uusi No.37. Väike vahva vimka oli veel, mis pani viimse punkti nime valikule – nii Triinu kui ka peremees olid ostuhetkel mõlemad 37-aastased.

Juuli keskpaigas said Triin ja Erki oma maakodu võtmed kätte ning võtsid akendelt tormiluugid eest. Triin naerab, et alles siis nägid nad õieti, mis nad endale ostnud on. Aga petukraamiga tegu ei olnud. «Halbu üllatusi ei olnud ühtegi,» kinnitas majaperenaine. Ainus asi, mida nad polnud osanud esimesel korral märgata, olid üsna halvas seisukorras küttekolded.

Vanade asjade usku Triin oli rõõmus, kui leidis maja tagant seina sisse uuristatud ehitusaasta. Ta pani sellele raami ümber, sest sellised asjad väärivad esile tõstmist.

Ajalugu väärib esile tõstmist. Foto: Konstantin Sednev

Head asjad kiirustades ei sünni 

137 aastat vana leivaahi oli pottsepa sõnul heas korras, küll aga vajasid uuendamist puupliit ja korsten.

Foto: Triin Ruben

Esimesel sügistalvel nad suuri sisetöid teha ei saanudki, sest kütta polnud võimalik. Majas sisetöödel käis vaid soodaprits, muus osas askeldas pererahvas pigem õues – näiteks ehitas terrassi. Muidugi tegid nad sel ajal ka Elektrilevile taotluse, et kevadel vool majja saada. Kui juba elekter majas oli ja pottsepp oma töödega lõpetas, läks vaid paar nädalat, et toad valmiksid. Sellele tuligi viivitus kasuks – Triinul, kes võiks vabalt sisekujundajana töötada, oli olnud ju ligi aastane ajaplokk, et sisustust planeerida, ette valmistada, osta ja ehitada. «See protsess oli seetõttu minu jaoks ülilihtne ja nauditav. Natuke selline heas mõttes tilu-lilu – veidi värvin nüüd seina, siis panen lilli vaasi ja paigutan mööblit… Väga mõnus ja nauditav,» lükkab Triin ümber müüdi, et remont ja ehitus on alati üks suur piin ja vaev.

Vahepeal räägib Triin loo, kuidas sai ootamatu telefonikõne tuttavalt, kes tõi talle mitu kastitäit Prantsusmaalt pärit antiiknõusid. Seal oli täielikke aardeid, näiteks vana Villeroy & Bochi. «Nüüd on nõud mul köögis kasutamiseks, kastidest said hoopiski riiulid.»

Mõistagi püüdsid nad säilitada vana ja olemasolevat nii palju, kui võimalik. «Alguses arvasime, et laudpõrand on suhteliselt kehvas seisus, aga tegelikult oli väärikas ja ilus põrand, mis vajas korralikku puhastust ja lihvimist. Kui meil aga suured lihvimismasinad olid kohale toodud, selgus, et põrand on ajaga nii lohku vajunud, et masinaga pole seda puhastada võimalik.» Lahendustele orienteeritud naisena uuris Triin siit ja sealt võimalusi, kuidas vanale põrandale uus elu anda ja leidiski. «Sain selle eest hullult piki pead, aga küürisin põranda seebikivi lahusega üle,» kirjeldas ta. «Jah, ma tean, et see on väga mürgine töö, aga tulemus, mis sealt pärast korralikku nühkimist vastu vaatas, oli täielik vau-efekt,» räägib ta kirglikult ühest oma suurest töövõidust. «See on pandud ilma ühegi naelata, tappidega, nagu vanasti tehtigi.»

Algselt ostsid Triin ja Erki majakese endale suvekoduks, aga plaan muutus töö käigus hoopis ambitsioonikamaks. «Juba keset ehitamist nägime, et sellest tuleb igavesti äge koht,» räägib Triin sütitavalt. «Ja samas pole midagi teha, meie põhiline elukoht on siiski Tallinnas ja me saame seda nauditavat kohta ikka häbitult vähe tarbida. Kõik, kes meil siin külas on käinud, on olnud vaimustuses ja siis hakkaski mõte küpsema.»

Vastsed majaomanikud polnud seni lühiajalisele rendile mõelnud, ammugi sellega tegelenud, aga julgust andiski juurde see, et neil endal on Uusil nii mõnus, kõik eluks tarvilik on olemas ja las saavad siis teisedki soovijad seda ilu endasse ahmida. «Siia jõuavadki peamiselt need inimesed, kes hindavad, et meil pole telekat ega voolavat vett.»

Vannituba looduse keskel. Foto: Konstantin Sednev

Üks väga eriline koht on Uusi vannituba – õues, künkakese otsas, kümblejate jaoks imeline oaas. Triinule omaselt on see väga nutikalt kauniks tehtud – et tähistaeva all soojas vees lebada ja veini juua. Miks mitte ka jahedal sügisõhtul konte soojendada või hoopiski palaval suvepäeval värskendav jahe vann võtta. «Täiesti teine maailm,» kinnitab Triin.

Triin on suur taaskasutuse ja meisterdamise fänn ning tema käteosavus ja hea silm paistab igalt poolt. Nutikaid ideid naisel jagub. Näiteks on triivpuidust tehtud käterätiku nagi, vanast tööriistakastist on saanud akna alla maitseürtidele pesa. Vanadest raamatutest on saanud noahoidjad ja nõudekapid on ammuste aegade ilu täis. «See vana stiil on mulle alati meeldinud ja isetegemise soon on meil mõlemal. Uuena ostan ma asju nii vähe kui võimalik, ainult madratsid ja muu selline vältimatu kraam. Mida ei saa taaskasutuspoodidest, ostan näiteks Facebook Marketist, poodi uute asjade järele läheme viimase variandina,» räägib naine oma elufilosoofiast.

