:format(webp)/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)
Ihad ja kirg. Soovid ja sulnis meel. Lootus ja loominguline väljendumine. See kõik on osa meie elust. Ilma nendeta oleks maailm tumedam, kalgim ja tagurlikum koht. Tahta ja mitte saada on sama palju elu osa, kui ihaldada midagi niivõrd, et see ka tegelikult teoks saab. Mis aga ei tohiks olla inimese elu osa, on hirm selle ees, et keegi soovib sind nii väga, et on sellest teinud oma elu kinnisidee.
On kena hommikupoolik ja ma saan endale lubada voodis vedelemist. Suure osa oma täiskasvanuelust olen siiani vältinud enda eest hoolitsemist, sest see võib ju normaalse mehe mingiks lödiks eideks muuta. Mis kuradi uni, puhkus ja enesele pai tegemine – kao tööle, loom, ja ära mölise, sest elu ongi ju valu!
Ma lähen moodsa aja vooluga kaasa ja libistan laisalt pöidlaotsaga üle pihusooja nutifoni ekraani – silme eest jookseb läbi infovoog, mis sisaldab kõike eluks vajalikku rannakeha saavutamise sooduskoodidest kuni beebimonitori pealtkuulamisseadmena kasutamise juhenditeni välja. Enam ei ole see nii, nagu lõõritas Singer Vinger, kui teadis meile rääkida lehekesest, mis muudkui lendab sinna ja tänna.