Copy

«Tal olid võrratud pikad juuksed ja kerge habe, kuid enne ajateenistust pidi ta neist loobuma. Olime selleks hetkeks paar olnud pisut üle aasta, kuid karvkatte kadumine kaotas suurema osa armastusest, või sellest, mida ma arvasin tol ajal armastuseks pidavat,» meenutab Tiina, kes saatis poisi pidulikult üheksaks kuuks teenima ning nuttis alguses sellepärast silmad peast välja. Kenade juuste kadumise tõttu aga hakkasid igatsus ja ühes sellega tunded järk-järgult raugema. Kuid kas see on alati nii või on siiski lootust, et suhe muutub ajateenistuse jooksul hoopis tugevamaks?

See saatuslik juulikuu on taas kätte jõudnud, mil paljud noormehed oma sammud Tapale, Jõhvi, Tallinnasse või Võrru on seadnud. Ajateenistus on etapp, mis tuleb peaaegu igal mehel elu jooksul läbida, kuid mida arvavad sellest nende naised ja tüdruksõbrad ning kuidas see neid emotsionaalselt mõjutab? Kogemusi jagavad nii praeguste ajateenijate kaaslased kui ammuste aegade meenutajad.

Kati (18), kelle noormees just paar päeva tagasi üheteistkümneks kuuks Tapale läks, on tema üle väga uhke, sest paljud nihverdavad end sellest kohustusest tänapäeval välja. «Oma riiki teenida on õilis asi ja mul on hea meel, et ta selle kohe peale gümnaasiumit ära teeb, sest hiljem muutuks see ilmselt väga tülikaks, kui oled juba välismaal ülikoolis või kes teab kus, ja see kohustus ikka kuklas kummitab.»

Kommentaarid (2)
Copy