:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
See oli kogu suve kõige armsam hetk! Aianurgast heki alt vudis murule siil, kolm väikest poega sabas. Mäletan seda meeleliigutusega veel aastaid hiljemgi.
Eestis müttab neid nutikaid loomakesi ringi palju, nii mõnelgi on õnne aias või maakodus siiliga kohtuda. Kuid järgmisel hetkel võid sa täiesti pahaaimamatult teha midagi, mis loomakesele saatuslikuks saab.
Kui siil on kolinud sinu aeda, siis esiteks muidugi rõõmusta – lisaks toredale seltsilisele oled õnnega koos – siil saab enda toitmisega ka ise suurepäraselt hakkama ja sööb aia kahjuritest puhtaks, pistes kinni ka nälkjad. Jah, isegi võõrliigid, aedade hirm, ei heiduta vaprat siili. «Siil on väga kange loom, kes ei karda kedagi,» rääkis zooloog Aleksei Turovski videoloos ERRile. «Siil sööb ära putukad, nälkjad ja ussid. Ta ei karda ka mitte ühtegi mürki. Ta ei karda rästikumürki, puugimürki ega midagi muud.» Sel moel kaitstuna on siilil sõltumata sellest, et ta on väike metsaelukas, üsna head väljavaated kõrge eani elada. Kui me inimestena teda oma rumaluses ohtu ei pane hävitajatega, keda ta looduses ei tunne.
