PÖÖRANE SEIKLUS Elu 600-pealise lollikarja keskel: käsi kõrri ja arter ribadeks!

Maaimarändur Talvis Lankots oma abikaasa Kaisaga Mongooliat avastamas. Foto: Kollaaž Talvis Lankotsi piltidest
Copy

Kus elab rohkem hobuseid kui inimesi? Pakud, et hobusetallis? Õige vastus on aga veel õigem kui see õige. Nimelt on hobuseid rohkem kui inimesi (ligi 4 miljonit 3,4 miljoni vastu) Mongoolias. Aga kas siis linna tänavatel on iga teine inimene hoopis hobune? Ei, päris nii see ikka ei ole.

Umbes 25% rahvastikust elab nomaadielu ja seal nad oma hobuseid, lambaid, kitsi ja kaamleid peavadki. Suur osa rahvastikust (1,6 miljonit) aga elab maailma külmimas pealinnas Ulaanbaataris, kus aasta keskmine temperatuur on -4 °C ja see asub 1300 m kõrgusel merepinnast.

Astu aga pardale ja kinnita turvavöö, sest maailmarändur Talvis Lankots viib teid sel korral rännakule Mongooliasse.

Mina koos pruudiga satume siia mõnusal suvel, keset augustikuud! Kui aga kohale jõuame, siis saame aru, et suvi on selleks ajaks ammu läbi. Põhiliselt on meie mõistes suvi siin ainult juulis ja sedagi 2 nädalat. Aga ega me kuuma ilma tulnudki nautlema. Kes juba Mongooliasse tuleb, sel tuleb hakkama saada jaheda ilma, pesemata kehade, lambatapu, vabaõhukuivkäimla ja loomakorjustega. Võtame lisaks niisama linnas uitamisele veel nädalase ekskursiooni Gobi kõrbesse, sest see ongi koht, kus peab Mongoolias olles ära käima. Nädal kahele, kus hinnas on kõik peale alkoholi ja duši, maksab 1180 €. Gobi on kusjuures Aasia suuruselt teine ja maailma suuruselt kuues kõrb.

Gobi kõrb.
Gobi kõrb. Foto: Cat Downie / Shutterstock

«Et nagu selle künaga peamegi tervelt nädal aega 1600 km mööda kõrbeteid sõitma?» Samas tundub ju põnev ja veidi isegi nostalgiline, sest tegemist on «meie armsa endise liiduvabariigi» sõidukiga UAZ-452, millel on kaks kütusepaaki. Autojuht kiidab veel takka, et väga hea auto on, ainult üks kord nädalas peab remontima! Giid aga teab rääkida, et vaja on ikka iga päev kapoti all meisterdada. Järgmised nädal aega on meie kaaslasteks juba mainitud autojuht Bairat ja jalgpalli nahka pistnud giid Gotob, lisaks Prantsuse onu François, kes olevat tema enda jutu järgi Baltimaadest ainult Leedu pealinnas Tallinnas käinud, Eestis aga mitte. Viimaseks seltskonna hingeks on Kanadas elav sooloturistist filipiinlanna Jacqui.

Kuna sihtkohta Gobi kõrbesse peaks jõudma alles õhtul, siis ligi 9-tunnise sõidu jooksul teeme hulgi minipeatuseid. Juba esimeses murupeatuses (metsa neil pole) saame aimu, millised meie pissipeatused saavad olema: ei mingeid potte, ei kätepesu ega ühtegi küngast, kuhu taha ennast peita. Tee Gobi kõrbes on üks meeletu suur, tühi ja lame steppmaastik, aga see-eest väga maaliline.

Õhtu lõpuks jõuame pikalt oodatud öömajja, milleks on nendekeeli ger, meil tuntud kui jurta. Seal elabki päris ehe nomaadipere oma 600-pealise lollikarja või noh viisakas keeles öeldes lambakarjaga, sekka mõned kitsed. Siin on pere endale mõne üksiku ger'i ka külaliste jaoks püsti pannud ja meid kui nelja väliskülalist pistetakse ühte neist. Voodi pole küll minu pikkusele mõeldud, seega pean magama diagonaalis jalad üle ääre.

Artikli foto
Foto: Erakogu

Pere elab siin suvehooajal, maist septembrini. Talvehooaja alguses, oktoobris pakivad nad oma ger'id kokku, võtavad 600 kodulooma kaasa ja liiguvad veidi, ehk ligi 60 km eemale talvituma. Sinna, kus on käreda tuule eest rohkem varju. Sellel perel on isegi hästi, sest paljud nomaadipered peavad loomade toidu- ja joogiotsingute tõttu elukohta vahetama neli korda aastas! Selle aasta talv oli aga viimase poole sajandi karmim, kuna külmaolude tõttu suri umbes 4,7 miljonit looma. See on rohkem kui Mongoolias inimesi, seega arvestatav katastroof.