Tulevikuplaanid 

«Ma arvan, et Uusi ei saa mitte kunagi päris valmis,» arutleb Triin, suurima naudinguga hääles. «See koht loob ennast justkui ise. Mina ei mõtle neid unistusi siin välja. Uusi annab ise kõik plaanid ja ideed. Kui ma olen siin, saan järsku inspiratsiooni ega pea kunagi pead vaevama mõttega, mis edasi või järgmiseks teha võiks.»

Talumaja ehitamine ja pidamine on palju aega nõudev protsess. Kuidas pererahvas sellega toime tuleb ja jaksab? Seegi pole Uusil juhuse hooleks jäetud: «Kohe alguses leppisime Erkiga kokku, et me teeme siin täpselt nii palju, et süda ei läheks pahaks. Et kui tunneme, et ainult orjame, pole meil siin kunagi hea olla. Las see aed olla pooleli, kui meil on isu hoopis festivalidel käia. Mitte midagi ei juhtu, kui see kohe valmis ei saa,» räägib Ruben naerdes abikaasade elutervest suhtumisest. «Kui meil pole siin hea olla, ei saa ka teistel, kes uksest sisse astudes kohe pererahva väsimust ja ängi tunnevad.»

Tulevikuplaane põrgatades on loomulikult paari sooviks ühel päeval pealinnast maale kolida. «Kuni lapsed koolis käivad, jääb meie põhielukohaks siiski Tallinn. Muidu oleksid mul siin juba kuskil ka kanad ja paar peenart, mulle nii meeldiks oma aiast porgandit napsata,» unistab Triin. Aga seda, et nad linna ei jää, on pere jaoks peaaegu kindel. «See lihtsalt võtab veel aega.»

Uusile külla satuvad peamiselt need inimesed, kes soovivadki rahu, vaikust, kaunist loodust enda ümber ja kallitega läheduse tunnet. «Siin on aega istuda, lugeda raamatuid ja päriselt oma inimestega rääkida. Küünlaid põletades ja veiniklaasi taga mekutades on see nii loomulik ja mõnus. Just see, mida tegelikult nii paljud tänapäeval otsivadki.»

Ja nad ehitasid sauna 

Siinkohal räägivad Triin ja Erki ise, kuidas Uusi endale sauna sai. Selle saamislugu on täpselt sama särtsakas ja karakteriga nagu nad ise. Selgub tõsiasi, et millegi suure loomiseks pole mõtet sobivat aega otsida või oodata, seda pole niikuinii olemas. 

Saagu saun! Foto: Triin Ruben

Triin: «See, et Uusile saun peab saama, sai selgeks juba notari uksest välja astudes. Veidiks jäi see plaan ootele, sest listis oli mustmiljon pisut pakilisemat asja. Nagu näiteks elekter. Otsus ehitada saun kahekesi abikaasaga sündis natukene majanduslikel põhjustel ja ka eestlaslikul jonnil – mis mõttes me ei saa/suuda/oska?!

Foto: Triin Ruben

Peas oli mul saun juba ammu valmis. Jäi üle ainult pihta hakata. Ehitus langes samasse aega meie pulmadega, mille samuti otsustasime nullist sajani ise orgunnida. Ütleme nii, et nii toimekat aega ei ole mu elus enne olnud ja loodetavasti ei tule ka. Ehitusel vajasime välist abi vaid korra – siis, kui oli vaja hiidraskeid plaate katusele tõsta. Mina lihtsalt ei jaksanud. Ehitusel kasutasime, nii palju kui vähegi võimalik, taaskasutus materjale. Aknad-uksed teiselt ringilt, 100-aastane laudpõrand, vana talupink ja palju muud. Ja ega see saun ei ole meil siiani päris valmis – klassikaliselt on liistud puudu. Ikka ja jälle tuleb midagi palju pakilisemat vahele. Öeldakse, et käi kaaslasega enne tõsisemat mehkeldamist reisil, eks. Ma ütlen, et ehitage parem üks saun koos.»

Foto: Triin Ruben

Erki: «Meiega on ikka nii, et asjad tekivad ühisloome käigus. Triin viskab õhku abstraktse idee, mina joonistan sellele kuju, koos ehitame ning lõpuks Triin loob ilu ja puhub hinge sisse. Esialgne plaan kevadel oli saun jaanipäevaks valmis teha. Mis see siis ära ei ole – seinad püsti, laudis sisse ja välja, katus peale, uksed aknad ette, keris ja lava ja hopsti leili võtma. Andmata endale aru, et vahepeal oli plaani võetud ka maha pidada ühine pulm keset suve. Saun sai valmis mõnevõrra plaanitust hiljem, aga täpselt siis, kui saama pidi ja selline nagu saama pidi. Mõnusasti mändide vahele sulanduva pruuni jumega väljast, suitsusauna vaibiga musta sisemusega. Leiliruumis aken, kust paistab talvine mets ja täiskuu kuma, üleval lavatsil ase, millel lamades näeb taevatähti. Sauna põrandat katab vähemalt 100 aastat vana põrandalaudis. Keris on loomulikult puukeris ja pesemine on suvel kõrval asuva väliduši all, talvel autentne kausipesu. Sauna viib tee üles mäkke, mida valgustab õrn valguskett.»

Uusi talu osaleb sel suvel avatud talude päeval, kus kõigil soovijatel ja huvilistel on võimalus minna talu oma silmaga imetlema ja pererahvaga juttu teha. Lisainfot selle kohta leiab SIIT. Uusi No. 37 tegemistel saab silma peal hoida ka Facebookis ja Instagramis.