:format(webp)/nginx/o/2023/06/07/15373886t1h2799.jpg)
36-aastase Eino Roosioksa südamekutseks on terve elu olnud loomade eest hoolitsemine. Kuigi iga päev töötab ta Tallinna lennujaamas, on tema teine, võib-olla et talle veelgi olulisem «töökoht» olnud juba aastaid hobitalu pidamine. Seal on oma kodu leidnud üle saja looma, kellest paljud on päästetud «igavesest süstist».
Vaata Eino Roosioksa hobitalust valminud videolugu siit!
Eino armastus loomade vastu sai alguse lapsepõlves. «Kasvasin üles lehmade, sigade ja kanade keskel siin samas Arukülas. Juba väikese poisina saadeti mind lehmi lüpsma ja muid talutöid tegema. Eks see armastus sealt alguse saigi,» toob ta välja. Tugev side ja huvi loomade vastu on saatnud teda läbi elu ning viinud ta lõpuks hobitalu rajamiseni koos oma elukaaslasega.
«Loom tunnetab hirmu väga hästi. Näiteks isegi, kui olen tema [ilvese] poole seljaga ja vaatan taha, siis ta saab aru, et kardan. Nii võibki ta mulle selga hüpata. Sa pead hoidma kindlat joont ja mitte oma hirmu välja näitama.»
Hobitalu on aastate jooksul muutunud turvapaigaks neile loomadele, kes seda kõige rohkem vajavad. «Kuidagi läks nii, et aastaid tagasi, siis kui ma olin veel täitsa poisikene, toodi minu juurde hädas olnud orava- ja linnupojad, siis see lumepall hakkas veerema. Nüüd helistatakse mulle tihti, kui kusagil on keegi loomakene hätta jäänud.»
/nginx/o/2024/06/16/16156804t1ha8d7.jpg)
Suur kaisutaja ilvesepoiss Toby
Praeguseks on Roosioksa hobitallu jõudnud umbes 150 looma. Nende hulgas leidub rebaseid, Aafrikast pärit genette, servaleid, veelinde, emusid, lambaid, kitsi, kuid ka näiteks ilvesepoiss. Viimasest on saanud tema suur südamesõber. Veel sügisel kaisutasid nad Tobyga toas diivani peal, kuid nüüd on uhke kaslane suureks kasvanud ning kolinud õue Eino ja ta elukaaslase ehitatud puuri.
/nginx/o/2024/06/16/16156822t1h0cce.jpg)
«Ta kasvab nii kiiresti, aga kaslaste puhul kehtib see, et nad jäävad oma omanikule truuks elu lõpuni. Nii lubab ka Toby ainult minul temaga puuris mängida,» lausub Eino. «Kas hirmu ei ole, et ta sind rünnata võiks?» küsin vastu. «Loom tunnetab hirmu väga hästi. Näiteks isegi, kui olen ta poole seljaga ja vaatan taha, siis ta saab aru, et kardan. Nii võibki ta mulle selga hüpata. Sa pead hoidma kindlat joont ja mitte oma hirmu välja näitama.»
«Lastega on ilvese juures ohtlik. Nad on väikesed ja kilkavad – nii tunduvad nad talle väikeste tegelastena, kellega oleks tore «mürada»,» lisab ta.
Kajakas Sipsik, kelle sarnast teist ei ole!
Kuid võiks öelda, et talu maskotiks on saanud hoopiski kajakas Sipsik, kes visati perekonnast välja, kuna ta oli väärarenguga – tema tiivad ei arenenud välja. «Ta on ilmselt kõikidest neist loomadest mu südameloom,» ütleb peremees. «Keegi ei mõtle kajakate peale eriti südantsoojendavalt, aga Sipsik on eriline. Ta on lihtsalt nii suur suhtleja! Piisab vaid, kui ma hüüan «Sipsik!» ja juba jookseb ta aia teisest nurgast minu poole.»
:format(webp)/nginx/o/2024/06/16/16156817t1hf35b.jpg)
Talu juhtimine on Eino ja ta elukaaslase ühine ettevõtmine. Kuigi mõlemal on ka oma põhitöö, võtab talupidamine suure osa nende ajast – «see on justkui kaks põhitööd samal ajal». «Teen seda puhtalt missioonitundest. Teadagi nõuab talupidamine palju ressurssi – ajalist, minu täielikku kohalolu, ja muidugi finantsilisest poolest rääkimata. Ma armastan loomi kogu südamest ja kui anda neile teise-kolmanda ringi loomadele teine võimalus, siis see teadmine teeb mul südame soojaks. Kohe ERILISELT soojaks!»
«Ma vaatan, et paljud loomad käivad siin aias nii vabalt ringi. Kas nad plehku ei pane?» küsin.
«Ahaa! Kus nad siis panevad – siin on neil ju toit nina ees!» vastab Eino naerdes.
/nginx/o/2024/06/16/16156820t1h9efe.jpg)
Looduslik äratuskell – suurprill kakk Bruce
Einol on kaks kakku, kuid mitte niisama kakku, vaid uhke nimetusega suurprill kakud! Mõlemad elasid kõigepealt aasta aega sisetingimustes. «Bruce (pildil) elas mul vabalt toas. Õhtuti, kui ta mu kätt nägi, siis see tähendas, et ma pidin teda sügama. Kui ta aga nägi, et hommikul läks valgeks, siis tuli ta mu teki peale ja hakkas vaikselt nokkima mu otsaesist: «Aeg on tõusta, peremees! Mul kõht juba koriseb!» Äratuskella polegi ju siis vaja!
/nginx/o/2024/06/16/16156824t1hbbac.jpg)
/nginx/o/2024/06/16/16156825t1h992b.jpg)
Mis puutub tulevikuplaanidesse, siis Eino sooviks veelgi laieneda ja veelgi rohkem loomi enda hoole alla võtta, kuid maaressurss on paraku piiratud. «Mind otsiti ükskord üles Saksamaalt ning pakuti, kas ma ei tahaks võtta endale isast albiino lõvi. Kes siis endale lõvi ei tahaks? Samas pärast põhjalikku analüüsimist jõudsin järelduseni, et lõvi vajaks vähemalt sajaruutmeetrist puuri, nii suurt vaba maapinda mul kahjuks ei ole,» ütleb ta.
/nginx/o/2024/06/16/16156830t1hcd14.png)
Kellel on soovi ka ise oma silmaga näha vahvat hobifarmi ja selle asukaid, saavad seda rõõmuga teha. Roosioksa hobitalu avatud uste päevad, mis toimuvad aasta ringi, on jõudnud inimeste kõrvu üle terve Eesti ja meelitanud kohale tuhandeid inimesi. Järgmine avatud uste päev toimub pühapäeval, 30. juunil Arukülas. Kõikidel sündmustel ja muul vahval infol saad silma peal hoida Roosioksa hobitalu Facebooki seinal.