Õhtul satume puhtjuhuslikult peale peremehele, kes tassib lammast ger'i kõrvale. Peremees keerab abilisega kiirelt lamba selili, teeb noaga kõri lähedale 20 cm pikkuse ava, pistab kiirelt käe lamba kõrri ja naksti tõmbab arteri ribadeks. Ei mingit kisa, ei siputamist, kõik käib kiirelt ja rahulikult. Kaks minutit hiljem on vaikus. Pruut Kaisa pani juba enne lamba ümberkeeramist plagama. Mina ja Jacqui vaatame aga endiselt huviga esilinastuse jätku, puudu on vaid hüppav popkorn. Peremees eemaldab noaga naha, siis siseelundid ja kopsikuga tühjendab keha verest tühjaks. Küsin peremehelt ka filmimiseks loa, mille saangi. Küll saab olema vahva pärast seda etendust vaadata. Kui omast arust filmimise lõpetan, siis selgub, et ei filminud ma mitte midagi ega kedagi. Tüüpiline käpardlikkus olulisel hetkel!

Perenaine valmistab siseelundite suppi.
Perenaine valmistab siseelundite suppi. Foto: Erakogu

Peale seda kutsutakse meid tuppa ja algab siseelundite pesemine. Mitte meil, endiselt lambal. Kõik, mis lambal sees on, see ka kasutusse läheb, välja arvatud isaste pissimise seade. Olgu see peensool, pärasool, süda, maks, kops, veri. Peale kahtlaselt kiiret soolikapesu, kus korra näppudega soolest jamps välja muditakse ja ainult ühe korra soolveega läbi loputatakse, ongi kõik puhas? Tundub nii. Kogu kupatus visatakse suurde potti, vesi lastakse keema ja 30 minutit hiljem ongi siseelundi supp valmis ja palutakse sööma. Otse loomulikult Kaisa ei maitse midagi ja otse loomulikult proovin mina kõik jupid ära. Kõige paremini maitseb süda, aga tee mis tahad, rohkem kui üks tükk alla ei lähe.

Hilisõhtul käime vaatame veel lähedalasuva hobuste koljude surnuaia ära. Selgub, et siia on toodud kõige paremad loomulikku surma surnud võidusõiduhobuste koljud. Kuhu ülejäänud kraam pannakse, seda täpselt ei teagi, aga tõenäoliselt jäetakse lihtsalt sinna, kus loom oma elu jättis. Öösel on plusskraadidega külma nii +8 °C ringis. Puudub pesemisvõimalus ja vetsus käime künka taga, mis sest, et isegi kuivkäimla on olemas. See kuivkäimla ei kutsu, eks saate aru küll, miks. Aga selline see elu neil on. Meil ainult nädalaks.

Kaljult alla kukkunud ja hukka saanud loom Yolin Am kanjonis.
Kaljult alla kukkunud ja hukka saanud loom Yolin Am kanjonis. Foto: Erakogu

Taaskord võtame reisiseltskonnaga ette sõidu mööda Gobi kõrbeteed, mille jooksul kohtame meie tavalise läänemaailma jaoks harjumatult veidraid igapäevaelu asju. Näiteks on teeäär täis kümneid (ühe päeva jooksul) loomade korjuseid – ühed värskelt pilid kotti pannud, teised juba ammu söövad taevas Jumala krundil muru. Veel kohtab mitmeid pissijaid, nii et tagumikud välguvad. Isegi naised soristavad piinlikkust tundmata nii kuis torust tuleb. Eriti kummaline on näha härrasmeest lihtsalt teeääres oma teist häda tegemas, ükskõik kas autod sõidavad mööda või mitte. India on ju kaugel, aga see pole takistuseks.

Ülisõbralik kaamel.
Ülisõbralik kaamel. Foto: Erakogu

Jõuame järgmisse ööbimiskohta. Iga kord on öömaja ger kuidagi omamoodi eriline. Seekord on võõrustajatel suur kaamlipere mitmekümne isendiga. «Ärge neile lähedale minge», hoiatab Gotob. Kuna kaamliemmed on lahtiselt ja pojad ketis, siis parem on nõu kuulda võtta. No aga mis sa teed, kui seisame omast arust turvalises kauguses ja üks suuremat sorti ligi 700 kg kaaluv kaamlipreili tuleb meile järjest lähemale. Ja siis veel lähemale. Kaisa eemaldub. Kuna ta kuri ei tundu (seekord kaamel), siis hakkan teda tasakesi kurgu alt silitama ja see talle täitsa meeldib. Kaisa ühineb taas minuga. Edasi oleme temaga paarkümmend minutit hõivatud. Nautida see loom oskab – pistab oma pea täpselt sellisesse asendisse, kust ennast sügada tahab lasta. Kord kaela pealt, siis kurgu alt, siis kõrva tagant. Polegi nii nummit kaamlit varem kohanud.

