:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574407t1h8a60.jpg)
/nginx/o/2014/08/28/3305437t1h74f7.jpg)
Avaldame 2024. aasta juunis ilmunud vahva loo vikatiga niitmisest.
Kui keegi ütleb «vikat», siis tuleb silme ette pilt varahommikusest heinamaast, kus udune vaikus katkeb vaid rohu sahisemise peale. Vikatiga niitmine on Eestis sajandeid olnud tavaline tööviis, mis nõuab jõudu, osavust ja kannatlikkust. Tänapäeval on see aga midagi palju enamat – side looduse, traditsioonide ja ka iseendaga.
Rohi vajab rütmi, mitte müra
Kuigi muruniidukid ja trimmerid on mugavad ja kiired, toovad nad kaasa ka lärmi ja tolmu. Vikat, vastupidi, on vaikne. See ei häiri linde, ei tossa ega kuluta bensiini. Just selle vaikuse ja aegluse tõttu on vikatiga niitmine hakanud taas populaarsust koguma – mitte ainult ökokogukondades, vaid ka linlaste seas, kes otsivad looduslähedasemat elustiili.
Oskus, mis vajab õppimist
Vikatiga niitmine pole pelgalt lihtlabane töö – selle taga on tehnika. Vikatit tuleb õigesti käsitseda, teda tuleb teritada ja hoida. Paljud eestlased mäletavad veel vaarisasid, kes vikatit sirbi või kivi vastu teritasid ja rohtu niitsid justkui tantsides. Tänapäeval korraldatakse koguni vikatiniitmise kursusi ja võistlusi, kus vanad teadmised elavad edasi.
Pärand, mida tasub hoida
Vikatiga niitmine pole ainult füüsiline tegevus – see on kultuuripärand. See räägib meile loo sellest, kuidas inimesed elasid looduse rütmis, mitte sellele vastu töötades. Heinategu oli osa suvest, osa kogukondlikust elust. Vikatiga niites saab inimene osa sellest pärandist, isegi kui ainult korraks, ühel suvisel hommikul.
Eesti Loodusmuuseumi entomoloog Aare Lindt rääkis, millal ja kuidas vikatit kasutatakse ning miks seda võiks trimmerile ja niidukile eelistada. Jutuks tulid ka algajate vikatimeeste enim levinud vead ja põgusalt rääkisime ka sellest, kes see vikatimees üldse on.
