:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Eestlastegi seas kõige populaarsemate puhkepaikade hulka kuuluv Tai peidab palju enamat, kui tavaliselt teada on. Imekaunis loodus, soodsad hinnad ja võrratu köök meelitavad kokku inimesi üle maakera. Kuid Tai peidab ka paljusid põnevaid paiku, kus saab kõike seda ilma rahvamassideta nautida. Eestlasele see sobib. Aga kus need kohad on?
Enamik puhkajaid sattub sinna, kuhu viiakse. Seetõttu ongi osa imekauneid kohti rahvast pungil täis. Ja teised, sama kaunid või veel palju kaunimad, inimtühjad.
Mõnele meeldibki olla seal, kus on palju rahvast koos. Aga lisaks teada-tuntud Phuketile, Ao Nangile, Pattayale, Bangkokile ja Phi Phi saartele on Tais lõputult põnevaid paiku, kus avastada on rohkemgi, aga seda pole vaja suures rahvahulgas teha.
Ole sina seal, kuhu enamik minna ei tea. Siin on sulle terve rida seiklusi ja viis suurt galeriid kuumast ja kaunist Taist, mis annab suure hulga ideid!
Siit leiad kauneid paradiisirandu, kus pole vaja trügida, fotogeenilisi vaateid, seiklusi metsiku looduse keskel ja atraktsioone, mida äsja veel valmiski polnud.
/nginx/o/2024/06/24/16177243t1hb205.jpg)
Kultusfilmide kaunis kaksik
Filmikunsti mõju sellele, kuhu rahvas reisida tahab, on määratu. Nii said Phi Phi saared, eeskätt Phi Phi Leil asub Maya Bay üleöö magnetiks tänu Leonardo Dicaprio filmile «The Beach». See koht on kaunis nagu paradiis – ei vähimatki kahtlust. Lumivalge rand, türkiissinine meri, maalilised kaljunukid ja palmid. Aastateks pandi laht looduskaitse kaalutlustel üldse külalistele kinni. Praegu saab sinna minna küll, seistes neli tundi sabas ning vantsides võrratusse randa hanereas nagu klassiekskursioonil. Kena pildi nimel tuleb trügida ja puhast vaadet ilma tuhande turistita saab hiljem nautida vaid photoshop'itud kaadritelt.
/nginx/o/2024/06/24/16177248t1h6408.jpg)
Sarnaseks publikumagnetiks muutis haruldase kujuga pikad kitsad kaljurahnud James Bondi film «Agent 007: mees kuldse relvaga». See on tõesti haruldane, mida loodus Tais on korda saatnud! Alt kitsenevad kaljud, veepiiril koopad, järsakute kohal ripuvad maaliliselt puud – see on tõesti vaatamist väärt! Kuid täpselt samaväärset fantastikat saab ka rahulikult, omaette imetleda.
Märksa vähem on teada Cheow Larni paisjärv, kus avanevad pea täpipealt samasugused vaated. Lihtsalt kõike seda on veel palju rohkem! Valged rannad, kalliskivi karva läbipaistev vesi, kõrged kitsad kaljud.
Mitte ainult ilu
Cheo Larni järv pole looduslik, tegemist on tehisliku paisjärvega. Järve pindala on 185 ruutkilomeetrit. Tõepoolest – vaated on võrratud ja külastajad ahhetavad vaimustusest. Kuid varem olid siinsamas inimeste kodud.
Kõik need asukad, kokku 385 perekonda, asustati sundkorras ümber mujale. Emotsioonid on võrreldavad Nursipalu ümber toimuvaga Eestis – kodude kaotus suurema riikliku eesmärgi nimel. 1982. aastal alustati tammi ehitamist ning Klong Seangi jõgi suunati kõrvale. Järve täitumine võttis aega terve aasta.
