Mari-Leen Kaselaan: minus on natuke liiga vähe edevust artisti jaoks

Ele Kaldareporter-toimetaja

11. august 2024, 19:00

2006. aastal hitiga «Rahutu Tuhkatriinu» komeedina Eesti muusikataevasse lennanud Mari-Leen Kaselaan rokkis pea igal õhtul lavalaudadel. Niimoodi küttis nooruke laulja viis aastat järjepanu ja seejärel kadus. Kuid kas ta ikka oli nii kadunud, kui inimesed uskusid? Ja kuidas ta praegu aastatetagusele trallile tagasi vaatab?

Kuidas sai sinu huvi laulmise ja muusika vastu alguse?

Muusika on meie peres olnud kogu aeg tähtsal kohal. Nii ema kui ka vanaema laulsid. «Kevade» filmis oli õpetaja Laur, keda mängis mu sugulane Leo Merzin; ta mängis filmis viiulit ja mulle see väga meeldis ning hakkasin selle järgi ise viiulimängu õppima, kui ma olin kaheksa-aastane. Pärast tuli laulmine kuidagi iseenesest juurde ja rohkem esiplaanile. Kunagi üks muusikaõpetaja ütles mulle, et mul on hea hääl. Jäin selle üle mõtlema hiljem ja hakkasin rohkem laulmas käima. Ise ei saanud esimese hooga aru.

Alustasin Elva laulustuudios, hiljem käisin Ursel Oja juures Ülenurmes ja praegu käin Anu Aimla juures end täiendamas.

Viiulit ma enam eriti ei mängi, kuigi mul on pill. Kaheksa aastat mängisin, lõpetasin kooli ära ja siis läksin juba laulmise peale rohkem.

Meenuta mõnd lõbusat seika oma esinemistest.

Ükskord läksime bändiga Haapsalusse esinema. Kui hakkasime klubisse sisse minema, küsis üks tüüp ukse peal bändikaaslaselt, et mida sina seal bändis teed. «Bassimees olen!» «Mis see tähendab, näitad passi või?»

Mari-Leenu bänd: Mari-Leen, Sven Lõhmus, Ken Koemets, Janno Reim, Erki Reim. Foto: Indrek Galetin

Hiljuti oli meil samal päeval kaks esinemist: esimene Põlvas ja teine Rakveres, nii et meil oli aja peale minek. Kuid mind ei tahetud alale sisse lasta. Poole tunni pärast pidi juba laiv olema, aga meil olid pillid ja tehnika auto taga treileris. Pidime tükk aega turvamehi veenma, et nad meid sisse laseksid. Lõpuks saimegi nii, et turvamehed kõndisid meie ees läbi rahvamassi ja lavale jõudsime napilt.

Kuna mul on turvameestega pidevalt jamasid, siis ükskord Pühajärvel kui autoga alale sisenesime, siis selleks, et samasugust olukorda vältida, kutsusin kõrvalistmele Synne Valtri, kes samal üritusel esines. Kohe oli kõik klaar, Synne mõjus neile isegi paremini kui dokument.

Ükskord näiteks unustasin «Rahutut Tuhkatriinut» lauldes ära, mis kohas ma selles laulus olen. No ei saa enam keset laulu aru, mida tegema pean või mitmes minut parasjagu on – et millises salmis oleme. Võtsin kõrvamonika välja ja bändikaaslane sisistas: «Teine salm!» Ma lihtsalt rokkisin nii entusiastlikult, et kaotasin järje ära. See on minu lavalolekutest kõige blondim hetk.

Kas sul on olnud mõni lemmikesinemine?

Neid on nii palju olnud. Klubiesinemistest olid alati väga lahedad need, mis olid Club Angelis. Seal mul oli alati täismaja ja hästi toetav keskkond. Kuid igal esinemisel on omad plussid, miinused ja asjad, mis jäävad meelde. Kui sa aga esined sadu kordi, siis see muutub ühtseks massiks. Aga hiljuti soendasin oma sõbra Juku-Kalle juubelil JMKE-d ja Juku-Kalle esines mu taustatantsijana! Ütles, et on tantsutüdruk. Oli väga meeleolukas! Muud parimad asjad juhtuvad aga alati kas esinema minnes, sealt tulles või «lava taga», kus toimub teiste muusikutega vennastumine.

