Nagu Eesti mehele kombeks – ja minugipoolest võib juba hüsteeriliselt kommentaariumis karjuma hakata, et ma ei ole «päris» eestlane ja et mingi Popov siin ei mölise – tuleb mul alustada vabandamisega. Ma vabandan juba ette ära, et julgen võtta sõna teemal, millega mul puudub otsene kogemuslik seos. Jah, ma ei ole isa...

Aga põhjus, miks ma selle «rolli» üle mõtisklemisele pisku kirjamusta raisata raatsin on selles, et ajal, mil ma olin omadega vaimselt kõige sügavamas augus, ei möödunud nädalatki, kui keegi poleks tulnud lagedale briljantse ideega, et «kuule, mees! Sa peaksid lapsi saama! Nagu nüüd ja kohe, mees! Hakka isaks, hakkab parem!»

Üks kuulus pankurgi sai meediasse väitega, et tal ei ole aega depressioonis olla, sest ta on isa ja lapsed nõuavad meeletul hulgal tähelepanu. Üks tervise eest vastutav ministergi, kes on ka isa, ütles raadios, et vaimse tervise spetsialistidega on meie riigis peenike pihus, aga lahendus on see, et tuleb mõelda positiivselt ja siis minevat elu kohe kordades kergemaks. Mina aga lugesin toona neid mõtteid ja pean tõdema, et ainus asi, mis oli kerge tulema, oli raev.

Kommentaarid
Copy