Öö metsas ja kohtumine karuga: oleksin võinud tema vurrukarvad üle lugeda

Triin Palmipuunaine.postimees.ee ajakirjanik

18. juuli 2024, 07:00

Metsade sügavuses peitub maailm, mida vähesed inimsilmad näinud on. Oma loomulikus elukeskkonnas karu nägemine on tõeline õnn ja unustamatu kogemus. Ja karu polnud ainus metsloom, keda kohtasin.  

Kujuta ette metsa vaikust, kui puude latvade vahelt sillerdab madal päike, oksad kiiguvad tuules, eemalt kostub sookurgede huikeid ja õhus on tunda värsket sammalt ning okkaid. Istud vaikselt varjeonnis ja ühel hetkel astub metsast välja suursugune karu. 

Sain oma perega võimaluse veeta öö karude varjeonnis, et kogeda lähemalt metsiku looduse ilu. Kuigi suurimaks sooviks oli näha karusid, tõi öö endaga kaasa palju rohkemat, pakkudes kohtumisi mitmete teiste metsloomadega.

Metsloomade vaatlemine nende tavapärases ja loomulikus keskkonnas on imeline kogemus. Lääne-Virumaal Vinni vallas pakub seda võimalust Natourest, kes on ehitanud sügavasse metsa kaks vaatlusonni. Loodushuvilistel on nendes mugav ja turvaline ning omalt poolt on tehtud kõik, et metsloomi mitte häirida ega hirmutada. Näiteks on onni käimla ventilatsioonikorsten mitme meetri kõrgusel, et inimeste lõhnad ulukite ninna ei tungiks. Loomulikult pole majakestes valgust ning olla tuleb seal võimalikult vaikselt. Õnneks saan kinnitada, et see pole keeruline ka veidi kärsitute teismeliste jaoks, soov loomi näha ja laane suursugune vaikus pani meid kõiki tundideks paigale istuma, kikivarvul kõndima ja vähesed vajalikud jutud sosinal maha pidama. 

Majakesed ise on väga hubased ja mugavad, giidiga koos kohale jõudes on soojaks soovituseks kohe võimalikud häälekad toimetused ära teha – paki lahti kaasavõetud toit, ava magamiskott ja sirista lahti kottide-kompsude lukud. Siis pole muud, kui hoida binokkel käepärast, istuda akna alla ja jääda ootama. Ühel pool maja on hõredam mets, teisel pool ojake ja rohune lagendik. 

Enne mõmmiku nägemist käisid varjeonni ümber kährikud, mägrad, metssead ja kiirel kõnnil jalutas eemalt läbi põder. Erinevad metslinnud olid samuti põnev jälgimine.

Ei pidanud kaua ootama, kui silmanurk liikumise tabas – omi asju ajas hallitriibulise kasuka ja rootsiku sabaga kährik. Enesekindlal sammul nuuskis ta ringi, otsis toitu ja peletas linnud minema. Kuigi võõrliik, kes looduses päris palju pahandust võib korda saata, on ta oma kohevate bakenbardide ja põskhabemega justkui maski taha peitunud näoga üliarmas. 

Kährik hiilib ringi nagu masuurikas, kelle peas hauduvad parajad pättused. Mäger tosserdab muretult ja mänguliselt, vahel ajab selja peal karvad turri, aga kaevamist naljalt ei katkesta. Põder astus kiirel sammul nagu doktor, kes patsiendi juurde tõttab. Metssiga tuli kõrvulukustava raginaga, nagu lükkaks enda ees ATVd. Ja siis karu – täiesti hääletu, mitte üks puuoks ei praksata – metsade kuningas liigub hiirvaikselt. Mõtlesin omaette, et nii suur loom ei peagi kartmatut teesklema, võib endale jänkusüdant ja ettevaatlikust lubada.

Mul vedas veelgi, sain esimest korda elus mäkra näha. Ei teagi, kuidas mul on õnnestunud seni neid mitte kohata, lähim kogemus on maakodu lähedalt nähtud jäljed. Sümpaatsed sportlike peatriipudega jässakad kärplased olid nii aplad kui uudishimulikud. Kaevasid kraavipervelt ja puu alt midagi maitsvat, vahepeal kõhvitsesid kõhu pealt kirpe ja uudistasid ümbrust. Öösel, kui magada ei mallanud ja pimedas õue vaatasin, nägin neid tänu öövaatlusbinoklile mitmekesi mängimas. 

Näksiks haarasin kaasa toore lillkapsa, mida mu pere alguses välja naeris, hiljem aga koos minuga ära sõi. Oi, kuidas oleks tahtnud sümpaatsele põdrale peost kapsast ulatada. 

Foto: Triin Palmipuu

Ühel hetkel jäi mets vaikseks, kuuse oksad värahtasid vaevumärgatavalt ja puude vahelt astus lagendikule karu. Suur ja majesteetlik loom liikus tasakesi läbi metsa, justkui teadlikuna oma rollist metsade kuningana. Jälgisin teda hinge kinni hoides imetlusega, püüdes iga hetke mälestuseks talletada. Hiljem märkasin pulsikellalt, et süda tagus sel ajal korralikus trennivahemikus, elevus oli lihtsalt nii nii suur. 