Mari-Leen esinemas Indrek Galetini heategevusliku isikunäituse «Amour — Vahet pole» avamisel Stereos 2008. aastal. Foto: Indrek Galetin

Milline laul ja kumb album on sulle erilisem?

Need on justkui mu lapsed, ma ei saa öelda, et kumb neist on mu lemmik. Mõlemal on omad lood, mis rohkem esile tulevad. «Rahutu Tuhkatriinu» oli stardipauk, mu soolokarjääri algus, mis on ühtpidi eriline. «1987» on aga muusikaliselt huvitavam. Kogu plaadi kontseptsioon oli 1980ndatest inspireeritud. Produktsiooni ja helikõla mõttes oli see ägedam kui esimene, aga samas «Rahutu Tuhkatriinu» peal oli võib-olla paremaid lugusid rohkem. Eks see on muidugi maitseasi ka.

Tuhkatriinu-plaadist saab 18 aastat ja vahel mulle satub sealt mõni lugu YouTube’is ette, mille ma olen täiesti ära unustanud. Kui aga laul käima läheb, tulevad mulle kohe kõik sõnad meelde, ehkki pole 15 aastat seda laulnud ega ka juhuslikult kuulnud.

Mari-Leen «Rahutu Tuhkatriinu» plaadiesitlusel 2006. aastal. Sellest saab juba 18 aastat, kuid sõnad on endiselt peas nii tal kui ka fännidel. Foto: Marina Pushkar

Kas sa tahad neid vanu laule laulda või eelistaksid esitada uuemat loomingut?

Paus oli selle koha pealt hea, et tol ajal mul tekkis juba okserefleks – esined palju ja kogu aeg need samad lood. Nüüd ma suhtun sellesse aga hoopis teistmoodi, mul pole probleemi neid laulda, eriti kui ma näen neid kaasa laulvaid rõõmsaid nägusid. Pigem tore, kui saad kellelgi meele rõõmsaks teha.

Sa olid alustades väga noor. Kas sa tundsid, et muusikatööstus pani sulle surve peale või sul oli sõnaõigust?

Sellel ajal ei olnud Eestis väga muusikatööstust. Suuri plaadifirmasid Eesti turul siis ei olnud nagu praegu. Mul oli väga hea tiim ja midagi mulle peale ei pressitud, nii et ahistatuna ma end ei tundnud. Meil klappis Sven Lõhmusega väga hästi ja ta küsis minu arvamust palju. Ma arvan, et kui ei ole hea tiim, siis ka ei jõua nii kaugele. Peab olema klapp ja koostöö.

Mul ei ole ka probleeme olnud enda eest seismisega, vaid ütlen otse näkku ausalt ära, mida ma arvan ja olen diskussiooniks avatud.

Mis sind uuesti inspireeris muusika juurde naasma?

Puhkasin 12 aastat ja olengi puhanud nüüd. Nende aastate jooksul ma laulsin tausta mõnes projektis ja käisin palju kontsertidel, nii et olen Eesti muusikal kogu aeg kätt pulsil hoidnud. Mõned tuttavad raadioinimesed peavad mind isegi väikestviisi Eesti muusika eksperdiks. Neid Eesti bände, kelle laividel ma ei ole käinud, on väga vähe. Nii et ehkki ma pildis polnud, olin ma pidevalt teemas sees. Ja laulusõnu olen ma kogu aeg kirjutanud. Kuid sõnu viisistada on alati keerulisem kui kirjutada luuletusi.

Ehkki Mari-Leen on olnud terve elu musikaalne, kuulub suur tükk tema südamest loomadele. Foto: Indrek Galetin

Sa oled siis ka «Eesti laulul» ja Eurovisioonil silma peal hoidnud?

Ma olen isegi Eurovisiooni fännklubi liige Eestis. Olen Eurovisioonil käinud kaheksa korda kohapeal. Mulle meeldib see suur produktsioon – käin nautimas melu, etendust, mitte muusikat. Sajad inimesed on selle taga, et see saade üldse õnnestuks. Sellel on 250 miljonit vaatajat – maailma suurim meelelahutuslik telesaade üldse praegu. Lisaks ka Eurovisiooni ajalugu – kuidas otsustati mitte väga kaua pärast teist maailmasõda teha rahu-, sõpruse- ja muusikaüritus. Ja milliseks see tänapäeval kasvanud on, see on väga unikaalne. Seal on alati ka väga hea õhkkond, sõbralik ja tolerantne rahvas on koos.

