:format(webp)/nginx/o/2024/07/30/16256516t1h9f7e.jpg)
Mind on pikalt piinanud küsimus, miks inimesed teineteise suhtes ükskõikseks muutuvad? Ma ei mõtle seda mingist teaduslikust prismast vaadatuna või katsena aduda modernseid suhtenõustajaid. Mul puudub sellisteks pingutusteks nii ajukurdude arv kui ka igasugune algeline loomulik intelligents. Mul juba sünnist saati väike pärdik sees, ei ole lootust, et must sirguks mingi inime.
Ma mõtlen pigem argipäevasest tarbesuhtlusest vaadatuna. Me oleme tänu tehnoloogiale, valikute paljususele ja elukvaliteedi tõusule jõudnud punkti, kus ligimesest hoolimine on rohkem niššitrend kui argine arusaam. Ööelus näiteks kuuleb sõnapaari «armastan sind» kohati rohkem, kui põhjapanevat paradigmaatilist küsimust «kas jääga või ilma?»
Omal ajal pakkus mulle nalja, kui üritusele saabuvad inimesed kohkusid kaameks, kui turvamees neile uksel selge ja valju häälega «tere!» ütles. Üks lemmikumaid reaktsioone oli alati kohmetul ilmel vastu küsitud «mis ma tegin ...?» Mitte midagi! Vähemasti veel mitte. Aga, kui see sind nii kohutab, siis äkki on ikka mingid patud hinge peal.
:format(webp)/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)