PALMIPUU PALMI ALL ⟩ Taj Mahali ees tundsin, et olen elu lemmiklaps

Taj Mahali taustal tehtud fotota ei lahku sealt vist keegi. Foto: Triin Palmipuu

Kui ma märtsis India reisiks valmistusin, andis India Vabariigi suursaadik Ajaneesh Kumar mulle kaasa soovitusi, nõuandeid ja ühe pisikese ülesande. «Triin, kui sa jõuad Taj Mahali juurde, siis jäta meelde see tunne, mis sind esmalt valdab.» Ta lisas naerdes, et meelega ei räägi mulle sellest kohast rohkem midagi, jäägu see minu enda avastada.

Loomulikult tean ma selle maailma suurima armastuse sümboli lugu. Samas ei ole mul kunagi tekkinud vastupandamatut soovi seda külastada. Aga võimaluse avanedes olin õnnelik ega kujutanud enam India külastust ilma Taj Mahali juures käimata ettegi.

Suursaadiku sõnad jäid mulle reisi esimeseks pooleks kõrvu kajama. Mis tunne mul seal tekib? Äkki ma ei saa aru, kui erilisse kohta ma sattunud olen? Või tunnen midagi valesti ega märka, mida suursaadik silmas pidas? Elevus ja ärevus suurenesid seda enam, mida lähemale Agra linn jõudis. Meie mõistes on Agra oma kahe ja poole miljoni elanikuga suurlinn, kohalike jaoks on see aga väike linnake, mille tõmbenumbriks on​ Unesco maailmapärand ja üks kaasaja maailma imesid.