Pürgiksid ise ka uuesti Eurovisioonile?

Tommy Cash lubas ju järgmisel aastal minna. Sel juhul ma küll lugu ei saada «Eesti laulule», sest ma tahaks, et tema võidaks. Kui ma läheks, siis tahaks tal tiimis olla, mitte temaga konkureerida.

Kuid ma ei välista seda. Lihtsalt peab olema õige lugu, õige tunne ja palju raha. Seal osalemine pole odav lõbu. ERR-is on eelarve piiratud, sa pead väga palju oma rahakotti kergendama. Kui sa juhtud võitma, siis veelgi rohkem. Kui keegi veel küsib, miks Eesti võitnud pole enam, siis siit saab vastuse väga lihtsalt välja lugeda.

Tüdrukutebänd Suntribe 2005. aastal Kiievis Eurovisioonil. Vasakult: Daana Ots, Jaanika Vilipo, Rebecca Kontus, Laura Põldvere ja Mari-Leen Kaselaan. Foto: Indrek Galetin

Mis sul praegu käsil on?

Suvel on olnud palju kontserte. Võtan hoogu, et kodustuudio uuesti püsti panna ja hakata muusikat tegema. Kuid plaanidest ei saagi liiga palju rääkida, muidu nad ei lähe täide. Ja kes tahavad rohkem teada, jälgigu mind sotsiaalmeedias.

Kuidas sa võrdled praegust muusikamaastikku sellega, mis oli 10–15 aastat tagasi?

Väga palju tehakse muusikat kodustes tingimustes. Seegi on muutunud, kui palju muusikat üldse välja antakse.

Ja igaühel on võimalus end ise promoda sotsiaalmeedias. Tol ajal olid sa pildis, kui sa olid ajakirja kaanel või telekas. Nüüd sa saad oma fännkonnaga suhelda oma kanalites. Minu jaoks on see natuke keeruline ka, sest ma ei ole selle kohapealt edev. Olen pidanud palju pingutama, et mul üldse oleks midagi sotsiaalmeediasse postitada. Mõnel inimesel tuleb see loomulikult, et ta võtab iga asja peale kaamera kätte ja filmib ennast või mis ta ümber on. Minu jaoks on see olnud aga uus teekond.

Sotsiaalmeedia puhul on aga hea, et sul on võimalus ennast kaitsta, kui keegi liiga teeb. Minust kirjutati valimatult mida iganes. Väga vähe tõde oli neis asjades, mida kollane meedia minu kohta kirjutas. See, mis oli kirjas ja trükitud – nii ka jäi. Ajakirjanikel oli rohkem võimu kui tänapäeval. Seegi on üks põhjus, miks ma ei tahtnud enam olla avalikus pildis. See oli tüütu, väsitav ja ebaaus.

Kas sul oli raske tagasi tulla või kuna nii palju tuttavaid juba ees, siis läks libedalt?

Kusjuures väga raske oli. Konkurents on tihe ja keegi sind avasüli tagasi ei oota. Nagu igas valdkonnas, käib sealgi rebimine. Samas ma ei eeldanud ka, et ma pole 12 aastat midagi teinud ja siis tulen tagasi ning saan kõik, mis tahan. Teised on võib-olla need 12 aastat tööd teinud oma koha ja kuulaja nimel. See teekond kindlasti jätkub, kogu aeg tuleb tööd teha. Miski ei kuku niisama sülle.

Kas sind tuntakse tänaval ära?

Kui ma lähen avalikule üritusele meigituna, siis ikka tuntakse. Kui ma aga vaikselt oma kodukandis lähen dressidega ja kapuuts peas toidupoodi, siis tuntakse vähem. See 12 aastat, kus ma polnud pildis, käisin ma kogu aeg avalikel üritustel ja keegi ei saanud aru, kes ma olen. Ma oskan seda kunsti väga hästi, kui ma tahan, et mind ei tuntaks ära. Ja samamoodi oskan ma tähelepanu tõmmata, kui ma tahan, et mind tuntaks ära. See käib artistielu juurde.