Vaated on nii ilusad, et isegi rahulikumad tüübid meie rahvusvahelisest seltskonnast kipuvad suurest rõõmust paadininas tantsu lööma. Kes otsib Tai loodusilu kontsentraati ilma tuhande turistita, peaks kindlasti oma reisiplaani võtma justnimelt Khao Soki. Kuidas siia saab? Tasub sõita Khao Soki rahvuspargi väravasse, siit saab endale rentida pikksaba paadi, millega järvele tuuritama sõita.
/nginx/o/2024/06/24/16177240t1h06aa.jpg)
/nginx/o/2024/06/15/16152865t1h1a10.jpg)
Ja lisaks midagi, millel on eriline võlu – unikaalsed ujuvad hotellid. Midagi sarnast leiab ka näiteks Maldiividelt, Fidži saartelt, Prantsuse Polüneesiast ja Brombachseelt Saksamaalt. Maailmas on harva midagi täiesti enneolematut, aga ikkagi on sel paigal väga eriline ja rahulik aura. Astun meie pikksaba paadist kaile ja tunnen, nagu aeg peatuks siin. Olen jõudnud puhkepaika, mis on rahust laetud rohkem kui enamik paiku, mida tean.
/nginx/o/2024/06/24/16177210t1he17a.jpg)
«Jah, see on meie saladus. Enamikke neid kohti ei ole internetis,» noogutab meie reisijuht Aimwadee Suchatong, keda kutsume Amyks. «Minu arvates puhkavadki siin Tai inimesed ise.» Loomulikult pole need eraldatud zen-puhkuse paigad keelatud ka külalistele, ole vaid ettevõtlik ja leia endale inimesed, kellega peatumine kokku leppida ja kes sind paadiga kohale sõidutaks. Arvestada tuleb ka, et puhkus saab olema just selline, mida sinu keha ja meel kõige enam vajab (aga mida me ise endale tavaliselt pakkuda ei taipa) – ekraanidevaba, internetivaba, kogu välismaailma müra pannakse ujuvhotellides pausile. Siin lihtsalt ei olegi mingit levi! Vesi on soe ja puhas. Einestame ujuva hotelli «The Laguna» restoranis – toit on imehea, kuid märksa vürtsivaesem kui Tai köök tavaliselt. Aukohal on siitsamast järvest püütud erinevad mereannid.
/nginx/o/2024/06/15/16152885t1h90a8.jpg)
Järv on hiigelsuur ja sopiline, selle ühest otsast teise sõidab pikksaba paadiga tund aega. Ja lahesopikestesse on sisse seatud isevärki ujuvhotellid. Need on tillukeste majakeste rivid, igal oma terrass ja trepp otse vette. Majakesi ühendavad paadisillad. Keskel on avaram ujuvkai randumiseks ja restoran. Maismaaga ei ainsatki ühendust – tuled siia ja saad nautida eraldatust keset vett. Vaatan ringi – majakesi on siin mitukümmend, aga kõik need tunduvad külalisi täis. «Jaa, need ujuvad hotellid on väga armastatud,» jutustab Amy. «Inimestele see eraldatus, vaikus ja rahu meeldib.» Minu kõrvale kõlab see justkui luksuslik retreat. Hinnad aga on sõbralikud – 18–25 eurot maksab öö isiklikus, imekaunil järvel hõljuvas majas. «Mida eraldatum koht, seda kallim,» täpsustab meie giid. Siia soovin kindlasti tagasi tulla! Vaata rikkalikult pilte Khao Soki rahvuspargist suurest galeriist!
Elevantide džungel
Samal järvel saab randuda elevantide elupaigana tuntud džunglisse. Rannal tervitavad meid aga tuhanded värvilised liblikad – ma polegi neid nii suurel hulgal näinud, midagi neile siin meeldib. Liblikad imetletud, sammume künkast üles ja kohe vaatab vastu suur kollane silt: «Ettevaatust, elevandid!» Tundub põnev.
