/nginx/o/2024/09/06/16339582t1h7192.jpg)
Tõnis ja Sirje Tüüri teekond algas 1978. aastal suvise pööripäeva paiku. Muhu saarele Koguva randa telkima tulnud blondiinid valmistusid Tartu kunstikooli sisseastumiseksamiteks ja joonistasid merd. Traktoriga vee äärde saabunud noormees hüüdis, et kes tahab tulla jaanilõkkesse kaldale uhutud puid korjama. Üks krapsakas neiu läks. Ja tollest ajast peale toimetavad nad koos. Viimased paarkümmend aastat taas Koguva külas Männiku talus.
Männiku käsitöötuba on kodumaal ja kaugemal tuntud. Kohalikud kutsuvad seda tunnustavalt kingikiirabiks, sest siit leiab alati kõigile midagi sobivat, aga mujalt maailmast tullakse Muhu saarele Sirje Tüüri tikandeid uudistama. Eriti tõmbab jaapanlasi see paik. Muide, tikkimisega alustas Sirje toona 18-aastaselt, kui nad Tõnisega tutvusid ja neiu kunstikooli astumise sinnapaika jättis, just saarel mehe juurde elama asudes.
«Oli oktoobrikuu. Naabrimees tuli mulle külgkorviga mootorrattaga Liivale bussi vastu ja nii ma oma kohvriga siia saabusin. Olin häda sunnil aastail 1978–1980 rahvakunstimeistrite koondises Uku tööl tikkijana. Kuna muid vabu töökohti siin polnud, tuli kodus tikkida. Peagi läksime mehega minu kodulinna Tallinna tagasi ja elasime seal 24 aastat. Aga kodukant tõmbas Tõnist,» nendib Sirje Tüür. Selleks ajaks olid nad mõlemad aru saanud, et linnaelu ei rahulda neid. Aga maale naasmise tingimuseks seadis naine vannitoa valmimise. Nagu pesuruum oli tehtud, tuli ta abikaasale saarele järele.
:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)