VIDEOLUGU ⟩ Rannapiigast merekaruks: kuidas minust sai 10 päevaga laevakapten

Christin Krassajakirjanik

Madis Veltmanfoto-ja videoreporter

19. september 2024, 07:00

Ma olen alati tundnud lähedast sidet merega. Olles kasvanud üles mere ääres Meriväljal, kus mere olemasolu on olnud osa igapäevaelust – veetlev Tallinna siluett ja natuke paremale vaadates lõputu sinine horisont, millele silmad justkui iseenesest puhkama jäävad. See lähedus merele pakub mulle jätkuvalt rahu ja vabadusetunnet, mida ei oska kuidagi teistmoodi kirjeldada.

Vaata videost järele, kuidas on võimalik 10 päevaga väikelaeva juhiks saada! 

Mõte teha väikelaevajuhi load oli mul ammu peas keerelnud. Nähes reklaami, et augustikuu algul on just üks kursus algamas, millega on võimalik 10 päevaga need load ära teha, ei pidanud see mind kaua veenma. Ma ei tea, kas see on see lõputu silmapiir või rahu, mis tekib siis, kui laine õrnalt vastu paadi külge lööb, aga midagi seal merel lihtsalt kutsub mind. Ja nüüd, pärast selle reklaami nägemist, kohe eriti tugevalt. Asi otsustatud, minust saab 10 päevaga väikelaevakapten! Loodetavasti!

Merel oled sa loodusjõudude rüpes. Sa saad teha nii palju, mis on sinu võimuses, aga kõike kontrollida sa ei saa.

Vaade Merivälja muulilt. Foto: Svetlana Aleksejeva / Scanpix

Registreerisin end paadiluba.ee korraldatud intensiivkursusele ära, pärast mida võttis minuga kohe ühendust kursuse korraldaja, pikaaegse kogemusega maailmameredel seilanud vanemtüürimees Erki Tulk. Erki hääl oli soe ja tervitav – keegi ei pea muretsema, et ta hakkama ei saa, pole enne veel nii olnud!

«Punane taevas õhtul, meremehe rõõm; punane taevas hommikul, meremehe hoiatus.»

Aga nüüd kursusest lähemalt.

Intensiivkursus nägi ette neljal päeval veebiloenguid Zoomi keskkonnas, mis hõlmasid teooriamaterjali omandamist ning kaardi- ja navigatsioonitöö lahendamist. Siis oli meile jäetud mõned vabad päevad, et saaksime äsja õpitut seedida ja kinnistada, pärast mida ootas meid ees riiklik teooriaeksam ja kaarditöö tegemine ning praktikapäev merel.

Ütlen ausalt, et esimesed loengud panid mulle mõtte pähe, et kui ma korralikult ikka ei õpi praegu, siis ega ma seda eksamit naljalt ära ka ei tee. Mõisted «pakpoord», «halss», erinevate toodrite ja poide märgid olid mulle täiesti tundmatud ja ma usun, et tundmatud kõigile neile, kes ei ole merendusega varem kokku puutunud. Kui autojuhilubade tegemisel oskad sa ikka tuletada, mida tähendab stoppmärk või ehk oled näinud ka «anna teed», kuid siis, kui sulle antakse ülesanne ette stiilis «Kui lähenen antud toodrile kompassikursiga KK= 060, siis pean jätma selle toodri oma laeva …» ei oska sa õiget vastust ka parima soovi korral tuletada. Asjad tuleb endale lihtsalt selgeks teha.

Nii ma siis leidsin ennast mitmel järjestikusel päeval tuupimast pähe erinevaid märgiseid, laevatulede liike ja mõisteid. Ma pean tunnistama, et mulle pakkus see ääretult huvi! Nauditavaks tegi õppimisprotsessi ja loengud muidugi ka juhendaja Erki, kelle soe meremehehuumor hoidis meil terve aja näo naerul. «Kas teate, kuidas uputada allveelaeva? Tuleb vaid koputada uksele – viisakas inimene avab alati ukse!» on vaid üks huumorikild kõikide teiste seast. Nagu meremehed ise ütlevad: «Me räägime 50 protsenti tõtt ja 50 protsenti viskame lihtsalt villast». Ise valid, mida usud.

