Lühikeseks jäänud Tinderi deit viis eestlanna kohalike politseinikutega sauna

Kärt KrautmanSeljakotirändur

13. august 2024, 21:11

On 27. juuni ja minu viimane õhtu Lillehammeris. Kõnnin tagasi hostelisse endavanuse kohaliku noormehega ning meie vahel on ebamugav pinge. Kümme minutit tagasi maksis ta baaris arve ja küsis, kas ma sooviks tema juurde kaisutama minna, millest ma viisakalt keeldusin. Tuppa jõudes hiilin oma äsjaleitud saksa sõbranna narivoodi juurde ja sosistan talle kihistades kiirkokkuvõtte õhtust, üritades mitte segada teistes voodites põõnavaid pensionäre.

Seljakotiga mööda Skandinaaviat ringi reisiv Kärt Krautman jagab oma vahvaid reisiseiklusi ka Postimehe lugejatega. Loe, mis edasi sai! 

Lillehammer on tegelikult esimene koht, kus jagan hostelituba austria ja saksa pensionäridega. Tuleb välja, et jaamahoone teisel korrusel asetsev hubane ja hea hinnaga hostel on populaarne peatuspaik mööduvate palverändurite seas. Just, lugesite õigesti. Ka mulle oli täiesti uueks infoks, et Norrasse saab tulla palverännakule. Enamik, kellega ühisköögis jutule saan, läbivad parasjagu Oslost Trondheimi kulgevat 643 km pikkust Gudbrandsdalsledeni. Nii ka minu uus saksa sõbranna, kes aga järgmisel hommikul pärast paarinädalast kõmpimist otsustab edasi liikuda siiski rongiga – jalad on muutunud puupakkudeks ja liigne üksiolek on hakanud vaimule.

Lillehammeri linn Norras. Foto: Hamperium Photography / Shutterstock

Viskun ohates narivoodile ning hakkan Instagrami sirvima. Ette tulevad HitchrWorldi story’d. Olen seda kontot juba mõned kuud jälginud – kaks noormeest ehitavad telefonirakendust hääletajatele ning loovad vaikselt endale jälgijaskonda. Minu üllatuseks on üks noormeestest parasjagu Norras ja hääletas just täna Trondheimist Lillehammerisse! Saadan ilma erilise tagamõtteta lühikese tervitava sõnumi ning jagan oma Mosjøenist Trondheimi hääletamise positiivset kogemust. Noormees vastab praktiliselt kohe, vahetame paar sõnumit ning selgub, et me mitte ainult ei liigu mõlemad homme Oslosse, vaid viibime parasjagu ka samas jaamahostelis! Adama-nimeline mees asub mind kohe veenma endaga koos homme hääletama tulema. Puiklen vastu, sest laisem pool minust tahaks lihtsalt hommikul mugavalt rongi istuda ja kolm tundi aknast välja vaadata. Sirvin hommikusi rongiaegu ning kooner minus pingestub 50euroseid hindasid vaadates. Hea küll, mõtleb minu seiklejahing – hääletame siis pealegi!

Reisisõber Adam. Foto: Erakogu

Järgmisel hommikul kella 11 paiku asuvad kaks seljakotirändurit teele. Hostelist väljudes on ilm veel talutav, kuid maanteele jõudes pääsevad taevakraanid valla. Üsna pea kahetsen, et kogu vastutuse Adami kaela olen jätnud, sest tema valekalkulatsioonide tõttu kõnnime varsti üle autosilla teineteise taga hanereas, autod meist möödudes kurjalt signaalitades. Õigusega, sest taamal paistab jalakäijate sild, mida ma just eile oma hommikujooksul ületasin. Pärast igavikuna tunduvat trampimist olematul teepervel jääme kitsukesele peatuskohale seisma. Oleme mõlemad läbimärjad, mu tossud lirtsuvad ja teksad on muutunud kiviraskeks. Adam tõstab pöidla püsti, mina lõdisen ja mõtlen oma eluvalikute üle järele. Kirun karavane, kus suures autos istuvad uhkes üksinduses tavaliselt kaks pensionäri, kes teeäärseid kalkareid kahjutundega hindavalt mõõdavad, kuid kunagi ei peatu. Milline ruumi raiskamine!

