Copy

ATH — see moehaigus, teate ju küll! Mind tabas kõnealune diagnoos möödunud sügisel ja teate mis? Minu ootused järgnevale olid totaalselt reaalsusest erinevad. Kas diagnoos tegi kohe kõik korda? Ei. Kas pesumasin teeb ühe hunnikuga endiselt kolm pesutsüklit? Jah. Kas ma suudan iga päev oma plaanid ellu viia? Ei. Kas riide- ja paberihunnikud on kodus endiselt aupositsioonil? Jah! Kuid ometi on elu teatud mõttes oluliselt, kohe väga oluliselt lihtsam!

Istun üksinda diivaninurgas. Jõud on otsas. Mitte miski ei kõneta. Kohutavalt palju on teha. Halb on. Peaaegu paanika. Käed-jalad põhimõtteliselt tilguvad higist. Pea sumiseb. Isegi hingamine nõuab vaeva. Tütreke tahab mängida — tahan ka, aga lihtsalt ei ole võimeline end liigutama. Meenutan justkui vaevu hingavat kivikuju. Pojal on mure ja ta tuleb seda kurtma. Ma soovin kuulata ja aidata, aga kõik tema sõnad voolavad minust vägisi mööda. Mees tahab lähedust — ma ei saa! Ma olen lukus siin paganama diivanil. Tahaks nutta, aga pisaraid ka ei tule. Miks keegi ei mõista? Miks keegi üldse minust aru ei saa? Ma ju tahan ka seda kõike, aga...

Painavale küsimusele vastuse saamiseks oli aeg sammud arstikabineti poole seada. Tulemus? Jälle viieline! Maksimaalne skoor! Mul ongi ATH!

Kommentaarid
Copy