Ausalt öeldes oli mitmeid hetki, kus ma mõtlesin, et ma ei tee seda eksamit ära, kuna lihtsalt nii palju oli uut infot, mida omandada, ja nii lühikese aja jooksul. Õnneks leevendas hirmu see, et meil oli veebikeskkonnas võimalus harjutada 217 küsimusega eksamit nii mitu korda, kui soovid. Riiklikule eksamile pidi sealt kolmkümmend suvaliselt valitud küsimust tulema.

Kaarditöö tegemine. Foto: Erakogu

Eksamipäevale minnes oli väike närv ikka sees, aga see rahunes maha, kui nägin saalitäit teisi minu olukorras olevaid inimesi – enamik keskealised mehed, sekka ka mõned üksikud naised ning päris mitu noorukit. Muideks, väikelaevajuhi lube saab Eestis taotleda juba 15-aastaselt!

Enne eksamit oli meil kavas harjutada kaarditööd ja navigatsiooni, s.t arvutused merekaardil kasutades kompassi ja joonlauda jm abivahendeid. See kujutas endast oma laevateekonna paikapanemist, näiteks, kui soovid sõita Noblessnerist Hara sadamasse, siis mis liini pidi peaksid sa kulgema, et sinu teele ei jääks ette ükski ohtlik tsoon või Tallinki laevatee. Kui kaua läheb sul aega erinevatesse punktidesse jõudmiseks (merel tundub kõik nii käe-jala juures, aga tegelikult võib sul soovitud kohta jõudmiseks kuluda pool päeva). Tagatipuks arvutasime välja ka kütusekulu! Kui mul muidu matemaatika ja reaalained ei ole olnud kõige tugevam külg ja natuke selle suhtumisega ma kaarditöö tegemisele ka läksin, siis üsna pea sai selgeks, et see on hoopis teine teema – mulle kuidagi väga sobis ja meeldis seda teha!

Muidugi kuulub esimene toost enne merele asumist merele ja see tuleb anda merejumalale. Olgu selleks Neptuun, Poseidon või Põhjala Njǫrd. Foto: Chansak Joe / Shutterstock

Pärast väikest pausi ootas meid ees riiklik teooriaeksam. Proovisin veel pool tunnikest arvutist kõiki küsimusi läbi teha, aga siis mõtlesin, et läheb, nagu läheb, üleõppimine pole kunagi hea! Õnneks kulges eksami tegemine kiirelt ja libedalt nagu lutsukala – 10 minut ja kõik küsimused olid vastatud. Jääb veel vajutada «esita» nupp. Veendusin kolm korda üle, kas kõik on ikka vastatud. Põmm! «Palju õnne! Eksam sooritatud 100 protsenti». Kui hea meel oli mul seda lugeda! Pakkisin asjad kokku, surusin kapten Erkiga kätt ning läksin kostitama end lõunasöögiga restoranis Paat.

Järgmisel varahommikul olin juba enne kaheksat teel Kakumäe sadamasse. Eesootav merepraktika päev tõotas tulla tihe ja seiklusrikas. Kõigepealt ootas meid ees purjetamine Pirita sadamasse. Tingimused olid suurepärased – puhus mõõdukalt tugev tuul ja lained olid üpriski suured, ca 2–3 meetrit. «Suurepärane ilm õppimiseks! Saame ikka loksuda ja tuule jõul end kanda lasta!» hõikas kapten. Merejumalale tilk rummi vette valatud ja sõit võib alata!

Väikelaevajuhi koolituse praktikapäev. Laevajuhi pabereid taotles Postimehe ajakirjanik Christin Liis Krass. Foto: Madis Veltman

Kuulsamad purjetamisega seotud ebauskumised

Ärge alustage reedel purjetamist

Ammustest aegadest peale on levinud uskumus, et reedel ei tohiks kunagi purjetama minna. Miks? Kõige tõenäolisem põhjus peitub tõsiasjas, et Kristus löödi risti just reedel, mistõttu on tegemist päevaga, mida tuleb austusega meeles pidada. Pidage meeles ka ütlust, mis on seotud Kristuse ülestõusmise päevaga: «Pühapäeval purjetades õnn sind alati saadab.»

Laevas vilistamine

Usutakse, et laevas vilistamine vilistavat tuule üles, mis võib põhjustada torme või halba ilma.

Laeva ümbernimetamine

Usutakse, et igal laeval on oma identiteet ja nende ümbernimetamine ilma korraliku tseremooniata võib merejumalaid vihastada ja õnnetusi kaasa tuua.