Adam on aga kindel, et suudab ühe neist monstrumitest rajalt võtta. Turtsatan, kuid pean umbes kümme minutit hiljem oma tursatust sööma, sest üks karavan päriselt peatubki. Noorpaaril Hollandist, kes on parasjagu oma mesinädalate reisil, hakkas meist kahju ja nii me nendega rõõmsalt Oslosse kihutamegi. Hääletades peab ikka natuke maagiasse uskuma.

Teel Oslosse selgub, et ka selleks ööks oleme Adamiga samasse hostelisse – Bunks in Rodes – kohad broneerinud! Ja nii ma endale uue sõbra leiangi. Viime oma läbiligunenud kotid tubadesse ära ning asume päikseliselt tuulises Oslos kehakinnitust otsima. Valituks osutub heade hinnangutega Render Burger kõrvaltänavas, mis tõesti on kiidusõnu väärt. Adami silmad lähevad küll suureks, kui avastab, et maksis just burgeri ja Fanta eest 20 eurot, kuid pärast kahte nädalat Norras oskan mina ainult õlgu kehitada.

Arutame, kuidas oma edasist päeva sisustada. Minul on kindel soov minna fjordisauna, mida Lillehammeris kohatud sakslanna mul külastada soovitas. Parvesauna tuleb koht ette broneerida ning 100 NOKi eest (~9 eurot) saad ühiskasutatavas puuküttesaunas kaks tundi aega veeta, tulu läheb fjordide koristamiseks. Piletid ostetud, hargneme. Adam tahab niisama ringi jalutada, mina aga kohvikus blogi kirjutada.

Seljakotirändur Kärt Krautman reisisõbra Adamiga. Foto: Erakogu

Õhtul kell 20 saabume sauna, mis asub kesklinnas ooperimaja läheduses. Meie üllatuseks on samas piirkonnas saunavalikut igale maitsele ja tundub, et ka rahvast jagub kõikidesse. Valime kahest ujuvsaunast ühe välja, kus parasjagu toimetab üks neiu – tuleb välja, et saun ei olegi köetud ning tuli on alles alla tehtud. Kehitame õlgu, sest otseselt kiiret meil ju pole. Istume 20kraadisesse sauna ning heidan pilgu ahju. No ei, see tulehakatus küll kuhugi ei kõlba. Varsti vaatab saunast vastu üsna koomiline vaatepilt – tulenõiana käituv tahmane eestlanna istub põrandal ja kohendab vaikselt puhisedes puid, nõutu inglane lava pealt olukorda jälgimas.

Umbes poole tunni pärast on veidi vinguses saunas temperatuur tõusnud 40 kraadini ning sisse astuvad kaks kiilakat meest ja pisike naine, kõigil vallatu tuluke silmis. Tegemist on tööpäeva lõpus spontaanselt reede õhtut tähistavate kohalike politseinikega, kes pärast paari õlut leidsid, et suurepärane mõte oleks sauna minna. Olin kuulnud, et reserveeritud ja omaette hoidvad norrakad avanevad pärast paari jooki, kuid nüüd sain seda näha oma silmaga. Saun täitus pesuväel sädistavate, laulvate ja kihistavate norrakate suminaga – mind aga ristitakse kiirelt tulejumalaks. Käime vaheldumisi parvelt vettehüppeid tegemas ning ühel hetkel võetakse mingil põhjusel üles erinevate riikide hümnid. Käsi südamel, ma poleks kunagi arvanud, et istun kunagi Oslos parvsaunas Norra politseinikega, kes laulavad Venemaa riigihümni. Aga noh, siin me nüüd oleme. Temperatuur saunas sel õhtul üle 60 kraadi ei tõuse, kuid vähemalt elamuste seier jõuab küll keemistemperatuurini.