Copy

Möödunud sajandi esimesel poolel liikus sõjaeelses Eestis ringi üks huvitav naine, keda saatsid skandaalid ja nõidumissüüdistused. Tegemist oli kahtlemata omas ajas värvika tegelasega, kes oli leidnud omapärase viisi, kuidas õnnetutelt hingedelt raha teenida. Selleks kasutas Viljandi ja Abja-Paluoja nõiaks tituleeritud Juuli Lemming midagi, mida ta nimetas «seitsme moosese raamatuks».

Üks esimestest kordadest, kui Juuli Lemmingi nimi skandaalist läbi käib, on 1926. aastal, kui Viljandi rahukohtus arutatakse kahe advokaadi omavahelist tüli – nimelt on advokaat Liivak esitanud süüdistuse laimamises advokaat Sutti vastu. Viimane kahtlustas Liivakut kohtunik Müristaja äraostmises. Nimelt nõudvat Liivak oma klientidelt 500 – 500 000 marka, mis väidetavalt tagavat, et kohtuasi laheneb nende kasuks – raha minevat otse kohtunik Müristajale.

Üks tunnistajatest on Lemming (tõenäoliselt siis Liivaku kliendi rollis), kes küll ütleb, et Liivak pole temalt raha küsinud ja nimetab hoopis advokaat Sutti valekaardimängijaks. Lemmingu sõnul olla Sutt rääkinud, et Liivak on kohtunik Müristajale pakkunud 500 000 marka altkäemaksu, et teda advokaadiks tagasi võetaks, kuid Müristaja visanud Liivaku välja. Kaitsja küsimuste peale vastas tunnistaja Lemming uuesti, et ta ei ole kellelegi ega kuskil rääkinud sellest, nagu oleks ta Liivakule andnud 5000 marka.

Kommentaarid
Copy