/nginx/o/2024/07/12/16218080t1hf069.jpg)
/nginx/o/2024/03/29/15972273t1h909c.jpg)
Mitte asjata pole suvelilleamplid Eestis populaarsed ja armastatud – see on üks lihtsaim viis oma koju lilleilu tuua ning õige hoolitsuse korral katkematult sügiseni õisi nautida. Lilleampel on võrreldes muude aiainvesteeringutega kiire ja soodne lahendus ning sobib kaunistama nii eramaju, suvekodusid kui kortermajade rõdusid.
Suvelilleamplite eest hoolitsemine ei eelda eelnevat aianduskogemust, sellega saab teatud lihtsaid reegleid järgidas hakkama igaüks. Tean peresid, kus lilleilu eest hoolitseb just pere meespool. Amplite puhul seisnevadki hooldusvõtted põhiliselt õigesti valitud taimedes, kastmises-väetamises ja vajadusel kärpimises.
Põhimõte «õige taim õigele kasvukohale» kehtib ka amplite puhul. Ei ole mõtet riputada lopsakat luuderohuamplit lõunapoolsesse majakülge või püüda pelargoone kasvatada maja põhjaküljel, nad lihtsalt ei edene seal. Esimene kriteerium on koduste tingimuste tundmine ja selle põhjal saab valida ka vastava taime.
Üldiselt armastavad kõik suvelilled päikest, ent kõigile ei sobi näiteks tuuline koht. Kui teie kodu on tuulises paigas, siis tuleks valida tugevamate vartega taimed, nagu pelargoonid või tiiviklilled. Ripp-petuuniaid võib tuul korralikult räsida, eriti suve teisel poolel, mil amplitaimed on suureks ja lopsakaks kasvanud.
Väeta ja lõika
Täiesti hooldusvabad – nagu kunstlilled – elavad taimed loomulikult ei ole. Kuna amplipott on üsna väike ja enim levinud 30-sentimeetrise läbimõõduga potti pannakse kolm taime, saabub juba paari kuu möödudes olukord, kus potis olevatest väetisegraanulitest enam taimede toitainevajaduse katmiseks ei piisa ning lilleilu hoidmiseks tuleks hakata neile andma lisaväetist.
Seda on kõige lihtsam teha vedelväetiste näol, ent väga mugavad on ka pulbrilised suvelilleväetised, mis kastmisvees lahustatakse. Väga suurte lilleamplite puhul, kus potis praktiliselt enam midagi peale juurte ei kasvagi, soovitatakse väetist lisada igal kastmiskorral, enamasti piisab korrast nädalas. See on omamoodi timmimise asi – taimed näitavad üsna kiiresti ära, kas neile piisab või tuleks väetamiskordi lisada.
/nginx/o/2024/07/12/16218082t1hb69e.jpg)
Kõige levinumad on üheliigilised (vahel ka erivärvilised) amplid, ent üha enam ostetakse või istutatakse ise ka eri liikidest kombinatsioone, kus osa taimi on rippuvad, teised aga püstisema kasvukujuga. Viimasel juhul ei pruugi kõik taimed ühtmoodi käituda ning nagu looduseski, on mõni jõulisema kasvukujuga kui teine. Sel juhul tuleb laiutajat kääridega tagasi hoida.
Suve teisel poolel võib ette võtta ka suurema lõikamise, sest enamasti jõuab juulikuus kätte see aeg, mil ümmargune lillepall vajub oma raskuse all pikerguseks ja sorgu. Siis võib rippuva kasvukujuga taimed, nagu petuuniad või pelargoonid, julgelt poole võrra tagasi lõigata. See ergutab neid harunema ja kasvatama uusi õiepungi ning paari nädalaga on õige kastmis-ja väetamisrežiimi puhul lopsakus taastunud. Uute õiepungade teket soodustab ka närtsinud õite eemaldamine näiteks pelargoonide puhul. Suurte, meetrise läbimõõduga hübriidpetuuniaamplite puhul ei ole närbunud õite eemaldamine muidugi mõeldav, kuid nende õieküllus varjutab kuivanud õied.
Põhjuseta närtsimine
Heast hooldusest sõltumata võib aga ette tulla tagasilööke, näiteks kipuvad taimed nähtava põhjuseta närtsima. Teame, et närtsimine tekib taimedel veepuudusest, mille tulemusena rõhk taimerakkudes langeb ja taimed vajuvad longu. Närtsida võivad aga ka need taimed, mida on väga korralikult ja regulaarselt kastetud. Liigne hoolsus pole hea – ülekastmine võib tekitada olukorra, kus taimejuured on kogu aeg märjas mullas.
