/nginx/o/2024/07/19/16232992t1h9a0b.jpg)
Reisidele lähen alati võimalikult tühja kohvriga, et midagi põnevat koju tuua. Olen sõprade silmis kurikuulus oma ebatraditsiooniliste suveniiridega, mida ma vähem ja rohkem eksootilistest kohtadest kaasa toon. Kui küsin elukaaslaselt, kas ta soovib, et talle midagi spetsiaalset toon, vastab ta alati: «Palun too mulle kaptenimüts või piloodipintsak.» Neid pole mul seni tuua õnnestunud, peab seni muu kraamiga leppima.
Mu rahakott ja kohver rõõmustaksid, kui koguksin võtmehoidjaid või magneteid. Selle asemel šoppan kirega vanakraamipoodides ja ägan põrandavaasi õlakotis kandes või veedan enne kojusõitu aega malmpotti ja uhmrit seljakotti surudes. Võtan reisidelt toodud asju kui mälestuste kogumist ja luban endale vahel midagi üle mõistuse hinnalist – luksuslikud kingitused iseendale.
Kui reisikaaslaseks on mu armas ema, lähevad sõbrad alati naerusuiselt elevile ja teevad panuseid ning pakkumisi, mida me sel korral koju lohistame. Nad saadavad inspireerivaid fotosid nikerdatud esmaabikappidest, marmorskulptuuridest, lühtritest ja antiiksetest kummutitest. Kui postitan mõne reisipildi, soovitavad semud taustal olevad objektid, näiteks pargipingid või loomakujud kaasa pakkida.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/10/16409039t1h19e9.jpg)