Iga kord, kui ma tahan pealinnast perega eemale, siis esimesena meenub Saaremaa — see osake Eestimaast, kuhu minnes kaovad justkui kõik mured — just seal saad tunda end nagu välismaal. 

Sama teekonna võtan kallimaga ette vähemalt kord aastas — ikka selleks, et kadakahõngulises rahus ja vaikuses jalad maksimaalselt seinale sirutada ning end absoluutselt kõigest muust täielikult välja lülitada. 

See kord oli aga teistsugune, sest võtsime ühes nii äsja kuueseks saanud plikatirtsu kui vanaema, kes polnud oma jalga veel kordagi Saaremaale tõstnud.