/nginx/o/2024/06/24/16177233t1hf204.jpg)
Ühtegi nii suur elukat me oma matkateel ei kohta, küll aga hulgaliselt ahve, erinevaid linde, ragistajaid puude latvades, keda me täpselt ei näe. Isegi üks iidne motikas on end džunglisse parkinud ja loodusega ühte heitnud. Matk ei ole raske ja sobib igasuguses vormis reisisellile. Jõuame välja ujuva koduni. See näeb küll välja trööstitu – seinad kokku klopsitud kätte juhtunud materjalist, aga need on nii hõredad, et valgus paistab läbi. Sama lugu on katusega. Kai on vetikatega kaetud ja laguneb igast otsast. «Jah, see on kodu,» ütleb meie Tai reisijuht Karuna Hellström. «Inimesed elavad nii Tais.»
/nginx/o/2024/06/24/16177224t1h54d8.jpg)
Mõtlen omaette, et see on ikka üks raske elu. Olgugi et vesi ja lopsakas džungel nälga ei jäta ja vaated on igas suunas imekaunid, tajun selles lahenurgas ka nukrust. Ujuvaid osmikuid on kolm, esimene kuur, teised tõenäoliselt elumajad. Ühest tuleb välja kõhn mees, naeratab ja sõidutab meid oma pikliku praamiga koopaid vaatama.
/nginx/o/2024/06/24/16177204t1hbf93.jpg)
Maa all ja taevas
Kõik looduse voolitud koopad on omamoodi meistriteosed. Nii ka siin. See looduslik paik pole valgustatud, nii võtame ise lambi kaasa. Teekond koopani on paras ronimine – esmalt järsust kaldast üles ja edasi sama järsust koopasuust sisse. Kõik need põrandalt kõrguvad ja laest alla tilkuvad kivivormid on aja ja looduse voolitud, vaated on mitmekesised ja kaunid. Jala ette peab vaatama igal sammul, sest midagi tee sarnast pole koopakunstnikud siia meisterdanud. On meeldivalt jahe, mis pakub palaval päeval veidi leevendust. Teekond koopa sügavusse on just paraja pikkusega seiklus.
/nginx/o/2024/06/24/16177219t1ha098.jpg)
Keda maa-alused aarded ei ahvatle, saab kõndida taevas. Beyond Skywalk on Tais hiljuti avatud atraktsioon. Otse taevas kõrguvalt meeletult pikalt klaasist sillalt avaneb rabavalt kaunis vaade Phang Nga lahele ja erilise kujuga kaljusaartele.
/nginx/o/2024/06/24/16177268t1hdb09.jpg)
Taevase jalutustee juurde kuulub samanimeline Nangshi hotell. Restorani terrassidelt avanevad vaated on samavõrra võimsad ja värsked, üleni mereandidest valmistatud õhtusöök vapustavalt maitsev. Beyond Skywalk tegi sotsiaalmeedias tähelennu loomulikult otsemaid peale avamist – see paik on tõesti fotogeeniline. Kohati lausa nii muinasjutuline, et on raske uskuda, et niisugune vaade reaalses elus eksisteerib. Äkki on ikka fototapeet või AI-trikk? Satume siia just hetk enne päikeseloojangut. Taimaal on see väga järsk valguse kustutamine, mis juunikuus leiab aset kusagil 18.45 paiku. Enne seda saame osa aga kõige kaunimast kuldroosast valgusest ühes avaruse ja võrratu vaatega. Vaata veel rohkem taevaseid vaateid galeriist:
Pool tundi Phuketist
Turistid maanduvad Tais väga ebaühtlases kontsentratsioonis. Phuket oma pikkade valgete liivarandadega Andamani mere kaldal on võitnud pöörase populaarsuse. See on koht, kuhu reisibürood viivad ja lennud maanduvad. Kes otsib pöörast peotänavat, möllu ja tralli, saab seda siit aasta ringi. Kui sulle aga tuhanded inimesed rannas ja tunglemine söögikohtades õnnenaeratust näole ei võlu, tasub teada – vaid poole tunni kaugusel on sama fantastiline loodus, soe ilm ja hea toit saadaval palju privaatsemalt pakendatuna.
