Copy

17-aastasel Tallinna tüdrukul on juba lapsepõlvest peale olnud probleeme oma keha tajumisega. Mõned aastad tagasi diagnoositi tal anoreksia, millega ta oleks kõige keerulisemal hetkel peaaegu haiglasse sattunud. Neiu jagab oma kogemust toitumishäirest ja «päästerõngaks» osutunud ärevushäirest.

«Olin 8-aastane, kui mul tekkisid esimesed mõtted, et mu kehaga võib midagi valesti olla.» Tüdruk tõdeb, et kuulis juba noores eas pealt, kuidas ema oma keha kohta negatiivselt rääkis ja seetõttu Stockholmi dieeti tegi, kus inimene langetab lühikese aja jooksul mitmeid kilosid. Enesestmõistetavalt käis väike laps ema jälgedes ja tegi temaga erinevaid dieete kaasa. Samal ajal kehtis peres reegel, et kõik peavad alati taldriku tühjaks sööma, muidu said vanemad pahaseks. See tingis aga suurel hulgal ülesöömist ja üleüldist negatiivset suhet toiduga. «Nii kaua, kui ma mäletan, pole mul kunagi oma kehas mugav olnud. See on mind alati häirinud.»

2020. aasta karantiini ajal hakkas neiu kaalu langetamise eesmärgil palju rattaga sõitma. Peale seda juba üha enam toitumist jälgima, kuni see jõudis lõpuks toidukordade vahelejätmiseni. «Enne ma isegi ei jälginud väga, et korralikult kolm korda päevas sööksin, aga ühel hetkel hakkasin just nimelt jälgima, et ma kindlalt ei sööks kolm toidukorda päevas.» Alguses oli see lihtsalt soov kehaliselt parem välja näha, kuid see viis diagnoositud anoreksiani. «Ma ei teinud enam trenni, et head füüsilist vormi hoida, tahtsin vaid kõhn olla.» Ühel hetkel ei suutnud ta isegi enam trenni teha ega kehalise kasvatuse tunnis käia ning hakkas lihtsalt palju jalutama – kõndis minimaalselt 20 000 sammu päevas. Ka söödud kilokalorite jälgimine sai igapäevaseks. «Kui sõin üle 1000 kilokalori päevas, siis olin sellest väga häiritud. Tavaliselt ei söönud ma siis järgmisel päeval üldse.»

Kommentaarid
Copy