Ma tahan alustada tänuavaldusega. Ma tahan öelda, et ma mäletan. Ma tahan, et mu õnn saaks igaveseks jäädvustatud. Ma soovin eales mitte unustada, et olin väärt seda, et mulle saaks osaks olla armastatud.

Selle aasta kevadel juhtus midagi, milleks ma ammu enam valmis ei olnud. Õigem oleks öelda, et ma olin hüljanud igasuguse lootuse, et see mu elus kunagi veel juhtuda võiks. Aga see juhtus sellegipoolest – ma armusin ära!

Jah! Liblikad kõhus, pea pilvedes, kevad südames – kõik need jutud ja rohkemgi veel. Aga paraku pean ma tunnistama kaotust. See päev, mis oli kõike muud, kui kiire tulema, sai paraku üsna pea läbi.