/nginx/o/2024/06/24/16177351t1he956.jpg)
Natai rand ongi puhkuseparadiis, kus vaheldumisi on metsik rannaala ja avarad hotelliterritooriumid. Külamelu ega pidu siin ei saa, küll aga rahu. Ja minu silmis on väärtus ja luksus just viimane. Puhkepaigad on kujundatud nagu tõelised heaolu oaasid, kus on palju veesilmakesi, lopsakaid lilli ja loodust, mida ühendavad kaunid kõverad teekesed. Hommikuti saab osaleda tasuta joogatundides, vahepeal pakutakse juhendatud SUP-laua sõite ja slackline'i harjutusi ja õhtul imetleda värviküllaseid päikeseloojanguid. Seda juhtub õhtu õhtu järel ja iga kord imestan – kuidas on see võimalik? Selline erakordne ilu ja olen ihuüksi rannas seda imetlemas! Phuketil tuhande teise puhkajaga polnud kah viga, aga omapäi on mõtted puhtamad ja puhkuse puhastav-taastav mõju veel eriliselt võimas.
/nginx/o/2024/06/24/16177360t1h5536.jpg)
Enamik hotelle Natai rannal on spaahotellid, kus pakutakse erinevaid hoolitsusi. Lasen ka endale teha maniküüri ja pediküüri, kumbki maksis viis eurot. Naudin ka massaaži (12,70 eurot) ja tõden, et seda kunsti nad Tais tõepoolest oskavad. Minu aktiivse surfamisega kaasas käivatest sundasenditest kange ülaselg ja õlavöö on pärast justkui uuesti sündinud, nii kerge ja hea on olla.
Öömaja valin endale otse randa, aga ökonoomse – avara terrassiga privaatne majake siin kaunis kompleksis maksab umbes 40 eurot. Otse ookeani-äärne rivi, mis pakub merevaadet, on pea kolm korda kallim, 119 eurot öö. «Mul on ju jalad all, suudan vabalt mereni jalutada,» mõtlen soodsama valiku kasuks otsustades. Mis aga selgub kohapeal? Minu rannamaja asub teises rivis, teise korruse terrassilt paistab ookean kätte kui peo peal. Imeline, kas pole? Ja rannamajakene ise on kõvasti avaram kui minu esimene korter omaette elama kolides. Õhtul magama minnes kuulen ainult lainete loksumist, justkui oleksin üksi paradiisis. Suure hulga kauneid rannapilte võib leida Natai ja Khao Laki galeriist Andamani mere kaldalt:
/nginx/o/2024/06/15/16152859t1hf57b.jpg)
Mitte ainult merest
Mitte iga soojale maale puhkusele sõitja ei unista maandumisest mere ääres. Tais tasub tingimata tutvust teha ka džunglimajutusega. Üks niisugune eraldatud paik kannab nime Kalju ja Jõgi (Cliff & River Jungle Resort).
/nginx/o/2024/06/24/16177291t1hbc18.jpg)
Kohale jõudes saame otsekohe aru, kust on nimi pärit – kompleks asub mäenõlval, avar territoorium paikneb maaliliselt jõe käärus, taamal troonib vaadet kõrge paljas kalju. Džunglimajutusel on täiesti ainulaadne sarm – majakesed on võrdlemisi lihtsad, aga õdusad. Pillutatud laiali jõe äärde, mäe külgedele, kaarjalt ümber aasade. Siin on mitu väikest veesilma supluseks ja päevitamiseks. Restoran asub otse jõe kaldal. Toome sealt endale suure pudeli veini ja naudime rahulikult laskuvaid päikesekiiri. Džungel on täis eksootilisi linde, näen ka paari roomajat. Kohalik koer käitub ülevoolavalt sõbralikult nagu professionaalne tervitaja. Kuulen pererahvalt, et selle paiga peamised külalised on püsikliendid Saksamaalt ja Skandinaaviast – kes korra siia tulla oskab, tuleb tavaliselt veel. Eraldatus, vaikus ja rahu võtavad sind justkui sooja teki sisse. Vaata seda erilist paika lähemalt galeriist:
Väike Amazonas
Veidi rannikust eemal Takua Pa džunglis suundume kajakimatkale mööda jõge. Seda mangroovisalude juurikate all kulgevat metsikut matka nimetavad nad ise Väikeseks Amazonaseks. Metsiku looduse asukaid on võimalus kohata rikkalikult. Siin leidub ahve, madusid, mesitarusid ja kõikvõimalikke linde. Kui ma esialgu arvan, et elukaid tuleb kusagilt kaugelt puulatvadest piiluda, siis reaalsus on totaalselt erinev. Püüton tõesti on end ümber piraka oksa keeranud ja ei huvitu matkajatest karvavõrdki.
