:format(webp)/nginx/o/2024/07/13/16220571t1h4b14.png)
Suvel on autoreisid Lätti, Norra, Soome ja Horvaatiasse eestlaste seas väga populaarsed, aga mulle tundub, et Leedu pole liiga sage sihtkoht. Käisin ise Leedut avastamas ja see maalilise loodusega külalislahke riik on väga valmis ja väärt reisisellidega sõprust sobitama.
Kui ühel neljapäeva õhtul, kohver näpus, Vilniuse lennujaamast välja astusin, vaatasin tõtt hiiglasliku auguga. Kogu lennujaama esine oli üles kaevatud nii kaugele, kui silm seletas. Õnneks on üles kaevatud Tallinn selliste asjadega närve karastanud ja «juba» poolteist tundi hiljem õnnestus taksoga lennujaama parklast välja pääseda. See oli ka kogu mu reisi ainus poolmõru pill, edasi läks üha mõnusamaks.
Sest juba Vilnius on äge. Seal on retrot ja luksust, magalaid ja seiklustelõhnalist vanalinna. Hoolimata argipäeva hilisõhtust käis linnas elav ja meeleolukas ööelu, inimesed naeratasid, vaatasid silma ja kulgesid kella ja kalendrit vaatamata. Aga kauaks ma sinna ei jäänud.
Minu põhiline sihtkoht oli aga hoopis eestlaste jaoks keeltmurdva nimega Anykščiai linnake ja selle ümbrus. Jumal teab, mitu korda ma meie autojuhil seda nime meelde tuletada ja aeglaselt hääldada palusin. Nimetangi nüüd sõpradele reisimuljeid rääkides seda armsat linna «see keerulise nimega koht». Üllatavalt mitmed teadsid kohe, millest ma räägin – kes oli käinud seal ujujana võistlemas, kes talvel suusatamas.
Linn asub Vilniusest umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusel ja see on ilus teekond. Mäed, orud, viljapõllud ja lilleniidud. Looklevad teed viisid meid esmalt jalutuskäigule puude latvadesse. The Treetop Walking Path on 21 meetri kõrgune vaaterada, mis on koguni 300 meetrit pikk ja laiuvad vaated on võimalikku jalavärinat väärt. Paanilise kõrgusekartjana tegin ka ise selle raja läbi, kuigi tunnistan, et armsa sõbra Kersti õlale toetudes. Aga hakkama ma sain! Usun, et sügisel, kui lehed ja puud on kuldsed-punased-kirevad ja lehemassi veidi vähem, on elamus veel võimsam ja kaunim.
Lastega peredele on seal lähedal mitu tagurpidi maja, Kalita mäel saavad nii suured kui väiksed alla lasta relssidel liikuvatel paadikestel. Esmapilgul tundub tegu olevat meelelahutusega, mis täiskasvanutes tekitab halvavat hirmu ja lastes tohutut elevust, aga kinnitan, et jubedat pole sõidus midagi. Väidetavalt on võimalik saavutada seal kiirus lausa 40 kilomeetrit tunnis, aga kuna pidurid on olemas, valib sobiva tempo igaüks ise.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/13/16220289t1h8df1.jpg)
Küla teises otsas on meie vabaõhumuuseumi sarnane ajalooline mäluasutus, mis kannab Hobumuuseumi nime. Tõde tunnistades ühtegi hobust seal ei olnud, küll aga põnevaid väljapanekuid käsitööst, keraamikast, hobustest ja nende ajaloost, sepikoda ja muud põnevat. Saab piiluda nii ehtsasse punkrisse kui taimedega lõnga värvimist õppida. Ilusa ilmaga väga mõnus ajaviide.
Burbiškise mõis võlub aga kõiki ajaloo- ja luksusesõpru. Juba eemalt tervitab külalisi papagoi, maja ümber on kaunis park ja lühikese jalutuskäigu kaugusel vuliseb jõgi. Mõisa ruumid (välja arvatud külaliste magamistoad) on kõikidele avatud ja taastatud võimalikult autentselt. Sisse saab astuda sigarituppa, keerutada peosaalis, kiigata tühjusesse avanevate salapäraste uste taha ja kõndida ettevaatlikult mööda krigisevaid põrandaid. Numbritoad on väga avarad ja uhked.
Üks minu reisikaaslane poetas mõisa poole astudes mõtlikult, et ei imesta, kui seal kummitaks. Paar tundi hiljem tuli ta kiirel sammul õhtusöögilauda, hingas paar korda sügavalt sisse ja laususki: «Kummitus jooksis mu peaaegu pikali.» Tekkis küsiv vaikus ja ta seletas: «Hakkasin toast välja tulema, kui kuulsin koridoris kõhedaid kriuksatusi ja vaikset naeru. Astusin ettevaatlikult uksest välja, kui kuulsin lähenevaid samme ja röögatust. Üks marakratt hüppas mulle põhimõtteliselt sülle, sest tahtis oma sõbrale kummitust mängida, aga ei teadnud, et keegi võõras tema teele satub. Ma ei teagi, kumb meist rohkem ehmus, kas mina või vaene ehmunud «kummitus».