Khongori liivadüünid.
Khongori liivadüünid. Foto: Erakogu

Uuel päeval sõidame Khongori liivadüünide poole, mis asub Hiina piirist linnulennult ainult 150 km kaugusel. Nii kui saabume, aetakse meid kaamlite selga ja algab sõit. Tervelt tund aega põletava päikese ja pabulaid väljutavate kaamlite seljas ratsutamist. Tavaliste üksküürkaamlite asemel on siinsed kaamlid kaksküürsed (Baktrian). Huvitav on see, et needsamad kaamlid võiksid teoreetiliselt elada ka Eestimaal, sest Mongoolia kliima on suvel kuni +35 °C ja talvel kuni -45 °C. Needsamad kaamlid elavad terve aja õues ning toitu otsivad ka täiesti iseseisvalt. Pakasega kaabivad nad lume pealt ära ja nosivad põõsastelt lehti. Kaamel iga Eesti kortermaja õuele!

Öine ger.
Öine ger. Foto: Erakogu

Õhtu lõpuks aga ronime liivadüünide tippu. Aega võtab see kellel 28 minutit, kellel tund. Vaade teisele poole düüne on väga sürsensuaalmagiaalne (no ei leidnud paremat väljamõeldud sõna selle kirjeldamiseks, kuna teised sõnad on kõik võetud). Seal üleval on suured tuuleiilid ja aega-ajalt lendab mõne turisti müts teisele poole düüne sügavasse orgu ja sinna see jääbki. Maagilised päikeseloojangu hetked jäädvustatud, saame hakata mäest alla tulema, mis on palju lihtsam ja kiirem. 1 minuti ja 54 sekundiga saab joostes alla.

Õhtul tõotab tulla kõva kräu, kuna juba mitmeid päevi oleme üritanud filipiinlanna Jacqui ostetud viinale päkad peale teha. Liitrine kohalik pudel maksab 23 800 tugrikut ehk 6,30 eurot. Järjekordselt see meil ei õnnestu, sest pikad päevad on üsna kurnavad ja kobime kõik üsna pea tuttu, et varsti juba hakata tagasi pealinna poole vurama. Jaqcui annab lubaduse – kohtume Eestis!

Hobused Yolin Am kanjonis.
Hobused Yolin Am kanjonis. Foto: Erakogu

Veel mõned märkimist väärivad kohad, kus Gobi kõrbes ja pealinna ümbruses käisime, mida kindlasti tasub külastada:

*Tsagaan Suvarga ehk Valge Stuupa. Võimsad värvilised kaljuvaated.

*Flaming cliff ehk Bayanzag. Leegitseva kujuga kaljud, kus giidi jutu järgi siiamaani leiavad külaelanikud 70 miljonit aastat tagasi väljasurnud dinosauruste luid.

*Yolin Am kanjon. Sügav ja kitsas org keset rahvusparki.

*Naadami festival. See on kui Mongoolia olümpiamängud, kus võisteldakse hobuste võidusõidus, maadluses ja vibulaskmises. Meie sattusime sinna juhuslikult, aga kuna see polnud meile planeeritud üritus, siis pidime enne festivali algust kahjuks edasi sõitma.

Tšingis-khaani maailma suurim hobusega monument.
Tšingis-khaani maailma suurim hobusega monument. Foto: Erakogu

*Tšingis-khaani maailma suurim hobusega monument. Tšingis-khaani võib pidada ajaloo üheks võimsaimaks impeeriumi rajajaks. 13. sajandi alguses umbes 20 aastaga vallutasid tema väed tohutuid alasid alates suuremast osast Hiinast kuni Lõuna-Siberi, Kesk-Aasia ja Kaukaasiani, kokku ligi 22% maakera pindalast. Võrdluseks: mongoleid oli 13. sajandi alguses arvatavalt 500 tuhat, venelasi 5 miljonit ja hiinlasi 50 miljonit.

Viimast päeva alustame üsna vara, et jõuda tuurilt otse lennujaama. Heas usus plaanisime äralennu liiga täpselt, kuna tol hetkel polnud veel aimu, kui «töökindel» üks UAZ võib olla. Õnneks seekord laabub, sest täna on olnud üks väheseid päevi, kus tuuriauto UAZ on ka päriselt töökindel. Head reisi!

Lõunasöök Gobi kõrbes.
Lõunasöök Gobi kõrbes. Foto: Erakogu

Teised ajakirjad

Tagasi üles