Copy

«Urve meenutab, kuidas ta 5-aastasena põnevusega juba järgmist vihisevat pommi ootas, mis sest, et need vihisesid tihti üle enda kodumaja katuse ja potsatasid põmaki taamale ja hävitasid elusid.»

Täna möödub 83 aastat 1941. aastal 14. juunil alanud juuniküüditamisest. Küüditamised on kurvad ja valusad sündmused, mis on jätnud sügava jälje tuhandete eestlaste südametesse ja mällu. Meenutame neid, kes kannatasid ja kaotasid oma kodud, perekonnad ja vabaduse. Oma vanemate räägitud lugusid jagab täna meiega maailmarändur Talvis Lankots. 

Nii veider, kui see ka pole, siis ka sõjaajal reisiti, kuigi peab tunnistama, et valdavalt oli selle reisi tegelik sisu põgenemine Eestist või vähemasti põgenemise katse ja ka sunniviisiline Siberisse saatmine ehk küüditamine. Nii juhtus ka minu ema/vanavanemate perega.

Minu ema, paneme talle nimeks Urve (tegelikult ta nimi ongi Urve), elas koos oma õdede-vendade ja vanematega, kokku seitsmekesi Võnnus Köstrimäe talus. Pere oli juba pommidega harjunud. Urve meenutab, kuidas ta 5-aastasena põnevusega juba järgmist vihisevat pommi ootas, mis sest, et need vihisesid tihti üle enda kodumaja katuse ja potsatasid põmaki taamale ja hävitasid elusid. Ei mingit hirmu, sest lapsed on ju veel nii süütukesed.

Kommentaarid
Copy