/nginx/o/2024/06/24/16177325t1hbbad.jpg)
Seevastu ahvid on äärmiselt uudishimulik seltskond. Nad tulevad ligi, et uusi asukaid uurida. Üks ahviema hüpleb lähemale, ahvibeebi küljes rippumas. Hetk hiljem on ema päris ninapidi juurde tulnud. Ilma pisikeseta – näeme, et väike tegelane istub üksi oksal ja lutsib lohutuseks varvast. Meie seltskonnalt midagi pihta ei panda, aga paate juhtivad Tai poisid jutustavad, et sädelevad asjad, päikeseprillid ja telefonid pidavat ahvikestele vahel ahvatlevad tunduma.
Täitsa teismoodi mangroovielamus
Mangroovisalusid leidub Tais hulgaliselt ja pea igas provintsis peatudes on mõni neist vaid paaritunnise teekonna kaugusel. Kuid Takua Pa Väike Amazonas on eriline mitmel põhjusel. Võrdlemisi eraldatud paigana on see säilitanud rikkaliku eluslooduse, mida on tõepoolest võimalik lähedalt näha. Lisaks kulgeb kanal, millel kajakiga sõita, oste mangroovipuu kaarte alt läbi, mis loob omalaadse katedraali meenutava emotsiooni.
Elanikest näed üsna kindlasti makaakahve, erinevaid madusid, sisalikke, jäälinde ja hiiglaslikke mesitarusid. Metsiku looduse asukate suhtes tasub olla väga austav ja ettevaatlik – nemad pole osa atraktsioonist, vaid siin on nende kodu. Kõva lärmi tekitada või neid muul moel häirida ei tasu, nad võivad käituda ettearvamatult!
Ühes kohas on mangroovioksad nii kutsuvalt veepiiri ligi, et suur ahvatlus on puude otsa turnida. «Kas keegi tahab ahvidele seltsiks minna?» See on meie paadijuhi hõige. Mina loomulikult tahan! Hetk hiljem olengi juba puu otsas. Koor on kare, ronimine kerge, tunnen end turvaliselt. Ronin päris kõrgele ja näen meie seltskonna teisi paate alt mööda libisemas, kaamerad ahvimaialt ülespoole suunatud. Kui nad okstel mind märkavad, hakkavad nad naerma. «No muidugi! Kui mitte keegi ei julge, siis Kristina ikka teeb. No on eestlased,» naerab mu Rootsi kolleeg. Püüan sõpru veenda, et puu otsas on väga tore, tulgu ka. Keegi ei proovi.
/nginx/o/2024/06/24/16177332t1h6e9b.jpg)
Taani kamraad saab ahvilt õlale patsutuse ja ehmub sellest nii hirmsasti, et kiljatab sel päeval iga patsutuse peale. «Ükskõik mida, aga palun mitte ahve ja madusid,» on tema moto edaspidi. Takua Pa kajakiretk ületas minu jaoks ootused – sai väga lähedalt metsikut loodust näha, ise igale poole ronida ning kõik see oli imekaunis. Mis sa hing veel tahad!
Vaata veel rohkem loomi ja loodust Sungae kanaliretke galeriist:
Ajakirjaniku sõidu kompenseeris Tourism Authority of Thailand.
/nginx/o/2024/06/15/16152854t1h2df9.jpg)