Banaanid laevas

See ebausk võis tekkida seetõttu, et banaanid riknevad kiiresti ja võivad põhjustada ka teiste toiduainete riknemist. Kariibi mere piirkonnas seostati seda ka sellega, et banaane vedavad laevad olid sageli kiiremad, mistõttu oli kalapüük raskem, mis omakorda põhjustas toidupuudust pikkadel merereisidel.

Naised laevas

Ilmselt kõik on kuulnud seda väljendit, et naine laevas, laev põhjas. Ajalooliselt usuti, et naised laevas võivad meeskonna segadusse ajada, mis võib viia ohtlike olukordadeni. Siiski oli ka vastupidine uskumus, et alasti naine suudab merd rahustada, mistõttu oli paljudel laevadel palja rinnaga naisfiguurid.

Kõrvarõngastega meremehed

Arvati, et kõrvade läbistamine kullaga parandab meremehe nägemist, ja kõrvarõngaid võis kasutada ka meremehe matusekulude katteks, kui ta merel hukkunud oleks.

Punane taevas õhtul

Punane taevas õhtul, meremehe rõõm; punane taevas hommikul, meremehe hoiatus.

See ütlus pärineb ilmatarkustest. Punane taevas õhtul viitab heale ilmale, samas kui punane taevas hommikul võib tähendada tormi lähenemist.

Foto: Igor Hotinsky / Shutterstock

Kassid laevas

Uskumuse kohaselt toovad kassid laevas õnne. Kassid olid laevades väga hinnatud, sest nad hoidsid rottide populatsiooni kontrolli all, kaitstes toiduvarusid ja ennetades kahju tekitamist laeva köitele ja puidule.

Albatross

Merelind albatrossi tapmine toob kaasa ränka halba õnne.

Albatrossi pidasid meremehed heaks endeks, usuti, et nad kannavad surnud meremeeste hingi või juhatavad laevu. See uskumus sai laiemat tuntust Samuel Taylor Coleridge'i luuletuse «Vanameistri laul» kaudu.

Kuid nüüd tagasi merele

Purjetades saime kõik proovida tüürimist ja pöörete sooritamist. Kuna lained olid päris kõrged, oli merehaigus kerge tekkima. Püüdsin hoida pilku silmapiiril ja mitte mõelda sellele. Kusjuures, uskumatu, kuidas me saame oma aju ära petta! Hetkel, kui mulle anti tegevus tüürida, oli mul iiveldustunne kadunud! Minu mõte oli nüüd ainult sellel, et hoida lainetemöllus õiget kurssi.

Pärast purjetamist saime veel proovida RIB-paadiga (jäik kummipaat) sõitmist, erinevate sadamatega tutvumist, merelt maamärkide jälgimist, sõlmede tegemist ning otseloomulikult sildumist. Ääretult põnev päev täis erinevaid merelisi tegemisi!

RIB-paat. Foto: Madis Veltman

Küsisin kapten Erkilt, mis on see, mis teda merele kutsub. Ta mõtles hetke ja vastas siis: «Tead, mingis mõttes see teadmine, et kui maismaal saad sa enam-vähem kõike kontrollida, siis merel oled sa loodusjõudude rüpes. Sa saad teha nii palju, mis on sinu võimuses, aga kõike kontrollida sa ei saa.» Ja tõepoolest ongi nii. Meri on oma olemuselt nii võimas ja ettearvamatu, et iga hetk siin on meeldetuletus sellest, kui väikesed me tegelikult oleme looduse ees. Merel olemine tähendab tihti lahtilaskmist, usaldamist ja looduse rütmidega kooskõlas olemist. Maismaal on elu täis ajakavasid ja kontrolli, kuid merel tuletab iga laine meelde, et tõeline vabadus peitub oskuses lasta asjadel kulgeda omasoodu.

Foto: Madis Veltman

Paneme õpitu praktikasse!

Kui mõne aja möödudes sain teate, et minu paadiload on valmis ja ootamas mind maanteeameti teenindusbüroos, kerkis mulle pähe mõte, et nüüd oleks õige aeg panna äsja õpitu praktikasse – merele minna! 