Juured peavad lisaks veele ja toitainetele saama ka õhku ning kui tegemist pole just vesirooside või muude veetaimedega, ei taha nad pidevas liigniiskuses kasvada ning lähevad mädanema. Kasta tuleb mitte kannuga, vaid peaga – kui muld on eelmisest kastmiskorrast veel niiske, siis sinna igaks juhuks juurde uhada pole vaja. Täiesti krõbedaks kuivanud ja seinte küljest lahtilöönud mullapall pole samuti hea.
/nginx/o/2024/07/12/16218081t1hef5c.jpg)
Kastmise sagedus sõltub paljudest teguritest. Lõuna pool asetsev ampel kuivab kiiremini läbi kui põhjasuunas olev, samuti aurustub vesi kiiremini kookoskiust amplist. Poorsed terrakotapotid ei hoia vett nii kaua kui plastpotid, tumedates anumates kuumeneb muld ja vesi aurustub kiiremini. Tasub sõrm taimede vahele mulda torgata ja olukorda hinnata.
Kui olete amplitaimede närbumise põhjused kindlaks teinud, saab asuda ka tegutsema. Läbikuivanud ampli võib asetada veega täidetud ämbrisse ja jätta selle sinna kuni 15–20 minutiks, kuni õhumulle enam veepinnale ei kerki ning ampel muutub raskeks. Seejärel saab ampli jälle tavapärasele kohale asetada. Turgutamiseks sobib puhas vesi, mingeid väetisaineid ega taimseid leotisi sinna lisada pole vaja. Kindlasti tasub jälgida ka temperatuuri, sest kui muld potis on lõunakuumuses väga soojaks muutunud, ei peaks taime tormama «jahutama» külma veevärgi- või kaevuveega. Nii saab taim šoki ja toibumine võtab kauem aega. Pigem hoida õues aianurgas veetünni või -ämbrit, milles on õhusoe ja vähemalt ööpäeva seisnud vesi, mis taimedele sobib.
/nginx/o/2024/07/12/16218083t1hadb3.jpg)
Kui ampel on üle kastetud, võib proovida taimi paar päeva mitte kasta, kuni muld on tahenenud, või ümber istutada sõredamasse mulda, sest vahel võib probleemiks olla ka liigselt kokku vajunud või vale happesusega lillemuld. See pole küll võluvits ja vahel ei piisa sellestki, ent enamasti peaks see võte aitama.
Kõige keerulisem on taimedega, mille juured on olnud pikka aega liigniisked ja mis on tumedas potis seisnud kuuma lõunapäikese käes. Sellistest paraku enam asja ei saa, sest õrnad juured on kuumas ja märjas keskkonnas lihtsalt ära «keenud» ega funktsioneeri enam. Sellise olukorra ennetamiseks on mõistlik enne väga kuuma tõsta amplid päevaks varjulisse kohta, et muld üle ei kuumeneks. Amplite varjule viimine või mahatõstmine on hädavajalik ka enne äikesetorme, et tuul neid ei lõhuks.
Kastmine reisi ajal
- Paaripäevase reisi ajaks tasub amplid tõsta varjulisse kohta, kuhu päike peale ei paista, kuid vihmavesi vajadusel peale sajab. Veidi kauem eemal viibides võib taimede alla asetada veega kaetud anuma või «istutada» nad veega täidetud plastämbri otsa nii, et ampel ise otseselt vett ei puutu, vaid veevarustuse tagab amplisse torgatud puuvillane jämedam pael või nöörijupp. Võib torgata taimede vahele pudeli, millele otsa keeratud korgist vesi tilkhaaval mulda imbub.
- Saadaval on ka vildist kastmismatid, mis asetatakse taimepottide alla, kastetakse korralikult märjaks ning mis märjana hoiavad taimed kastetuna.
- Kui tilkkastmissüsteemi pole käepärast ning reis kestab nädalajagu või pisut enam, võib amplid poolenisti kaevata eelnevalt korralikult märjaks kastetud maasse või märja turba sisse, kust niiskus ampli põhjas olevate aukude kaudu taimedeni jõuab.
