Jaanipühad on vaieldamatult ühed olulisimad pühad Maarjamaa pinnal. Mõnes mõttes on tegemist ju omamoodi suviste jõuludega. Kuigi keegi meist kolmest erilised jaanitähistajad ei ole, ei tähenda, et me seda kunagi teinud ei ole ning päris käed rüpes me neil tähtsatel pühadel ka ei istu. Täna võtamegi ette jaanipühad ning räägime neist oma pilgu läbi.
Triinil ja Madisel mingeid jaanitraditsioone ei ole. Aja- ja tegevuskava selgub alati viimasel hetkel ning midagi suurejoonelist see ei hõlma. Omamoodi traditsioon on aga Kostapil, kes lööb jaanidel letti oma klassikalise jõulustrateegia ehk käib enne päris pühi naksti vanemate juures maal ära ning tuleb tagasi linna, et nautida inimtühjust.
Triini leige huvi juured jaanipühade vastu ulatuvad lapsepõlve. Kuna ta sugulastel on enam-vähem samal ajal terve ports sünnipäevasid, ei olnud jaanide tähistamine selles peredes aktuaalne. Eestlane peab ju ikkagi leidma aega tööl ka käia, mitte ainult pidutsema!
Otsustava põntsu andis aga kuskil kümne aasta tagune jaaniõhtu Kaberneemes. Seal mõistis Triin, et öö otsa lõkke ääres kükitada, moderntantsulikult sääski minema vehkida, tossus ja vihmas marineeruda ning hiljem teisi üles äratamata ringi hiilida ei ole päris temale.
Sääskedest rääkides, tutvus Madis ühe suurepärase tootega. Tegemist on sääsepeletusaparaadiga, mis ei pinise, vaid eritab tossu nagu aroomidifuuser. Ta kinnitab, et see toode, kuigi natukene kallis, tõesti toimib – sai ise just järele proovitud. Toote lingi jätame SIIA.
Madisel on tegelikult üks jaanitraditsioon siiski olemas. Kui vähegi võimalik, käib ta jaaniusse otsimas. Vanemate kodus kraavis nad helendavad igal aastal ning ka sel korral. Sõnajalaõite osas on aga nii Madis kui Triin väga skeptilised. «Ei ole näinud, minu teada ei ole see võimalik – eostaimega on tegemist,» ütles Madis. «Ma olen piisavalt teaduseusku, et see sõnajalaõis mind ei lollita,» lisas Triin.