/nginx/o/2024/08/30/16325058t1hba46.jpg)
Sain kõne Eesti piirivalvelt, kui olin parasjagu paadiroolis keset Narva jõge kümmekond meetrit Vene Föderatsiooni piirist: «Vaatame, et sõidate siin üsna kenasti Eesti pool. Jätkake nii ja olge ettevaatlikud, sest teile sõidab järgi Vene piirivalve hõljuk üsna suure kiirusega.»
Samal ajal pidin jälgima meie asukohta digitaalsel kaardil, kärestikulist jõge ennast ja sel päeval pirtsakaks osutunud mootorit. Iga navigatsiooniviga või mootoririke oleks tähendanud Vene piirivalve kätte sattumist, ja see omakorda oleks tähendanud päevi, nädalaid või kuid mõnes sellises Kingissepa majutusasutuses, mille aknaid katavad trellid.
Minu juba niigi erutatud närvisüsteemi tuli peale portsjon värsket adrenaliini ja ma tabasin end mõttelt, et see hetk on natuke liiga põnev. Ma ei olnud otseselt püstitanud eesmärki, kui põnev peaks olema paadiga sõit Tallinnast Tartusse, aga mis iganes adrenaliinieesmärgi ma oleks endale püstitanud, oli see nüüd ületatud. Suur osa Tallinna-Tartu paadireisist oli aga rahulik, et mitte öelda meeldiv.
/nginx/o/2024/08/30/16325069t1h63d6.jpg)