Me nägime karu, kes oli meist umbes kümne meetri kaugusel. Nägime parme tema kasukal, veidi naeratavat näoilmet ja vuntse – oleksin võinud need vurrukarvad üle lugeda. Ninasõõrmeid ja sabajuppi. Vaatasime, kuidas ta haigutas ja uuris auku, mille kährik veidi aega tagasi kaevas. Seda elamust kannan oma südames väga kaua kaasas. Võrratu.

Viimasel ajal saab meediast lugeda pidevalt selle kohta, kui palju probleeme metsloomad tekitavad. Sellest kirjutatakse vähe, et me võiks oma heade metsloomade populatsioonide üle hoopis rõõmu ja uhkust tunda ning neid rohkem väärtustada.

Bert RähniNaTourEst.ee

Karud on väga arglikud. Väiksemgi krõpsatus metsast ja nägime tema karvast tagumikku metsa varju põgenemas. Ka heinamaal nosides viskas ta ennast pikali ja ei soovinud eriti näidata, vahepeal vilksasid rohututtide vahelt vaid pehmed karvased kõrvad ja turvalisust hindav õhku nuhutav nina. Kui oli aeg minna, tõusis ta püsti ja tatsus edasi. 

Mesikäpp on vastakas tegelane – vaikne ja hääletu, siis aga kohmakas päntajalg, kui justkui Bulgaaria käärkükki sooritades maha istub ja ringi vaatab. Metsloom, kes ei ideaalses karumaailmas kunagi inimesega ei kohtuks, aga nii armas, et tahaks teda armastavalt kaisutada ja kõrvade vahelt kõhvitseda. 

Hääled räägivad vähemalt sama palju 

Öösel liuglesid akna taga nahkhiired ja kuna me ei raatsinud magamise ajaks kõlareid kinni keerata, uinusimegi looduse häälte saatel. Eemalt kostus huntide ulgumist, metssiga kündis ja matsutas nii valjult, et «segas» uinumist ja hommikul äratasid meid sookurgede valjud kruuksed. Need suursugused linnud jalutasid varjeonni taga ja ei saanudki aru, kas kõvem hääl tuli otse akna tagant või läbi mikrofoni. 

Kõlaritest hakkas kostuma valju raginat, pladinat, hääletörtsatusi ja ohkimist. Eelneva vaikse toimetamisega võrreldes olid need hääled segadust tekitavalt valjud ja ei saanud kohe aru kelle või millega on tegu. Meie küsivatele pilkudele saabus kohe vastus. Jooksuga! Metsast traavis lagendikule suur kult, kes süüa otsis. 

Hääled on metsas erksad, ka siis, kui on vaikne. Kõige lärmakam, keda kuulsime, oligi metssiga. Tema ragistamine, maas tuhnimine, matsutamine ja röhkimine summutas peaaegu kõik muu. Nägime siga mitu korda julgelt asjatamas, erinevalt karust tema pelglikkusega ei hiilanud. Oli vaid üks hääl, mis tema enesekindluse korraks kõikuma lõi – vahetus läheduses toimetava mägra peeretus. See puuks ehmatas nii meid kui siga ja üllatas mäkra ennastki. 

Varahommikuses vaikuses on metsas oma liikumised. Siis olid aktiivsed ennekõike linnud. Oma asju vaikselt kokku pakkides mõtlesin, et see on elamus, mida tahan veel kogeda ja kõigile loomahuvilistele soovitada. Järgmine kord oleks põnev loomi jälgida sügisel, kui mets on kuldsetes toonides, õhk karge ja mõmmikud veel ei maga. 

Soovitused karuvarjesse minekuks. 

Täpsemad juhised ja näpunäited annavad karuvarje giidid ja juhendajad. Omalt poolt aga soovitan kaasa võtta soojad mugavad sokid ja selga panna riided, millega on mugav nii jalutada, kui pikalt istuda. Soovi korral saab magamiskoti ka Natouresti poolt, aga enda oma on enda oma ja seda pole raske kaasa võtta. Padi on onnikeses olemas. Kindlasti soovitan laenutada binoklid – nendega on hämaras oluliselt parem näha ning võimalus põhimõtteliselt karu vurrukarvu üle lugeda on võimas. 

Vett ja elektrit majakestes pole, seega akupank kotti. Süüa võtke midagi lihtsat, meie läksime puuviljade ja võikude teed. Ära unusta piisavas koguses joogivett, termosega tee võiks ka jahedama ilmaga mõnus olla. Suitsetada pole vaatlusonnis ega selle läheduses loomulikult lubatud. 

Karuvarjesse saab minna kuni sügiseni, kuni mõmmikud ärkvel on. Alutaguse karuonnidest on väga hea võimalus näha ja pildistada nii karusid kui teisi metsloomi ning linde. Alutaguse on teada-tuntud karukants, umbes pooled Eesti 1000st mesikäppadest elavad sealsetes metsades ja soodes. Lisainfot karuvarjesse mineku ja teiste loodusmatkade kohta saab NaTourEsti kodulehelt, Facebookist ja Instagramist.