Kuna mul endal veel paati ei ole, siis leidsin sobivaks rendikaatriks mootorpaat Juuni. Tegemist on tõeliselt särtsaka musta täkuga, mis kohati meenutab isegi mõnest Ameerika rannavalve filmist nähtud patrullkaatrit, kes mööda lainetavat ookeani narkomuulasid kinni nabib. 

Rääkisin Juuni omanikule Tiit Paananenile oma plaanist ning ta oli lahkesti nõus minuga merele kaasa tulema ja oma meremehetarkust jagama. Muide, hiljem selgus, et kapten Tiit pole ainult meremees, vaid ka piloot, kes lennutab langevarjureid taeva alla ning kellel on endalgi kirjas tuhat langevarjuhüpet! Mees nagu orkester. 

Mootorpaat Juuni kapten Tiit Paananen. Foto: Kuvatõmmis videoloost

«Olen mitu korda käinud merel inimestega, kes on just load saanud. Paadilubade tegemine on järjest populaarsemaks läinud!» sõnab Tiit. 

«Ilma minuta pardal saavad Juuniga sõita kõik need, kellel on load ja vähemalt kaks aastat kogemust – aga kuidas sa seda kogemust ikka saad, kui sa ei ole käinud merel. Nii et mul on hea meel Christinit selles aidata.»

Mis on need komistuskohad, kus algaja meremees võib eksida?

«Olen näinud sellist reaktsiooni, et inimesed võtavad käed rooli küljest lahti ja ütlevad «ma ei saa rohkem, ma ei saa rohkem!» ja lähevad paanikasse, aga nii ei saa. See on masin ja sina oled selle masina peremees. Tuleb võtta hästi rahulikult ja kõike tuleb teha hästi aeglaselt, sest mida aeglasem tempo, seda vähem kahju,» seletas ta. 

Foto: Kuvatõmmis videoloost

Kapteni juhendamisel tegime kõik vajalikud sammud ära merele minekuks. Tutvumine check-list'iga, kus olid eraldi kirjas kõik tähtsamad etapid, süsteemide käivitamine, paadi kai küljest lahtiühendamine... ja last but not least, merejumal Neptunile rummi valamine, et ta ikka hoiaks meid. Nüüd oleme valmis! 

Ütlemata uhke tunne oli istuda kaptenikohal kirjude navigatsiooni- ja sidesüsteemi ekraanide ees ning roolida seda võimast pilli, samal ajal enda ees avanemas vaade õhtusele Tallinnale. 

Noblessneri sadamast välja saanud, soovitas Tiit tuure tõsta. Kui olime saavutanud ligikaudu 30 sõlme (~ 55,56 km/h), ütles ta: «Keera nüüd rool täiesti paremale!». Ma mõtlesin, et midaaa! Sõidame ju suhteliselt kiiresti, mis võib veel juhtuda, kui teen äkkpöörde? Aga kuna usaldus kapteni vastu oli olemas (kuidas teisiti saakski?), keerasin nagu kord ja kohus rooli paremale. See, mis sellele järgnes, tõstis adrenaliini kõigil paadis viibinutel täiesti lakke. Laineid pritsis, olime üpriski külili merepinna suhtes ning mul oli tunne, nagu läheksime kohe-kohe ümber... Aga ülilahe hetk kindlasti! Pärast sain seda teha veel paar korda. 

Edasi kulgesime niisama Tallinna lahel, külastades erinevaid sadamaid ja pannes proovile teadmised meremärkidest. Kõik see kulmineerus mõnusa karastava suplusega Pirita ranna vetes. Siis aga loojus päike ja pime varasügisene taevas sillutas endale teed. Aeg oli võtta suund tagasi kodusadamasse Noblessnerisse. 

Ühel hetkel andis kapten käsu: «Keera nüüd rooliga täistuuridel paremale!» See, mis sellele järgnes, tõstis adrenaliini õhku kõikidel paadis viibinutel. Foto: Postimees

Meri on suur ja maailm on väike

Nüüd, kui olen uhkusega saanud väikelaeva juhtimisõiguse, millega saan juhtida kuni 24 meetrit pikka ja üle 25 m² purjepinnaga laeva, olen valmis avastama uusi horisonte. Teoreetiliselt võiksin isegi ette võtta ümbermaailmareisi – kui meri kutsub, siis miks mitte, kuid praegu jäägu see ootama oma aega. Nii et tõstkem klaas uute seikluste ja avastuste terviseks! Meri on suur ja maailm on väike. Järgmiste sadamateni!