/nginx/o/2024/06/14/16150521t1h973b.jpg)
See võis olla umbes viiekümnendate eluaastate paiku, kui kohtumistel sõpradega sigines meie peolauda uus teema: pensionile jäämine. Enam ei räägitud sellest läbi huumoriprisma, nagu ülikoolipäevil, aga arutlustest ei kostnud ka suuremat muret ja hirmu, pigem ootusärevust.
«Mina ei jõua ära oodata, et pensile saaks! Saaks rahus raamatuid lugeda,» ütles üks (õigemini mitu inimest). «Mina kavatsen raamatu kirjutada,» ütles teine, ja tunnistas, et on sellest ammu unistanud, aga teadagi – aega pole. Plaanitakse reisida, suvekodu lõplikult valmis ehitada, kooliaegsed pintslid-molbertid välja otsida jne. Ideid on palju, saabuks vaid vaba aeg kiiremini! Siiski võib uljaste plaanide taga tajuda mõningast ebakindlust määramatuse ees.
Teised ajakirjad /nginx/o/2023/06/02/15365716t1h30cf.jpg)