Kuid jah, tullakse ka juurde ja küsitakse, kas ma olen Mari-Leen ja tahetakse koos pilti teha. See on väga armas ja siiras.

Millega sa veel tegeled peale muusika? Tean, et ratsutamine oli sul suur hobi.

Praegu ma ei ratsuta – mul vist käivadki asjad periooditi. Kui ma muusikat ei teinud, tegelesin väga palju hobuste ja ratsutamisega, õpetasin lapsi ratsutama ja kasvatasin ise hobuseid. Nüüd on mul selline periood, kus mul on hobustest natuke villand – teen ainult nii palju kui vaja. Enamik hobuseid on mul praegu kellegi teise hoole alla antud.

«Kui ma muusikat ei teinud, tegelesin väga palju hobuste ja ratsutamisega, õpetasin lapsi ratsutama ja kasvatasin ise hobuseid. Nüüd on mul selline periood, kus mul on hobustest natuke villand,» ütles Mari-Leen. Foto: Indrek Galetin

Lisaks kasvatan lapsi, teen süüa, loen raamatuid, vaatan filme-sarju, käin esinemas. Mulle väga meeldib olla ka taustajõud produktsioonides. Just käisin assisteerimas sõpru, kes tegid kümnetunnise fotosessiooni ühele aastakampaaniale. Ma ise ei pea poseerima, vaid saangi olla mugavates riietes ja meikimata ning assisteerin teisi, sest ma tean, mismoodi on olla ise kaamera ees, see tähendab, et modelli olukorras. Ka laulja on modell. Ma ju poseerin! Olen olnud ka teistel artistidel tiimis abiks. Alati polegi ise esiplaanil olla nii lahe, kui lasta teistel särada ja olla toetav jõud.

Sulle meeldib olla tähelepanu keskpunktis?

Pigem mitte. Olen alati öelnud, et artist peab olema edev, et olla laval ja esineda. Minus on natuke liiga vähe edevust artisti jaoks. See tuleb mul suure pingutusega. Sõbrad boost'ivad kõrvalt, et sa näed hea välja ja laulad hästi, ise väga ei mõtlegi sellele. Ma pole suur enesekiitja ja -imetleja olnud. See on artistiks olemise teinud minu jaoks raskemaks.

Vanusega olen samas aru saanud, et tähelepanu on töö osa, ka negatiivsed kommentaarid. Võtan seda hulga laadnamalt, kui keegi vaatab tänaval või tuleb juurde rääkima. Kui ma nooremana tulin sooloasjadega välja, siis ma võtsin seda isiklikumalt.

Vanusega on Mari-Leen õppinud asju lõdvemalt võtma ja negatiivsed kommentaarid ei lähe enam nii hinge. Foto: Indrek Galetin

Kõlab elutervelt, sest on ka neid, kes satuvad tähelepanust sõltuvusse.

Mida suurem tähelepanuhoor sa oled, seda rohkem sa ennast müüd. Kes ennast rohkem müüvad ja rohkem postitavad, need jõuavad teistest ettepoole. See on üks suur võistlus.

Kuidas emadus on sind muutnud?

See on muutnud tolerantsemaks, rahulikumaks, kannatlikumaks, empaatilisemaks. Ma ei tea küll, kas see on emadusega seotud või lihtsalt vanusega, kuid usun, et igaühele, kes selle teekonna ette võtavad, mõjub see pigem positiivselt.

Mis nõu annaksid noortele, kes soovivad saada staariks?

Maailmas pole kunagi nii palju muusikat välja antud, kui antakse praegu. Konkurents on meeletu. Asi peab tulema hingest ja sa pead mõtlema, kuidas endale tähelepanu tõmmata. See on enneolematu, kui palju praegu sisu luuakse. Staar on ikkagi väga tinglik mõiste. Eesti mastaapides on staarindusest üldse väga kahtlane rääkida. Arvo Pärt on staar, eks ole. Aga laval ta ju ei hüppa.

Viimane kontsert, kus käisid?

Käisin Templesit kuulamas Võnge festivalil. Õudselt äge oli.

Kus sind ennast järgmine kord näha võib esinemas?

24. augustil teeme Juurimaa Kantril akustilise seti.