Copy

Suve spordi suursündmus ühes väikeses Euroopa pealinnas on alanud. Ei möödunud päevagi, kui spordi ning sellega kaasnevate saavutuste üle arutlemine andis maad etteheidetele ja sapist nõretavale kriitikale. Avatseremoonia julged ja kohati üle võlli katsed jäädvustada Pariis olümpiaentusiastide mälusoppidesse õnnestus aga igati – sest väidetavalt ei ole ju olemas halba reklaami!

Mina ei ole kunagi spordilembeline inimloom olnud. Ma nüüd ei teagi, kas see on seotud sellega, et olin lapsest saati ümarama kehaehitusega ja sellepärast ei õnnestunud mul paljud sportlikud tegevused kuigi hästi või hoopis sellega, et mind juhendama ja aitama määratud inimesed leidsid, et alandav ja minapilti lõhkuv suhtumine on tee progressi altari poole. Igatahes mind leiab spordiülekandeid vaatamas või kuskil väljaku kõrval «juubeldamas» üliharva.

Ma olen alati teadnud, et ma ei sobitu eksisteerivasse maailmapilti kuigi hästi. Olgu see siis tormistel üheksakümnendatel või modernsetel nullindatel. Ma ei saa seda küll suureks võiduks pidada, aga oma veel lõpule mitte jõudnud elus olen ma triivimas sihtpunkti, kus valu ja kibeda maitse kiuste tuleb alla neelata see teadmine, et mõranenud maailmapildi kandjana ei ole ma kahjuks sobiv kaaslane paljudele teistele selle maailma asukatele. Katkised asjad visatakse enamasti minema. Või siis pannakse taaskasutuskasti põhja oma lõppu ootama.

Kommentaarid
Copy