Veidi nõrgema elamuse jättis mõisa restoran, mis polnud kaugeltki viletsa köögiga, kuid teiste külastatud kohtade kõrval veidi tavaline. Ei midagi, millest koju kirjutada.
Sõna otseses mõttes metsas asuv Vilnius Spa Anykščiai oli mulle kui suurele spaasõbrale kirsikuhjaks tordil. Äsja renoveeritud, puhas, avar, hea restoran. Välibasseinis lesides saab ravimtaimedest teed juua, peenrast tohib marju süüa ja kokk silkab vahel aeda, et roogade jaoks tarvilisi ürte noppida. Tean, et lühikese jalutuskäigu kaugusel oli ka kena jõerand, aga sinna ma ei jõudnud, jäin aurusauna lennureisist kangeid jalgu hautama ja basseinist metsas liduvaid oravaid vaatama. Talvel, kui pakane paugub, lähen sinna raudselt tagasi, et lumehangede keskel soojas vees lebada.
Süüa saab Leedus hästi ja palju. Esimesel reisipäeval oli veidi ehmatav, et enne eelroogasid toodi vaagnate kaupa suupisteid ja snäkke, millest palaval päeval oleks kõhutäieks täiesti piisanud. Ja see oli nii igas toidukohas-restoranis. Ma pole kuskil mujal näinud nii võimsaid peakoka tervitusampse kui Leedus. Seega tasub arvestada, et söömiseks tuleb võtta aega ja käike esmalt pigem vähem valida, et toitu raisku ei läheks.
/nginx/o/2024/07/13/16220286t1h6d29.jpg)
Suviseks lemmikuks sai muidugi kuulus Leedu roosa külmsupp, mida serveeritakse kuumade kartulitega. Värskendav, kõhtutäitev ja maitsev, sõin seda mitu korda ja tõin ära unustatud ideena enda kodusesse menüüsse ka tagasi. Kuulsad täidisega kartulipallid tsepeliinid said veidi jahedama vastuvõtu. Esiteks on tegu äärmiselt rammusa roaga, pärast mille söömist ilmselt paar tundi lõunauinakut tahaks teha. Leedulased, kellega rääkisin, polnud saladuskatte all ka ise nendest eriti vaimustuses, aga kui miski on nii traditsiooniline, on see väärt edasi kanduma. Kleepjas magedapoolne tainas, tihke käntsakas sisu – kahest suutäiest piisas, et rahvusroa isu rahuldada.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/13/16220252t1hfdb7.jpg)
Mind võlusid väga Leedu kondiitripoed. Mitmes pisikeses poes on oma magusaletid, kust ei leia peeneid brüleeküpsetisi ega pavlovaid, vaid need on täis nostalgilisi pähklitorte, puuviljatarretisega kaetud plaadikooke, retroküpsiseid, võiroose ja konjakitorusid. Tõin elukaaslasele liivarõngaid ja pähkliküpsiseid, mis ta säravate silmadega nahka pistis ja hirmus headeks hindas.
Teenindajad on enamasti väga avatud suhtlema ja aitama, neile kohe meeldib inimesi õnnelikuks teha. Omaette turismiatraktsiooniks pean aga pahuraid tädisid, kes on suhtumise ja teeninduskvaliteediga mõne aastakümne taha toppama jäänud ja näiteks harjavars käes basseini äärde lapsi lähevad laiali ajama. Või siis haugatavad kassas midagi arusaamatus keeles, kuid samas nii-nii selgelt halvustavat, et see ajab naerma. Kõik see ununes kohe järgmisel hetkel, kui hotelli administraator mind laia naeratusega vastu võttis ja eesti keeles «Tere!» ütles. «Sest sa näed välja nagu ehtne eestlane,» ütles ta minu hämmingut nähes, kui uurisin, mis minu päritolu nii kiiresti reetis.
Julgen öelda, et hinnatase on turistile veidi soodsam kui Eestis. Hotellid on madalama hinnaga, restoranide ja pubide road ei maksa rohkem kui kodumaal ja mis eriti toredana silma jäi – meelelahutus on seal väga taskukohane. Kas siis mäest alla laskumine, tagurpidi maja või muuseumipiletid, kõik jäävad mõne euro piiresse. Sümpaatsed on ka vaatamisväärsuste juures olevate kohvikute hinnad, polnud ammu näinud kohvikus pooleteiseeurost cappucino't või 90-sendilist pudelivett.
Avastage Leedut
Mina läksin Leetu lennukiga, aga soovitan soojalt ette võtta mõnus autoreis või siis Vilniusest auto rentida. Teede ääres on palju kohti, kuhu kohe kisub jalutama ja sisse astuma, samal põhjusel soovitan ka rohkelt aega varuda ja reisiplaane mitte liiga tihedaks suruda.
Natuke ebamugav või harjumatu on nende ükskeelsus – kõik sildid, juhendid, menüüd ja selgitavad viidad kipuvad olema ainult leedu keeles. Samas on nad pigem abivalmid ja püüavad kasvõi kehakeelt ja põllepaelu appi võttes selgitada, mis miski on, nii et hätta seal kindlasti ei jää.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/10/16409039t1h19e9.jpg)